Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengite diplomilavastus «Idioot» rõhutab vajadust vaadata ümbritsevat lapseliku pilguga, seda eriti tänases infomürast küllastunud maailmas. Ehkki inimlikud pürgimused ja kannatused pole ajaloo vältel suurt muutunud, on vahel hea väisata nende tabamiseks teatrit.

Ajast, mil gümnaasiumis käisin ja öösel taskulambivalgel enne kontrolltööd «Idioodi» viimaseid lehekülgi lugesin, on raamatust meelde jäänud ühiskonnakriitilisus ning elu tumedus ja raskus. Fjodor Dostojevski tundus natuke hirmutav kirjanik. Ma ei mõistnud, miks kõik Mõškinit armastasid kuni eelmisel kevadel sattusin vaatama Rainer Sarneti filmi «Idioot».

Tunnistan, et juba enne filmi vaatamist olid mul suured eelarvamused. Südames tundsin aga patriootlikku sundi, kuna tegu oli ikkagi Eesti filmi ja pealegi kirjandusklassika ekraniseeringuga. Kaader kaadri haaval avanes uskumatu maailm. Näitlejate mäng ja visuaalselt kaunid kaadrid olid nõnda erakordsed, et eelarvamused kadusid koos hirmuga. Positiivne elamus andis julguse minna vaatama, kuidas «Idioot» ka teatrilaval välja näeb.

Salajane vanainimene minus ootas enne etenduse nägemist pisut kostüümi- ja nutudraamat, kuid siingi veeti vaatajaid ninapidi. Kui film oli rock’n‘roll, siis lavastus oli täielik punk. Dostojevski tekst oli noorusliku entusiasmiga uuele elule puhutud. Lava ainukesteks seinteks olid publik ning laest alla rippuvad läbipaistvad linad, mis andsid näitlejatele vabaduse liikumiseks ja samas salajaseks kohaloluks publiku silme all.

Võiks uskuda, et tegu on eelmiste sajandite probleemidega, mis tänapäeva ei puuduta. Ometi on asi vastupidi. Ajad muutuvad, aga inimeste olemus mitte. Ikka kiputakse kultuurilistesse ja ühiskonnast tulenevatesse dogmadesse ära kaduma. Selles pole midagi halba, kui seejuures teised ei kannata. Teisest küljest jäädakse antud rolli kinni, unustades mõnikord ära elu põhiväärtused. Kaob võime näha asju siiralt ja lihtsalt ning tõde välja öelda. Kui keegi on aus, tundub see isegi mõneti hirmutav.

Vürst Mõškini sattumine Peterburgi mõjus raamatuga võrreldes kevadise tuulepuhanguna. Siirus ja ausus, millega ta oma lähedasi kohtles, võitis kõigi armastuse. Intriigide ja skandaalide keskel tundus tema olevat ainus, kes suutis näha olukorda objektiivselt.

Nastasja Filippovna ütles Mõškinile väga tabavalt: «Sa oled ju täitsa laps, sulle on lapsehoidjat vaja». Sellega sai selgeks mehe edaspidine roll, talle anti andeks kõik, mis ta tegi. Kuni temast sai teistega sarnaselt toimiv inimene. Laveerides naiste vahel ning korraldades ise intriige. Selline peeglisse vaatamine kuluks igaühele ära.

Lavastuse juures meeldis see, et koos tudengitega olid laval Ugala staažikad näitlejad. Nende koosmäng tekitas palju mõnusaid paralleele. Ühest küljest täiendasid noored ja vanad teineteist, teisalt olid just vanemad näitlejad need, kes kiskusid noori mässumeelsusest tagasi, tuletades meelde aegu, kus eksisteerisid kombed ja seda, kuidas vanemaid peab austama.

Reaalses elus on samamoodi, vanemad inimesed on need, kes hoiavad noori eksiteele sattumast. Mõnikord ei pruugi muidugi nende soovid ja tahtmised õiged olla. Ka lavastuses juhtus, et vanemad olid paljude probleemide algatajateks. Eriti eredalt jäi meelde Vilma Luige kindraliproua roll, millega ta teenis nii mõnegi naerupahvaku. Muidugi ka Tarvo Vridolini Lebedev, kes jooksis kutsikana kaasa sellega, kellest näis rohkem kasu saavat.

Vürst Mõškin Rait Õunapuu kehastuses tundus täieliku lillelapsena, kes tegi seda, mis pähe tuli. Tagajärgede eest ei pidanud ta vastutama, sest tema olemus oli juba selline, kellele mitte keegi ei taha liiga teha.

Ilmselt mõtles Kristian Põldma mängitud Rogožin teisti, nähes just Mõškinit põhilise Nastasja Filippovna südame konkurendina. Rogožin oma ohtliku pahapoisi karakteri ja punkarliku välimusega pani korduvalt saalis istuvad neiud naeru kihistama. Põldma Rogožin oli kohati päris hirmus: asi oli naerust kaugel, kui ta noa välkudes Mõškini kõri kallale kippus. Ometi sujus nende omavaheline sõprus hästi, olenemata sellest, et mängus oli ka saatuslik naine Nastasja Filippovna.

Adeele Sepast femme fatale’na saaks eraldi peatüki kirjutada. Siinkohal pole põhjust imestada, miks kogu mäng tema ümber käis. Rollilahendus oli põnev: mängida naist, kes ta teiste arvates pidi olema, kuid kes on teisalt oma õiguste eest võitlev mässaja. Kes lisaks üritab uuesti leida usku inimeste headusesse. Mängleva kergusega lahendas ta pealesunnitud abielu küsimuse, võttes Mõškini oraakliks: «Nagu tema ütleb, nii jääb!».

Katrin Kalma teenijanna roll oli esimesest pildist alates kohalolev ja usutav ning kestis kuni lavastuse lõpuni. Tema rongis liikumine andis sellise efekti, et meelest läks isegi see, et tegu oli tühja lavaga. Kogu lavastuse vältel oli just tema vaikiv ja salapärane ringiliikumine ühenduslüliks vahelduvate piltide ja näitlejate vahel.

Kasutatud valgus ja heli töötasid mitmeski kohas väga võimsalt. Eredalt on meeles kajaefekt, samuti jäi valguse mõjul matusestseenis paar südamelööki vahele, pisarad ei olnud kaugel. Näiteks anti punase valgusega tõetruult edasi Rogožini veretöö.

Dramaturg Tõnis Parksepa ja lavastaja Vallo Kirsi koostöös valminud lavastus oli niivõrd sujuv, et kordagi ei tekkinud tahtmist kella vaadata. Võib tekkida küsimus, miks noor lavastaja Vallo Kirs lavastas just «Idioodi», tegu on ometi raske materjaliga. Lavastust näinuna on see minu meelest vägagi õigustatud. Gümnaasiumiajast jäänud tume ja raske mulje Dostojevskist lükati ümber. Just nooruslik ning uuenduslik nägemus tekitas vägagi selge arusaama, et lapselikkus ja ausus on endiselt ühiskonnas taunitud. Lavastus tõestas minu meelest veenvalt, et sel kevadel Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetavad noored näitlejad on suure lava jaoks igati küpsed.

Järgmised «Idioodi» etendused Ugala teatris: 1. ja 16. veebruaril ning 2. ja 30. märtsil.