Kas oleme ülikoolis arutanud selle üle, milline on ideaalne üliõpilane? Kas tähtsad on ainult teadmised või on olulised ka teatud sotsiaalsed oskused ja väärtushoiakud?

Sageli kurdame, et üliõpilastel puudub vajalik õpimotivatsioon, teadmishimu, eneseusk, napib loovust, ettevõtlikkust, kriitilise mõtlemise ja argumenteerimise oskust. Kes peaks nende pädevuste ja isiksuseomaduste kujunemise eest hoolt kandma?

Isiksuse kujunemine algab kodust, ent väga suur roll on ka koolil, mis võib kas toetada teatud kalduvuste väljakujunemist või neid maha suruda. Homse ühiskonna väärtused kujunevad tänases koolis. Seetõttu peab eetikakeskus oluliseks panustada Eesti kooliuuendusse – liikumisele tuupimiskoolilt väärtuspõhisele koolile. Riikliku programmi «Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013» raames oleme aidanud sõnastada põhikooli ja gümnaasiumi uut sihiseadet, koostanud väärtuste üle arutlemiseks õpetajate väärtusmängu ning valmistanud ette 25 väärtuskasvatuse täienduskoolitajat. Ent senitehtust ei piisa, kuni avalikkuses hinnatakse koole ainult riigieksamite tulemuste järgi.

Eelmise aasta 4. ja 5. detsembril Tartus toimunud väärtuskasvatuse konverentsil «Hea kooli mõõdupuud» pöörasime tähelepanu hea kooli mõiste komplekssusele ning arutasime, mis tingimused peaksid peale heade õpitulemuste olema veel täidetud, et rääkida heast koolist. Palusime konverentsikülalistel valida etteantud kriteeriumidest 10 ning need tähtsuse järjekorras reastada. Esikolmiku moodustasid «Õpilaste individuaalse arengu toetamine», «Koolimeeldivus» ning «Head sotsiaalsed suhted» (pingerida on kättesaadav aadressil: www.eetika.ee/1174186).

Uus riiklik õppekava rõhutab, et koolil on nii hariv kui ka kasvatav funktsioon. Mitte ainult õppetegevus, vaid ka koolikultuur üldisemalt peab toetama isikuomaduste kujunemist, mis võimaldaks elada täisväärtuslikku elu sidusas ühiskonnas. Kahjuks peetakse paljudes koolides ikka veel peamiseks ainealaste teadmiste edastamist, mitte kaasavat ja elavat õpetamist ning õpilaste individuaalse arengu toetamist.

Tõelise muutuse tegemiseks on ilmselt vaja muuta koolide hindamissüsteemi. Vaja on teadvustada, et heal koolil on palju tahke ja kõik need vajavad hindamist. Eesmärk pole tekitada uusi pingeridu, vaid leida selline koolide tegevuse tagasisidestamise ja tunnustamise viis, mis toetaks kooli arengut ning motiveeriks paremate tulemuste nimel pingutama.

Oluline on ka tugevdada koolide eneseanalüüsi- ja reflektsioonivõimet. Meie koostöö koolidega näitab, et sageli ei oska koolid ise hinnata, kas valitud õpi- ja hindamismeetodid, distsipliinipoliitika, tunniväline tegevus ja kooli füüsiline keskkond toetavad sõnastatud eesmärkide saavutamist. Koole võiks oma tegevuse analüüsimisel aidata nõustaja, n-ö kriitiline sõber väljastpoolt kooli, kelle tagasiside aitaks koolil end adekvaatselt hinnata ning kavandada konkreetset tegevust.

Hea kooli mudeli väljatöötamine on pikk protsess. 2013. aasta jooksul peaksid eri osalised (koolijuhid, õpetajad, tugispetsialistid, õpilased, lapsevanemad, teadlased) jõudma kokkuleppele selles, mis on hea kool. Koos ülikooli kasvatus- ja sotsiaalteadlastega ning haridus- ja teadusministeeriumiga on kavas vaadata üle senised andmekogumisviisid ja koolide hindamise vahendid ning vajaduse korral neid täiustada. Hea kooli kvaliteedimärki peaksid peatselt saama taotleda kõik haridusasutused (põhikoolid, gümnaasiumid, kutsekoolid, lasteaiad), mis täidavad piisavalt paljusid hea kooli kriteeriume.

Loodame, et hea kooli mudeli loomise idee leiab ka ülikoolis palju toetajaid. Hea ülikool algab heast koolist!