Tavaliselt kirjutatakse keelenimetused lahku: eesti keel, saksa keel, vene keel, inglise keel, prantsuse keel, indoeuroopa keel, läänemeresoome keel.
Lahku jäävad nad ka muus käändes peale nimetava: eesti keeles, saksa keelega, vene keeleta, inglise keelt, prantsuse keelde, indoeuroopa keelest, läänemeresoome keelena.
Kui keelenimetusest tuleb aga moodustada omadussõna, on asi teine. Reegli järgi kirjutatakse ne-lõpulised sõnad eelmise sõnaga kokku (ka siis, kui ne-lõpulist sõna on vaja käänata): eestikeelne, saksakeelsega, venekeelseta, ingliskeelset, prantsuskeelsesse, indoeuroopakeelsest, läänemeresoomekeelsena.
Tähelepanu väärib, et sõnades ingliskeelne ja prantsuskeelne kaob kokkukirjutamisel e-täht. Inglise ja prantsuse on sõnad, milles on omastavas käändes lõpp –se. Sedalaadi sõnadel on keeleajaloolises arengus kolm lühenemisetappi.
Esimeses etapis, mil sõnakasutus on veel harv, kirjutatakse se-sõna järgmisest sõnast lahku: seaduse esindaja, harjutamise tempo, abiellumise kuupäev.
Teises etapis kirjutatakse se-vorm kokku: mõistuseabielu, näitusesaal, puhkuseaegne.
Kolmanda sammuna lüheneb se-lõpp s-lõpuliseks: haigushüvitis, teadlasränne, hindamisjärgne.
Osa sõnu võib olla korraga ka mitmes etapis. Sõnad inglis- ja prantsuskeelne on aga juba kindlalt jõudnud oma arengus kolmandasse etappi ja seepärast kirjutatakse need ilma e-täheta.
Seega – õige on küll inglise keel, kuid omadussõna ingliskeelne kirjutame kokku ja e-tähe jätame ära.
