Tartu ei ole kunagi olnud endasse sulgunud, kinnine linn. Tänapäeval tullakse siia õppima ja töötama mitmelt poolt maailmast, kuid oluline sõlmpunkt oli see ka keskajal, ütleb arheogenoomika professor Kristiina Tambets.
Tartu Ülikooli teadlaste uurimistöö näitab, et endisaegsed tartlased on siin samal ajal elanud üsna erinevat elu, olenevalt ühiskonnaklassist. Nende kombeid ja harjumusi on võimalik taaselustada nii geenide, luustike kui ka toitumisjälgede põhjal.
Keskaja tartlaste DNA uurimine on olnud üks osa Eesti Teadusagentuuri suurest projektist „Keskaegse populatsiooni struktuur, tervis ja haigused Eesti territooriumil vana DNA vaatenurgast“. Tartlaste ajaloolise DNA uurimise algus ise ulatub aastasse 2017, mil Tartu Ülikooli juurde loodi sidusuuringute kolleegium, kus tegutsevad koos geneetikud, keeleteadlased ja arheoloogid.
Kolleegiumi tegevusest on välja kasvanud ka 2024. aastal loodud tippkeskus „Eesti juured“, kus Tartu Ülikooli teadlaste juhitavasse uurimistöösse on kaasatud teistegi erialade esindajaid nii meie ülikoolist kui ka Tallinna Tehnikaülikoolist ja Eesti Kirjandusmuuseumist. Tippkeskuse juhi Kristiina Tambetsi sõnul muudabki minevikuga seotud uuringud väga huvitavaks tõik, et neid ei saa teha vaid ühe eriala piires.
„Küsimused minevikusündmuste kohta toovad vastuste otsimiseks kokku paljude erialade teadlased ja nende tööde sümbioosis tekivad uued tõlgendused näiteks selle kohta, kes ja kust siia tuli ning millist elu ta elas,“ räägib Tambets.
Uuringud näitavad, et tänapäeva tartlaste, nagu ka teiste eestlaste geenipärand on suuresti keskaegse maarahva oma.
Peale muu on loodus- ja humanitaarteadlaste koostöös, mille maht on Eesti väiksust arvestades erakordne, viimase kümne aasta jooksul värske vaate saanud Eesti ajaloo uuringud.
„Meid huvitab, kuidas on meie aladel rahvastiku- ja kultuuriprotsessid kujunenud ning kuidas on see viinud muu hulgas selleni, et tänapäeva tartlased on just sellised, nagu nad on,“ ütleb Tambets.
Lisaks Tartule on ülikooli arheoloogid paljude aastate vältel uurinud Lõuna-Eesti kultuuripärandit laiemalt – seetõttu on selle piirkonna kohta olemas mahukas andmekogu, mis võimaldab võrrelda kunagist linna- ja maarahvast.
„Keskajal tuli siia nii kaubanduse kui ka sõjakäikudega uusi inimesi, kellel oli kindlasti roll meie ühiskonna kujundamisel. Meie küsimus oligi, kas oskame tolleaegse rahva, sealhulgas eri ühiskonnarühmadesse kuuluvate tartlaste geneetilistest andmetest rahvastikudünaamika või ühiskonna kujunemise kohta midagi välja lugeda – ja just lisaks sellele, mida me teame ajalooallikatest ja arheoloogiast,“ räägib Tambets.
Kaks maailma ühes linnas
Tartu linn on keskaja arheogeneetika projektis hästi esindatud, sest siin on omal ajal olnud hulgaliselt kirikuid ja ühtlasi nende ümber kalmistuid. Osa neist linnakalmistutest on olnud eliidi matmispaigad, osa aga kihelkonnakalmistud, kuhu maeti pigem lihtinimesi.
Mõne linnakalmistu kohta ei ole aga teadagi, keda sinna täpselt eri aegadel maeti, nii et geneetilised uuringud võiks teadmisi kunagiste linnaelanike päritolu, aga ka näiteks nakkushaiguste leviku kohta märkimisväärselt avardada.
Keskaeg on tänapäevale nii lähedal, et võiks arvata, et keskaegsed inimesed olid praeguste elanikega geneetiliselt üsna sarnased. „Aga kui võrdleme kedagi, kes oli maetud toomkirikusse, kellegagi, kes oli maetud Maarja kalmistule, mis asus Tartu Ülikooli praeguse peahoone kohal, siis selgub, et nad olid geneetilise päritolu poolest selgesti erinevad,“ räägib Tambets.
Tartu toomkirikusse või selle lähistele maetute geneetiline taust viitab Kesk- ja Lääne-Euroopa päritolule ning see sobib hästi ka ajalooallikatest teadaolevaga – eelkõige tuldi Eestisse ristisõdade ja kaubavahetuse käigus just Saksamaalt.
Nagu ütlevad arheoloogid, rännati siia koos perekondadega, oma elu juba kaasas, ja praeguste andmete põhjal paistab, et kohalikega ei saadud lapsi sel määral, et sellel olnuks märgatav mõju siinsele rahvastikule. Mingil määral segunemine kahe ühiskonnakihi, lihtrahva ja eliidi vahel ilmselt toimus, kuid võimalik, et mujalt tulnuid oli lihtsalt nii vähe, et märkimisväärselt see meie kohalikku geenipärandit ümber ei kujundanud.
Maarja kiriku kalmistule maetud on geenide poolest enamjaolt samasugused kui tänapäeva eestlased, aga ka tolleaegsed maakalmistutele sängitatud alevi- ja külaeestlased. Uuringud näitavad niisiis, et tänapäeva tartlaste, nagu ka teiste eestlaste geenipärand on suuresti keskaegse maarahva oma. „Eesti piirkondlikud eripärad on ka geenides hästi näha ning tundub, et praegustel põlistel tartlastel on keskaegsete tavaliste tartlastega üsna hea järjepidevus,“ ütleb Tambets.
Mida keskaegne tartlane sõi?
Keskaegse Tartu elaniku toidulaud sõltus sellest, millisesse ühiskonnaklassi ta kuulus. Seda näitavad selgesti isotoopuuringud, kus vaadatakse süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide suhtarve, mis peegeldavad inimese toitumist – näiteks seda, kui suur osa toidust pärineb mere- või maismaa-allikatest. Ka osteoloogilised ehk luu-uuringud ja toitumisega seotud isotoopide uuringud toovad ilmsiks, et keskaja Tartus eksisteerisid kõrvuti kaks üsna erinevat maailma. Eliit sõi paremini ega teinud nii palju füüsilist tööd.
Näiteks toomkirikusse maetute puhul on selgesti näha, et nad toitusid teisiti kui linna lihtrahvas. Eliidil oli tõenäoliselt ligipääs peentele merekaladele, mida tavaline tartlane kunagi ei saanud, ja rikkamad sõid ka rohkem liha. Tänu paremale toidule olid neil 50-aastasena surres tervemad hambad, samas aga ka märgid podagrast. Viimast lihtsal tartlasel tavaliselt ei olnud – podagrat tunti keskajal rikaste tõvena.
Keskaegse ja üldisemalt vana DNA uuringud aitavad mõista Eesti rahvastiku geneetilisi eripärasid, mis on oluline personaalmeditsiini arenguks.
Lihtinimeste luustikel on see-eest näha raske töö jälgi, alatoitumust ja vigastusi. Kui jätta kõrvale katk ja teised kergesti levinud haigused, siis olid tõvedki neis ühiskonnarühmades elustiilist sõltuvalt veidi erinevad. Bioarheoloogilised leiud annavad sageli kainestava pildi keskaegse elu raskustest. Tambets toob näiteks jäljed kaasasündinud süüfilisest lapse luustikul, aga ka vigastustest ja põletikest, mis tänapäeval oleksid kergesti ravitavad, kuid tollal said pahatihti saatuslikuks.
Ja muidugi oli keskaegse inimese elu märksa lühem. „45-aastane oli juba pigem vana, oma elu lõpus,“ lausub Tambets. „See seab tänapäeva elu täiesti uude perspektiivi ning paneb mõtlema, kui privilegeeritud meie elu tänu heale toidule ja arstiabi kättesaadavusele on.“
Minevik, mis elab meis edasi
Keskaegse ja üldisemalt vana DNA uurimine ei ole ainult pilk minevikku, mis võimaldab uudishimu rahuldada. See on ka väga praktilise tähendusega: näiteks aitavad DNA-uuringud mõista Eesti rahvastiku geneetilisi eripärasid, mis on oluline personaalmeditsiini arenguks.
„Kui me ei tea, kuidas populatsioon on ajalooliselt kujunenud, ei saa me ka täpselt hinnata tänapäeva inimeste terviseriske,“ selgitab Tambets. Samuti on sellistel uuringutel kultuuriline mõõde – need aitavad mõista, kui tavalised on inimkonna ajaloos olnud ränded, segunemised ja muutused. „Nii on ka meie alade piirkondlike erinevuste taga põhjaeestlaste suuremad kontaktid soomlastega ja lõunaeestlastel omakorda baltlastega. Need peegelduvad nii kultuuris kui ka geenipärandis ja kui uurida tänapäeva populatsiooni tervise vaatenurgast, tuleb neid eripärasid arvesse võtta,“ täpsustab ta.
Tartu lugu ei ole ainult suurte sündmuste ajalugu. Erialaülestes uuringutes keskendutakse üha enam tavalistele inimestele, nende päritolule, elule, toidusedelile ja haigustele. Tänapäeva teadus võimaldab kunagist igapäeva elustada üllatavalt suure täpsusega.
„Luustikud, geenid ja arheoloogilised leiud jutustavad koos lugusid, mis olid varem nähtamatud,“ tõdeb Tambets. Võib-olla ongi üks selle väärtus inimeste jaoks mõista, et meie igapäevane elu koos oma mugavuste ja võimalustega on ajaloo vaates erakordne.
