Inimesed võiksid olla imetajate ajaloo osa, aga mitte selle lõpp. Nõnda usub hülgeuurija Mart Jüssi, kes koondas väitekirja kaante vahele viimase 20 aasta uurimistöö peamised järeldused. Tema sõnul on hülged indikaatorliik, kelle põhjal saab teha järeldusi merekeskkonnas toimuva kohta.

Veel sadakond aastat tagasi elas Läänemeres ligi 100 000 hallhüljest. Tänaseks on nende arvukus vähenenud kolmveerandi võrra, umbkaudu 25 000 loomani. Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskotiks olnud viigerhülgeid on aga Eestis järele jäänud umbes tuhatkond isendit. Kaspia meres elab praegu ligi 100 000 hüljest, ent kuna poegi sünnib järjest vähem, on selle liigi puhul olemas kõik kollapsi tunnused. Niivõrd karmi olukorra põhjustaja leidmiseks peame paraku vaatama peeglisse.

Mart Jüssi ütleb, et soovis doktoritööga «Elu ääre peal: sisemerede hülged muutuvas kliimas» luua terviku teadmistest, mis tal on kogunenud rohkete välitööde ja pikkade aastate vältel. Selleks on mees koos venna Ivar Jüssi ja paljude teiste kolleegidega pidanud meredel trotsima nii tormi kui ka pakast. «Olen töötanud Läänemere ja Kaspia loomadega ning võrdlevalt ka Atlandi ookeani kallastel,» lausub looduskaitse bioloog ja endine parlamendisaadik.

Aastakümnetega on aga planeedi kliima muutunud ja pigem soojenemise poole, mis arktilise päritoluga loivalistele ei sobi. «Kui oled lume ja jää loom ning harjunud oma järglased seal ilmale tooma, siis on raske hakata seda sama tegema liiva või roostiku peal,» annab Jüssi märku meie mere tippkiskjate ees seisvatest raskustest. Väitekirja selgroo moodustavates teadusartiklites on autor välja toonud kliima soojenemise mõjud merekeskkonnale ja elustikule juba enne seda, kui maailma teadusühiskond probleemi tõsidust teadvustas.

Kogu uurimismaterjal on Jüssi sõnul tihedalt seotud jääga, kuna just see substants on hüljestele kriitiliselt vajalik. «Jää olemine või mitteolemine, selle ulatus ja iseloom on kõik väga olulised faktorid hülge tuleviku tagamisel ja kujundamisel,» mainib uurija. Jääkattel on oma mõju sellelegi, kuidas need viimase 30 miljoni aasta kestel evolutsiooni käigus arenenud imetajad mereruumis paiknevad. Samuti tuli vaadelda ohte, mis tekivad, kui jää on näiteks väikese pindalaga või jääkatte kestvus lühem kui tavalistel talvedel. «Hüljestel on looduses väga väikene ruum võtta risk. Ellu jäävad ja edenevad need, kes on ikka õigel ajal õiges kohas,» selgitab Jüssi tõika, miks sihitult ringiujumine loomade maailma eriti ei kuulu.

Olelusvõitlus kodumeres

Ka Šotimaa jahedal rannikul sigimiskäitumise selgitamiseks veepinna temperatuuri mõõtnud teadlane suunas oma tähelepanu just sisemeredes elavatele loomadele. Põhjus on lihtne. Kui Põhjameres saab rahvasuus karvakalaks nimetatud hüljes ebasobivate olude puhul asupaika hõlpsasti vahetada, siis Kaspias ja Läänemeres elav isend peab kodus lahingu vastu võtma. «Kuidas nad seda teevad ja millised on reaktsioonid – siin võimaldavad võrdlevad vaatlustulemused näha väga pikkade protsesside taha,» ütleb Jüssi.

Kliimamuutuste mõju üle juurelnud teadlane leidis, et mõõdukas jahenemine muudab loivaliste elu natuke mõnusamaks. Sellega kasvab nende kodukeskkonna stabiilsus, kuna jää pindala ja kestvus on suuremad. Väga karmid arktilised olud samas jällegi ei sobi, kuna Jüssi sõnul võivad pojad ära külmuda, mis omakorda seab piiri nende levikule Läänemere põhjaosas. «Kui praegust keskmist lugeda hüljestele optimaalseks ja kliima läheb sellest veel soojemaks, jäävad Läänemere lõunapoolsed ja samuti Kaspia hülged küll hätta,» hoiatab mees.

Samas pole soojenemise puhul tegu ühekordse hädaga, see võib pärssida mitmete põlvkondade väljavaateid. Populatsiooni muutust põhjustavad protsessid on looduses nimelt suhteliselt aeglased. «Kui selline olukord valitseb paar-kolm järjestikust talve, siis mõnele emale tähendab see ehk 2–3 järjestikuse poja kaotust.» Looduses ei anna see aga enne märku, kui nõrgemad põlvkonnad ise peaksid ükskord sigima hakkama.

Jüssi toob siin paralleeli meie ühiskonnaga, mis rahvastiku vananemise tõttu pole võimeline end taastootma. Inimeste puhul viidatakse vahel võimalusele tuua riiki välistöölised näiteks lõunamaadest. «Aga hülgeid me ju kuskilt juurde tuua ei saa, sest siia sobivad ainult siin kujunenud liigid,» maalib Jüssi pildi olukorra tõsidusest. Juba praegu võime tema sõnul olla tunnistajaks ühe liigi – Kaspia hülge kadumisele. Vaatluste põhjal läheb seal seis väga suure hooga allamäge, kuigi loomi on alles veel üle 100 000. Populatsiooni vananemise puhul pole aga tähtis, kui palju hülgeid on, vaid see, kui palju on poegivaid emaseid. «Ja sellised probleemid kliimaprotsessides ainult võimenduvad.»

Vastasmõju taipamine

Keskkonnasõbraliku ilmavaatega inimeste seas on populaarne eesti keeleski ilmunud Daniel Quinni teos «Ishmael». Selle alguses küsib autor, kas inimese planeedilt kadumine annaks gorillale elulootust. Raamatu lõpus aga asetab ta küsimuse ümber ning juurdleb, kas gorillade kadumine jätab inimesele lootuse edasi elada... Jüssi doktoritööst ilmneb samalaadne seos hüljeste ning inimeste vahel. Tõsiasi on selles, et merekeskkonnad on väga oluliselt inimese poolt mõjutatavad.

1970. aastatest on teada, et emased hülged muutusid sigimisvõimetuks ja seda just suure keskkonnamürkide kuhjumise tõttu nende organismis. Mürkidele jõuti jälile teisi töid tehes, näiteks poegade tervist või loomade sigivust jälgides. «Sealtkaudu nähti lõpuks asju, mis olid olnud meie nina all ja mida me ei märganud.» Tasapisi on need mürgid läbi kala- ja hülgeliha jõudnud ka inimestesse. Näiteks Gröönimaal elavate inimeste tervis on Jüssit oponeerinud professor Rune Dietzi sõnul märgatavalt halvenenud. See annab märku, et oleme ise endale auku kaevanud, aga kahjuks käib see kõik läbi mere. «Me ei saa ise otse muhku pähe, enne peavad neid muhkusid taluma kalad, hülged ja kogu merekeskkond,» võtab Jüssi kokku inimese ja looduse vastastikmõju.

Teadlastel tuleb üha enam tähelepanu pöörata ka uutele olukordadele. Lähitulevikus on Jüssi kinnitusel näha väga suurt huvi kasvu näiteks meres leviva müra vastu. Inimene teadupärast oma õhus olevate kõrvadega ei taju, milline on veekeskkonnas olev müra. Olgu see siis pärit laevadest või muudest meres olevatest tehnilistest masinatest. «Uuringud näitavad, et siin-seal häirib see oluliselt mereloomade elu ja nad väldivad kitsamaid väinasid, kus on mingid mürisevad objektid.» Samas ei teata meremürast praegu suurt midagi, kuigi mootorlaevad on käigus olnud terve sajandi. Sisemere hüljestel pole aga võimalik müra eest kuigi kaugele põgeneda. Veel vähem merest välja ronida.

Mere tippkiskjatena kirjeldavad hülged indikaatorliigina merekeskkonnas toimuvat. Ka seda, kui palju on neil süüa ja milline on toidu kvaliteet. Ja nagu Jüssi tõdeb, on need kõik väga selgelt inimese poolt mõjutatavad asjad. Sestap soovitavad hülgeuurijad talviti vältida mõnedes kohtades jääl liikumist, sest viigrite pojad võivad olla lumealustes koobastes peidus. Näiteks seal mootorsaaniga sõitmine tekitab neile asjatut stressi. Samuti võiks rannarahvas soojade talvede puhul hoida oma koerad ketis, sest vabalt ringi uitavad kutsadki võivad jääl lesivatele loivalistele haiget teha.

Vajadus teadvustada ümbritsevas keskkonnas toimuvat ning inimese ja looduse suhet peegeldub ka Jüssi dissertatsiooni pealkirjas. Ääre all mõtleb ta ühest küljest jää serva. «Teisalt – kui oleme surunud ühe eluvormi või looduse osa juba üsna piiri peale, jääb üle vaid kaks-kolm räpakat liigutust ja nad kukuvad üle serva.» See tähendaks, et kokku kukub miljoneid aastaid püsinud või end üles ehitanud ökosüsteem. «Ja sellest oleks lihtsalt kahju,» võtab Jüssi teema kokku.