Tartu ülikooli mehaaniku valmistatud mõõteriist aitas Struve geodeetilise kaare UNESCO maailmapärandisse, mis teisisõnu tähendab, etteadmussiire on toimunud juba aastasadu.

«Vahepeal oli ülikooli mehaanik valmistanud baasjoone mõõtmise aparaadi, millega asusime teele Simuna poole. Mõõtmine toimus augusti lõpust septembri keskpaigani,» on Struve 1827. aastal toimunud mõõtmisest kirjutanud ülikooli 25. aastapäevaks ilmunud raamatus.

Friedrich Georg Wilhelm Struve juhtimisel mõõdeti meridiaanilõiku Põhja-Jäämerest Musta mereni. Struve tahtis selgitada Maa täpseid mõõtmeid ja kuju. Kaare baasjooned mõõdeti ühes otsas ülikooli mehaaniku Johann Cristian Brückeri konstrueeritud riistaga. Meridiaanikaare mõõtmise teaduslikuks tulemuseks oli Maa kuju täpsustamine, praktiline väärtus seisnes heade kaartide koostamises. 2005. aastal kanti kaar UNESCO maailmapärandi nimekirja. See on üks näide, kuidas tartlase teadusmõte jõudis praktikasse ja kogus maailmakuulsust.

Baltimaade vanim teadusselts

Teadusideede praktikasse viimisega 17. sajandi ülikoolides eriti ei tegeldud, peamine oli õpetamine. 1792. aastal asutasid baltisakslased teadusmõtete praktikasse aitamiseks Riias Venemaa Läänemere kubermangude vanima teadusorganisatsiooni – Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi (LÜÖS). See toetas rahaliselt uuenduslike majandusmõtete elluviimist, aga ka ühistegevust, kutseharidust, teaduslikke ja harivaid väljaandeid jpm.

LÜÖS-i tähtsus ülikooli jaoks teadusorganisatsioonina suurenes, kui 1813. aastal asuti Riiast Tartusse. Oldi vastastikku seotud – ülikooli teadlased osalesid ühisuse töös ning see toetas uurimistegevust. Üheks näiteks võiks tuua kas või Liivimaa geodeetilise mõõdistamise tellimuse ülikoolilt topograafilise kaardi koostamiseks – just sellest tööst sai alguse Tartu meridiaanikaare mõõtmine. LÜÖS oli sageli teadustulemuste ja kogemuste vahendaja uurimis- ning katsebaaside vahel (soode kuivendamine, metsa- ja põllumajandus jm). Eesti Vabariigis jäädi peamiselt baltisakslaste ühendajaks. Tegevus lõppes suurema osa baltisakslaste Eestist lahkumisega 1939. aastal.

Pikaajaliselt edukalt toiminud sotsieteedi 220. aastapäevale on pühendatud TÜ ajaloo muuseumi aastakonverents «Teadusinnovatsiooni jõudmine praktikasse läbi aegade». LÜÖS-i esimene sekretär oli aastail 1796–1801 Georg Friedrich Parrot, kellest sai 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli esimene rektor.

Leiutisterohke tsaariaeg

Mis on Parroti-Lenzi batomeeter? Kui füüsikaprofessor Parroti assistent Heinrich Friedrich Emil Lenz läks 1823. aastal Otto von Kotzebue ümbermaailmareisile, valmistati ülikooli töökojas ekspeditsiooniks 19 aparaati. Esmakordselt konstrueeriti Tartus ookeani sügavustes veeproovide võtmiseks ja temperatuuri mõõtmiseks batomeeter. Parroti füüsikakabineti rikkalikust aparatuurist oli tema enda konstrueeritud või täiustatud 67. Tartusse jättis Parrot jälje ka tähetorni pööratava kupli autorina.

Lea Leppik märgib, et taasavatud ülikoolis püüti algusest peale teadust ja õpetamist ühendada. «Kuid polnud mehhanismi, mis teadlaste head mõtted praktikasse viiks.» Valgustuslikud mõtted innustasid kohe algul looma tehnoloogia, põllumajanduse ja arhitektuuri õppetooli, mille esimene täitja oli ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. «Siin kerkivad toomkirikud ja basiilikad, hallid ja taevasse kõrguvad ehitised, kus elavad hardus, tõsine mõtisklus seadus- ja valitsemiskunsti üle, rõõm, sügavmõttelisus ja suur vaimustus,» on Krause öelnud akadeemilisele kogule. Tema ideede teostustest: ülikooli peahoonest, vanast anatoomikumist, tähetornist ja mitmest teisest hoonest said Tartu sümbolid.

19. sajandi esimesel poolel kuulusid ülikoolide juurde tavaliselt keemia, füüsika, mineraloogia jt erialade kabinetid, tähetorn, kliinikud, õppe- ja uurimiskogude muuseumid. Keiserlikku ülikooli tuldi Saksamaalt, nagu Krausegi, ja mindi Peterburi ning vastupidi. Õpetlased janunesid uute avastuste järele, ideede elluviimist soodustas tsaaririigi tehniline ja majanduslik areng. Ülikoolides suurenes praktikumide ja laborite tähtsus koos vastava personaliga, sh mehaanikutega. Nemad hooldasid ja täiendasid õpperiistu ning lõid teadlaste geniaalsete ideede järgi uusi.

Teadusajalugu tunneb näiteks Parroti poja Johann Friedrich Parroti pendlit Maa magnetismi mõõtmiseks, mille ta lasi valmistada ülikooli töökoja meistril Johann Christian Brückeril. Meistrite tegevust kajastab Lea Leppiku uurimus «Kalefaktoripojast professoriks». Autor kirjutab, et näiteks Brückeri valmistatud termomeetreid kasutati kogu Venemaa meteoroloogiajaamades ja tema nimi muutus tüübinimeks.

Teadusajalukku kuuluvad noorema Parroti elavhõbedabaromeeter, Lenzi katseseade elektrivoolu soojusliku toime määramiseks, rääkimata Joule'i-Lenzi seadusest, Moritz Hermann Jacobi elektrimootorist, Arthur Joachim Oettingeni aneomograafist jpt. Loetelu võiks täiendada enamik 19. sajandi Tartu ülikooli kuulsaid teadlasi. Huvilistel on paljude riistadega võimalik tutvuda ülikooli ajaloo muuseumis, kus on ka ülikooli esimese mehaaniku Christian Friedrich Wellingi valmistatud nn Papini katel (autoklaav). See on vanim Tartus konstrueeritud teadusriist.

Sõnaloomisest seerumiteni

Kuidas tekkis sõna «tuvastama»? 1919. aastal asutatud Eesti ülikooli eestikeelne õpetus ja teadus vajas saksa- ja venekeelsete terminite kõrvale omakeelseid. Professor Johannes Voldemar Veski on näiteks sõna «tuvastamise» teket selgitanud tööõnnetusena. Kui üks juuraprofessor soovinud vastet saksa verbile «feststellen», soovitanud Veski «turvastamist». Professor kirjutanud selle märkmikku. Peagi kuulnud Veski aga sõna «tuvastama». Professor oli Veski pakutud sõna valesti üles kirjutanud ja sellisena oli see käibele läinud. Ka nii võis juhtuda, kuid eestikeelsete oskussõnade loomisega nägid peale filoloogide vaeva ka teiste erialade teadlased. Veski juhtis rohkem kui 30 oskussõnastiku koostamist ning tõi ise eesti keelde üle 100 000 sõna. Ka eesti keeles ilmuma hakanud erialaajakirjad tuli täita emakeelse terminoloogiaga.

Kui algul pöörati suuremat tähelepanu rahvusliku kaadri kasvatamisele ja rahvuslikele erialadele, siis noore vabariigi majandus ootas ülikoolilt praktiliste probleemide lahendusi. Teadustöö koondus põhiliselt asutustesse, mille arv suurenes 41-lt 103-ni (seerumi labor, eesti keele arhiiv, tähetorn, põllumajanduslikud katsejaamad jpt).

Üheks tulemuslikumaks kujunes orgaanilise keemia professori Paul Kogermani 1925. aastal rajatud õlikivide uurimise labor. Magistritöö kukersiidi keemilisest koostisest oli esimene põhjalik uurimus Eesti põlevkivi keemilistest omadustest. Kogerman uuris põlevkivis orgaanilise aine kerogeeni lagunemisel vabanevaid ühendeid ning püüdis saadud tulemusi rakendada põlevkivikeemias. Eesti muutus 1930. aastatel maailma üheks juhtivaks põlevkivi uurimise keskuseks. Kui 1936. aastal asutati Tallinna tehnikaülikool, määrati professor Kogerman selle rektoriks ning sinna kandus ka põlevkivi uurimine.

Tekkisid ülikoolivälised teadus- ja arendusasutused ning 1938 loodi vabariigis killustuma hakanud teadustöö koordineerimiseks Eesti teaduste akadeemia. Edaspidi on teadusasutusi teaduste akadeemia ja ülikoolidega kord liidetud, kord lahutatud. Kui heaks mõtteks see osutus, näitab ajalugu.

Noorele riigile osutusid aga väga tulutoovaks Venemaalt opteerunud eesti soost teadlased, nagu füüsik Johan Vilip, meditsiiniteadlased Ludvig Puusepp, Karl Schlossmann, astronoom Ernst Öpik, taimefüsioloog Hugo Kaho jpt.

Näiteks Vilipil oli tihe koostöö Peterburis ka Tartu ülikoolis töötanud füüsikaprofessori, esimese elektromagnetilise seismograafi leiutaja Boriss Golitsõniga, kes konstrueeris seismograafe enda rajatud ülevenemaalise seismoloogiajaamade võrgu tarbeks. Vilip täiustas neid ning tema juhendamisel valmistati Tartus peenmehaanik Hugo Masingu töökojas 23 seismograafi, mida kasutati välismaal. Parim neist töötas Liivi 4 keldris Vilipi juhatatavas seismoloogiajaamas.

Vaktsiinide ja seerumite vajadust aitas algul leevendada loomaarstiteaduskonna juurde loodud Pasteuri instituut, kus vaktsineeriti marutõve vastu. Peagi asutati seerumilabor, mille kitsastes tingimustes valmistati sigade punataudi seerumit jm. Tähtvere mõisahooneisse kolides tingimused avardusid ja juba esimese kümne aastaga hakati difteeria, sarlakite ja tuberkuloosi vastu valmistama seerumeid, mis olid välismaa omadega konkurentsivõimelised. Seerumi- ja diagnostikalabori baasil asutati riiklik seerumiinstituut.

Riiklikke ülesandeid lahendas ka hilisem rektor professor Edgar Kant, kelle ideid rakendati 1939. aasta vallareformi kavandamisel. Uus haldusstruktuur arvestas keskuste hierarhilist süsteemi, teedevõrku, veondus- ja loodusolusid ning haldusüksuste terviklikkust. Eesmärk ei olnud kujundada suuri valdu, vaid kaotada väikesed ja elujõuetud. Kant on rõhutanud, et vallareform nõuab selle tegijailt julgust, selget pilku ja visadust.

Infoühiskonna teadusesse

Kus loodi Eesti esimene arvutuskeskus? Sõjajärgses ülikoolis tuli teadustööga, nagu ka kõige muuga, taas otsast alata. Paljud teadlased olid Eestist põgenenud, vangi viidud või sõjas langenud. Pidi orienteeruma uute nõukogude reeglite järgi ning kogu teadus oli ideologiseeritud. Kui vahele jätta Nõukogude Liidust tulnud 1950. aastatel teadust pärssinud ideed ja teod ning pseudoteadlased ja puhastamisaktsioonid, siis hilisematel aastatel jõudis ida poolt Tartusse ka tõeliselt andekaid teadlasi, rääkimata finantsidest ja koostööst.

Näiteks 1959. aastal loodi matemaatikateaduskonnas probleemlabor – arvutuskeskus, millega seoses saabus Eesti esimene arvuti Ural 1 just Tartu ülikooli. TÜ arvutuskeskus oli üks esimesi ülikoolide arvutuskeskusi NSV Liidus ning Tartu ülikool üks esimesi, kus arvuti kasutamist õpetati süstemaatiliselt. Selle töötajad eesotsas kauaaegse juhataja professor Ülo Kaasikuga olid entusiastlikud ühiskonna teenijad, sest tellimustöid tehti lähedale ja kaugele, arendades samal ajal programmeerimist ja andmetöötlussüsteeme.

Teaduse ja praktika ühendamisele hakati suuremat tähelepanu pöörama 1950. aastate keskel, siis käivitus ka lepinguliste tööde süsteem. Lea Leppiku sõnul tegid ülikoolid lepinguliste töödena uuringuid nii teaduste akadeemia(te)le kui ka ministeeriumidele, saades tellijailt vajaminevad vahendid. Eesti teadlased haarati ka nõukogude kosmoseprogrammidesse.

Tänu teaduse suurenenud populariseerimisele ning uutele suhtlus- ja infokanalitele on võimalik teadusajaloostki enam teada saada, kuid vahel haarab meedia enam kinni atraktiivsematest eksponaatidest ning säravamatest teadlastest. Tagasihoidlikumad isiksused võivad teenimatult varju jääda. Varju kipuvad jääma ka 1960. ja 1970. aastad, mille ajaloole pole piisavalt tähelepanu jagunud. Aga just siis alustasid ülikooli laborites ja instituutides teadustööd praegu tuntud akadeemikud ja paljud teised teadlased.

Vaevalt praegu teatakse, keda kutsuti raadiodoktoriks. Juba 1937. aastal hakkas raadios tervislikest eluviisidest kõnelema professor Mihkel Kask. Tema loenguid mäletavad kindlasti hilisemadki kuulajad, sest pärast pikki represseerimisaastaid jätkas ta 1957. aastal raadioloengute pidamist. Tervishoiu populariseerija suurkujuks peetud Mihkel Kask kirjutas palju ajaleheartikleid ja pidas loenguid rahvaülikoolides. Rahva tänu väljendus kindlasti ka Eesti Raadio hõbemikrofonis, mis kingiti talle 60. sünnipäeval.

Ega alati peagi õun pähe potsatama, et lennukatest ideedest asja saaks. Vahel piisab ahhaa-hüüdest, sest hüüdest kujunenud teaduskeskus räägib iseenda eest. Küll saaks aga Krause moodi hüüatada, et kunst kasutab kõiki teadusi. Ja kui kunst on emakeel ja emakeelne teadus, mille eest on võideldud, siis ei tuleks kunagi kasutada tagurpidist teadusinnovatsiooni – eesti teaduse emakeelde tõlkimist.