Ludmilla Siimu maal „Rand“ (1972) sündis juhusliku kohtumise tulemusel. Ühel päikesepaistelisel juulikuu päeval otsis kunstnik inspiratsiooni Pirita plaažilt, kuid edutult. Tagasiteel märkas ta laululava juures kaht noort heledapäist naist. Miski neis sundis teda mootorrattal tagasipööret tegema ja end neile tutvustama.
Ludmilla Siim (snd 1938) on 1970. aastate Eesti maalikunsti üks omanäolisemaid autoreid. Tema loomingus on kohal nii toonane aegruum kui ka sisemine ja sageli varjatud vabaduseiha.
Siimu lähedasse sõpruskonda kuulusid teiste seas kunstnik Andres Tolts, kirjanik Mati Unt, luuletaja Juhan Viiding ja kunstiteadlane Jaak Kangilaski – inimesed, kes kujundasid olulisel määral tollast vaimset ja kultuurilist õhkkonda ning noorte meelsust.
Siim sündis Kasahstanis eesti-ukraina perekonnas, pärast teist maailmasõda asus pere elama Tartusse. Lõpetanud 1958. aastal Tartu Kujutava Kunsti Kooli, siirdus ta Tallinna, kus lõpetas 1965. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalierialal.
1970. aastate alguseks oli Eesti kultuurielus tunda ettevaatlikku avanemist. Kontaktid välismaailmaga tihenesid ning Tallinna tänavapildis kohtas järjest enam turiste. Siim pääses ka ise reisima – 1972. aastal käis ta Soomes ja 1974. aastal koos Eesti kultuuritegelastega Itaalias. Need reisid teravdasid veelgi kontrasti vaba maailma ja siinse piiratud süsteemi vahel. Hing ihkas välja.
Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kollektsioonis on sellest ajajärgust kaks Ludmilla Siimu märgilist teost: „Trepikoda“ (1971) ja „Rand“ (1972). Viimane neist on ühtaegu ajastuportree, inimarhetüüpide ja vabaduseigatsuse sümbol.
Maalil poseerivad modellina kaksikõed Juta ja Eha Leetsmann (snd 1948) – needsamad tüdrukud, keda Siim oli kohanud Tallinna laululava juures. Kunstnik nägi neis sümboolseid naisekujutisi. Ta on kirjeldanud, et kaksikud äratasid temas „üsna selgelt jungiliku arhetüübi, ideaali nägemuse“.
Blonde naisekujusid oma maalidel on ta seostanud Euroopa kunstiajaloo traditsioonidega – renessansiajastu maalide, Botticelli figuuride ja antiikmütoloogia Helenaga. Hele naine tähistab iluideaali, rahu ja harmooniat, tume naine aga, vastupidi, sümboliseerib kirge, ohtlikkust ja taltsutamatut jõudu. „Tume naine esindab mulle femme fatale’i sümbolit, passionit, kirge, vabaduse eest võitlevat naist, saatust, müstilisust,“ ütleb ta.
Vahetult pärast poseerimissessioonide lõppu tunnistasid noored õed, et nad olid saanud loa emigreeruda Kanadasse. Siim mõistis nende otsust, sest temagi ihkas salamisi vabasse maailma. 1977. aastal õnnestus tal fiktiivabielu tulemusel kolida Soome, kus ta elab seniajani.
Vastandused – hele ja tume, rahu ja kirg, kodukoht ja avastamist ootav maailm – läbivad kogu Ludmilla Siimu loomingut. Kaksikõed Eha ja Juta ilmuvad aga ka tema maalil „Koduigatsus“ (1973, Eesti Kunstimuuseum), omandades seeläbi veelgi sümboolsema tähenduse.
Nii ei kujuta Ludmilla Siimu teosed üksnes oma kaasaegseid, vaid terve põlvkonna vaimset seisundit ja sisemist dilemmat: kas minna või jääda. Mis osutub lõpuks tugevamaks: kas koduigatsus või vabaduseiha?
