Üks Eesti kirjandusmüüte räägib sellest, kuidas umbes sada aastat tagasi annetas vaene poeet Juhan Liiv oma ainsa pintsaku Estonia seltsimaja ehituseks. Viimased paar aastat on väidetavalt sama pintsak antud kanda Eesti Kirjaniku tiitli väärilistele meestele, Meelis Friedenthalile pandi see selga mullu augustis.

«Põhimõtteliselt on see sama, mis näiteks saabastega kassi muinasjutus möldripoja rõivastamine: saad uued riided selga ja hakatakse kohe teistmoodi vaatama,» muigab Eesti Kirjanik 2012. Selle auväärse tiitli sai mees oma eelmisel aastal ilmunud teise romaani, 212-leheküljelise «Mesilased» eest.

Friedenthal tunnistab, et tiitliga kaasnenud suurem tähelepanu ja harjumatu roll tekitasid algul ebamugavust, aga nii, nagu leppis möldripoeg muinasjutus kassi mahhinatsioonidega, on ka tema uue olukorraga harjunud. Kuigi Liivi kuub ei muutvat tavaelus peale veidi kõrgendatud tähelepanu suurt midagi.

«Tõsi, see on mulle veidi suurevõitu – äkki peaksin kirjutama paksema raamatu, et rolli paremini täita?» mõtiskleb Friedenthal ja leiab siis, et paksu raamatut oleks vähemalt tema jaoks kordades raskem kirjutada kui seniilmunud lühijutte ja -romaane.

Hea kirjatöö nõuab uurimistööd

Raamatu kirjutamine on isegi keerulisem kui doktoritöö ülikoolis, sest uurimustööd tuleb raamatu kirjutamisel vähemalt sama palju teha. Ilukirjanduses on aga mingis mõttes palju olulisem, millal ja kuidas midagi öelda. Akadeemilise kirjatöö saab jagada osadeks ja käsitleda teemasid järjest, aga raamat peab moodustama ka terviku. Seetõttu on tõeliselt mahuka raamatu kirjutamine väga keeruline.

«Muidugi kirjutatakse ja loetakse ka väga pakse raamatuid ja enamasti on need ka sarjades – minu tütar näiteks on terve Harry Potteri sarja umbes kümme korda läbi lugenud – aga tunnen, et kirjutamine võiks ka kirjaniku jaoks jätkuvalt huvitav olla. Mina tahaks pärast ühe loo lõppu tegeleda millegi uuega ja pole kindel, kas selline sarja või seeria formaat seda võimaldab,» leiab mees.

Friedenthali sulest mullu ilmunud «Mesilased» ja ka kaheksa aastat tagasi romaanivõistlusel III koha saanud esikromaan «Kuldne aeg» on mõlemad seotud tihedalt reaalse ajalooga. Kuigi tema enda sõnul on juba sõnapaar «reaalne ajalugu» küsitav.

«Keegi ei tea kunagi kogu ajaloost kõike, ajalugu on pigem arutelu selle üle, mis meie elu on, miks ja kuidas just selline,» arvab kirjanik. Tema «Kuldse aja» põhiküsimus oli see, mis saaks siis, kui meie ajalugu oleks poolik ning ka «Mesilastes», kus 17. sajandi Tartu ülikoolis ja Liivimaal seikleb noormees Laurentius, on ajalool suur osa.

Viimase romaani juures aitas Friedenthali suuresti töö vanemteadurina. Ta uurib just 17. sajandi perioodi ja mõtlemist, seda eriti Eesti alade kohta. Uuritud maailma püüdis ta raamatus võimalikult täpselt edasi anda, kasutades tolleaegseid reisikirjeldusi, kroonikaid, disputatsioone ja teisi ajaloolisi allikaid nii palju kui võimalik.

«Nii palju, kui mina olen selle teema kohta lugenud, peaks ka näiteks Tartu ülikooli kujutamine faktiliselt enam-vähem õige olema. Muidugi on osa asju spekulatsioonid, aga romaanis ei tohiks olla midagi, mis ei oleks põhimõtteliselt võinud sel ajal niimoodi olla,» räägib kirjanik.

Ajaloo probleem olevat selles, et tihti üritatakse seal näha seda, mida inimesed tahavad näha. Kui otsida ainult seda, mis on tuttav, siis meie ajale võõras ei paistagi välja ja uurija näeb ainult seda, mida arvab seal olevat. Nii nagu mees, kelle käes on haamer, näeb iga asja naelana. Kuna eri ajastute mõtteviisid on erinevad, mõtted aga näivad tihti sarnased, on raske ajaloost üles leida tolle aja jaoks olulisi elemente.

Ajaloolist teksti on seega tema sõnul väga keeruline täiesti täpselt kirjutada. Samas peavad kõik detailid omavahel kokku sobituma, sest seda loomulikum tundub loodav maailm. Tõelisena tunduva maailma või olendi aitavad tihti luua just väikesed vead.

Imeliselt juhuslikud vead täiendavad

Näiteks arvutijoonistused muutuvad reaalsemaks siis, kui nahale lisada poorid ja iluvead, kehakuju teha veidi ebasümmeetriline ja lisada pinnale eri tooni laigud. Lisanäiteks toob Friedenthal Ameerika ulmekirjanduse klassiku Clifford D. Simaki jutustuse «Härjapõlvlaste kaitseala».

«Trollid rikkusid seal härjapõlvlaste oktoobriõlle ära. Inimesed tulid ja ütlesid, et ärge muretsege, me teeme teile uue õlle. Härjapõlvlased kurtsid aga, et see õlu ei ole niisama. See peab lahtistes vaatides seisma, sinna peab sodi ja rämpsu sisse kukkuma. Milles küsimus? Viskame kohe kamaluga sodi ja rämpsu! Ei-ei-ei, see sodi ja rämps peab sinna ise imeliselt juhuslikult sisse kukkuma, ainult siis on asi õige!» jutustab Friedenthal elavalt ja lisab, et ilukirjandusliku tekstiga on täpselt sama asi: vigu peab olema, aga kui sinna kamaluga sodi sisse visata, siis lugu ei toimi.

Nagu Simakit, nimetatakse ka Friedanthali ulmekirjanikuks, kuigi ta ise sellega päris päri ei ole. «See on umbes sama kui kellegi kohta öelda krimikirjanik – paratamatult jääb mulje, et see inimene on võimeline kirjutama ainult krimijutte. Mina ei usu, et keegi on võimeline kirjutama ainult krimiromaane, lastenäidendeid või ulmeraamatuid.»

Pigem on mees nõus sellega, et üksikuid raamatuid saab kuhugi lahterdada. Kirjanikuna on Friedenthal seni enda huvist lähtuvalt tegelenud tõesti ulmega, samas huvitavad teda suuresti aga ka näitekirjandus ja luule ning ta ei välista, et tulevikus avaldab ta midagi ka nendest žanridest.

Ilukirjandusest väljaspool on Friedenthali sulest ilmunud mitmeid artikleid ka varauusaja filosoofia ja religiooniteemadel. 2008. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli just teoloogiadoktorina. Teoloogia sidumist ulmekirjandusega ei pea ta aga sugugi kummaliseks.

«Igasugune kunstiline eneseväljendus sobib teoloogiaga väga hästi, eriti kirjandus. Mõlemas on sees katarsise elemendid, mingi küsimus ja siis lahendus, mis võib lugejale mingit pidi hämmastav olla. Just ulmekirjanduses öeldakse inglise keeles sense of wonder – imestuse, hämmastuse moment,» võrdleb kirjanik.

Ka on tänapäeval näha absurdset suhtumist nii teoloogiasse kui ka ulmekirjandusse. Näiteks eeldavad mõned, et ulmekirjanduses jooksevad põhiliselt ringi ainult robotid ja napis rõivais tüdrukud, laserpüssid käes. Usuteaduskonna kohta arvatakse aga, et seal õpitakse ainult Piiblit pähe. Kumbki arvamus loomulikult tõele ei vasta.

Unenäod ja uskumine

«Kõigis asjades on alati uskumise küsimus sees. Inimene usub asju, millega ta on harjunud ja see muudabki elamise võimalikuks. Kui ei usuks, et uks käib lahti või et kui astun sinna, siis on trepiaste nii kõrge, ei saaks üldse eluga hakkama.»

Friedenthal toob tavaelulise näite ka autosõidust: kui keegi sõidab maanteel autoga, usaldab ta oma elu vastutulijate kätte. Uskuda ja usaldada, et umbes 100 km/h sõitvad autod sulle otsa ei sõida ja hoiavad oma teepoolele, oleks lausa uskumatu, kui me ei oleks sellega harjunud.

«Kui uskuda mingit teksti, tuleb samuti enne selle teksti maailmaga häälestuda,» kinnitab ta. Mingis jutus kirjeldatavad sündmused võivad olla täiesti hullumeelsed, aga kui nad lähevad raamatu maailma loogikaga kokku, tunduvad need usutavad.

Kirjanik toobki välja, et näiteks tema jaoks ei olegi ulmekirjanduse juures üldse oluline n-ö tuleviku ennustamise võimalikkus, vaid hoopis võimalus mängida tekstis läbi olukordi, mida sama hästi võiks ka unes näha.

«Ulmekirjandus toimibki nagu unenäod. Läheme magama ja igasuguseid asju hakkab juhtuma,» räägib Friedenthal. Tavaelust tuttavaid elemente kombineeritakse uudsel viisil ja nii saab läbi mängida paljusid asju, mis võivad ka päriselus juhtuda – ka kunagi unes nähtud tiigri eest põgenemine võib inimesele hiljem omamoodi kasuks tulla.

Nagu usutavus, on oluline ka hea loetavus. Mida lihtsam ja loogilisem tekst on, seda mõnusam on lugejal seda lugeda ja kirjanikul kirjutada. Samas võivad huvitavad olla ka rasked, tihedad ja kujundirohked tekstid, mida talle endale meeldib lugeda.

«Mõlemad variandid tekitavad lugedes omamoodi tunde ja võivad meeldida. Raske teksti puhul meeldibki mulle näiteks see, et lugemiseks on aega vaja. Mõnes mõttes annab see, kui suurt midagi ei toimu, tekstile mitte igava, vaid igavikulise mõõtme,» arutleb ta.

Sama mõõde on ka arhiivitööl, millega Friedenthal raamatukogus tegeleb. Kui mingit teadust teistest tähtsamaks pidada, siis oleks tema valik just arhiivindus. Just tänu pärandile on võimalik koolis õppida, kirjandust lugeda, matemaatikat või keeli õppida. Säilitamine ei tähenda mingil juhul ainult dokumentide tolmust puhastamist ja riiulisse panemist, vaid igasugust info hoidmist ja edasikandmist.

«Ilma eelmiste põlvkondade teadmisteta ei teaks järgmised mitte midagi. Isegi rääkima õpitakse tänu suulisele pärandile. Väikesele titele hakkavad ema ja teised ümbritsevad inimesed sõnu ja keelt õpetama. Kui laps kasvaks huntide juures, õpiks ta ainult ulguma!»

Pidev raamatute maailmas olemine ei ole Friedenthali jaoks tüütu, pigem see just meeldib talle. Kui inimene usub seda, millega on harjunud, siis tema usubki kogemuse najal, et paljude raamatute ja sõnade vahel on just õige koht, kus olla.

«Nende vahel olemine on selline, nagu oleks muusiku toas klaver. See ei tähenda, et peaks kogu aeg klaverit mängima, see lihtsalt on seal. Ja ütleb päris palju ka inimese kohta – igaüks ju endale klaverit tuppa ei tassi. Sama asi on raamatutega. Neid ei pea kogu aeg lugema või kirjutama, nende kohalolu lihtsalt mõjub ka niisama. Minul küll raamatutest küllalt ei saa!»