Alar Pandis on laiema lugejaskonna ette toonud oma hinnangud ja ideed, mida ta on ülikooli infotehnoloogiaspetsialistide hulgas tutvustanud juba aastaid.

Nii mõneski aspektis saab tema kirjapanduga vaid nõustuda, näiteks, et infotehnoloogiaalase tegevuse esmane ülesanne peab ülikoolis alati olema õppe- ja teadustöö toetamine. Samuti on selge see, et kasutajatoe konsolideerimisprotsessis on vaja arvestada teaduskondade paiknemisega. Just seepärast ongi kasutajatoe spetsialistid jaotunud kolme piirkonna vahel, lisaks on kiirema reageerimisaja huvides mitmed meie töötajad paigutatud ka keskustest kaugemal asuvatesse hoonetesse.

Samas on ka põhjuseid, miks Alari ettepanekud seni täies mahus toetust ja rakendust pole leidnud. Teaduskondade juures tegutsevate spetsialistide ajajärk on ülikoolis värskelt meeles ning kui see olukord oleks teaduskondi täielikult rahuldanud, poleks ülikooli juhid IT konsolideerimise otsuseid teinud. Probleemiks oli see, et igal universaalsel spetsialistil on ikkagi oma tugevad ning nõrgad küljed, oma stiil ja harjumused, tulemuseks on aga teaduskonniti suuresti erinevad IT-süsteemid ja -kombed, eri kitsaskohad ja haavatavused. Seejuures ei kujunda nende süsteemide nägu mitte niivõrd teaduskonna spetsiifika, kuivõrd konkreetse spetsialisti oskused ja eelistused.

Arvestama peab ka seda, et olukord Tartu IT-tööturul on aastatega omajagu muutunud, praegused tööotsijad hindavad spetsialiseerumisvõimalusi ning tööd meeskonnas. Head, laia oskuste spektriga spetsialisti on keeruline leida ning tema palkamine on kulukas. Olles viimase kahe aasta jooksul korraldanud mitu töökonkurssi ning intervjueerinud paarikümmet töölesoovijat (seda mitte ainult kasutajatoe alal), julgen väita, et endisel viisil jätkates oleksid teaduskonnad seniste spetsialistide lahkumise korral olnud asendajate leidmisel suures hädas.

Tarkvararendi üle arutledes kipub Alar liialdama: praeguseid rendimakseid ei saa kuidagi ülikalliks pidada, viie- ja kuuekohalised summad tulenevad ülikooli mastaapidest, mitte kallist ühikuhinnast. Lisaks võib jääda vale mulje, et tarkvararendiga ostetakse vaid õigust viimaste tarkvaraversioonide kasutamiseks. Lepingu alusel saame nii lisafunktsionaalsust kui ka laiemaid vabadusi tarkvara paigaldamisel, peale kontoritarkvara ka mitmete võrguressursside (postkastid, jagatud kalendrid, jagatud kaustad) kasutamise õigused. Tõepoolest, kõik ei pea uutele tarkvaraversioonidele esimesel võimalikul hetkel üle minema, kuid ka liigvana riist- ja tarkvara ei peaks kuuluma ülikoolipere, eriti just tudengite töövahendite hulka.

Odavamatel alternatiividel tuleb silm peal hoida, kuid peale hinnavahe tuleb hinnata ka seda, kas saadav katab ülikoolis praegused ja tulevased vajadused, kas kasutajad kaotavad ülemineku tõttu mingeid võimalusi, kui palju maksab seotud süsteemide muutmine, kasutajate ja spetsialistide ümberõpe jne. Ühise rendilepingu korral on kuludest selge ülevaade, suurt lepingut tagasi väikesteks ostudeks jaotades võime halvemal juhul saada vaid illusiooni kokkuhoiust.

Sõnasabast haarates ühinen arvamusega, et muudatused on Tartu ülikooli infotehnoloogiavaldkonnas vajalikud, nagu igas teiseski kiiresti arenevas valdkonnas, kuid juhin tähelepanu sellele, et ka muudatuste soovijad ise peavad edu nimel olema valmis muudatusteks oma tööprotsessis ja tõekspidamistes.