Terekest jälle!
Anna andeks, aga pole vahepeal jaksanud sulle kirjutada. Ega ka kellelegi teisele. Ei taha isegi toru võtta, kui helistatakse. Mind on tabanud kaamos. Pime, pime aastalõpp, ja see neetud kellakeeramine ka veel. Ostsin kalli pileti ERMi, et jaapani kunstniku Ryoji Ikeda näituse avamisele minna. Kaljuste kammerkoor laulis ja. Eks see oli meeleheitlik samm, et end kultuurse inimesena tunda ja et oleks kolleegidega millestki rääkida. Ja mis juhtus? Juhtus see, et kerisin end hoopis teki sisse ja lugesin kodus krimkat. Mul polnud isegi nii palju jaksu, et pilet netis kellelegi ära kinkida!!
Nii see õhtu läks. Ja järgmine. Ja järgmine. Lapsed istuvad teleka ees, vahivad zombistunult multikaid – emme ei suuda nendega pärast tööd rääkidagi, hea, kui kõhu täis saavad. Ma ei hakka kirjeldama, kuidas südametunnistus mu kallal naaksub. Tööl on vaja kolme projekti aruanded esitada, ja ma pole veel alustanudki. Kes kurat küll sundis mind kolme projekti korraga võtma? Aus vastus: peaasjalikult ebakindlus ning saatan nimega raha.
Olgu, vinguviiuli pooltunnike sai läbi. Kallis Muumi, kuidas siis Mikihiiremaal ka meeleolud on pärast kogu seda metsikut valimismöllu? On üpriski koomiline, kuidas me elame meedia määratud rütmis, skandaalist skandaalini, valimistest valimisteni. Mis on sel tegemist minu elu, looduse, maailma rütmiga, päikese tõusu ja loojumisega, vaikse voogava pulseerimisega, mis kogu elavat läbib? Ausalt, mul on hea meel, et teil seal nüüd president jälle, sest siin enam muust ei räägitagi. Justkui oleks tegu olnud Maailma Valitseja valimisega. Aga äkki oligi? No nalja hakkab igatahes saama.
Tegelikult on Eestis ikka väga hea elada. Haritud rahvas ei lase endale mütsi silmile tõmmata! Lõpetan nüüd. Homme hommikul on kolm koosolekut järjest. Palun kirjuta, kuis sul. Kas valimisärevus hakkab taanduma? Koduigatsus ei vaeva?
Hämarast Tartust, päikest igatsedes, turris nagu siil,
Sinu My
Rubriik Veste kuulub ilukirjanduse valda. Kõik sarnasused ja seosed päriseluga on juhuslikud.
Lisa kommentaar