Kui peahoones lepitakse kohtumisi kokku kella alla, siis ülikooli ajaloo muuseumis võib selleks paigaks saada vastrestaureeritud tõstetool ehk lift. Nii et kohtume Tartu vanima lifti juures.

TÜ ajaloo muuseumi direktor Mariann Raisma jätkab ajakirjaniku mõtet: «Ja mõelgem sellele, et lifti astudes saab sõita otse kunagise toomkiriku võlvide alla selle kooriruumi ette.»

Augusti algusest taas ligi 18 meetri kõrgusele sõitev lift töötas viimati 2004. aastal. Muuseumirahvas tundis liftist puudust, sest külastajaid on aina rohkem ning ülespoole ei pääsenud ka ratastooliinimesed. Sestap hakati uurima, kuidas oleks võimalik 85-aastast lifti, mida kutsutakse tootja firma nime järgi Schindleri liftiks, uuesti töökorda saada.

85 aastat tagasi

85 on lifti jaoks päris paras iga, kui mõelda vaid viimase saja aasta tehnika ülikiirele arengule. 1928. aastal, mil ülikooli ajaloo muuseumit veel polnudki (see asutati alles 1976 ja oli algul peahoone keldriruumides), paiknes toomkirikus ülikooli raamatukogu. Raamatukogu jaoks tehti toomkiriku varemetes 19. sajandi alul suurejoonelised ehitustööd ülikooli kuulsa arhitekti Johann Wilhelm Krause (1757–1828) projekti järgi.

Hoopis vähem teatakse aga arhitekt Paul Mielbergi (1881–1942), kes on samuti ülikooli jaoks üsna palju projekteerinud. Tema ideedest on sündinud Jakobi ja Lutsu tänava nurgale ehitatud sõjas hävinud võimla, silma- ja nina-kõrva-kurgukliinik, haavakliinik, professorite elumaju jm. Enne sõda jõuti ehitama hakata instituutide hoonet, praegust vana keemiahoonet (projekt valmis koos Harald Sultsoniga). 1926. aastal sai Mielbergi projekti järgi uue välisilme koos raudvõre ja väravaga ka üliõpilasmaja, hilisem vana kohvik.

Aga miks nii palju tutvustada aastail 1922–1936 ülikoolis ka õppejõuna töötanud arhitekti Paul Mielbergi? Just tema on seotud ajaloo muuseumi praeguste ruumidega. Mielbergi julge projekti järgi tehti 1927–1928 seal ulatuslikud ehitustööd. Tollases raamatukogus ehitati ümber senine avar trepikoda, millesse mahutati ka betoonist vahelagedega seitsmeks korruseks jaotatud uus hoidlaosa. Maja peasissekäik liigutati mujale, praegusesse kohta. Varem oli maja sissekäik praegusest peasissekäigust vasakul oleval küljel. Teisel korrusel eraldati lugemissaal, perioodikasaal ja kataloogiruum. Suureks uuenduseks kogu raamatukogule oli aga selle artikli peasüüdlane: lift. Seda oli tarvis just raamatute vedamiseks.

Võre vahelt viinereid

Nii see lift aastakümneid kolina ja mürinaga korruste vahel liikus, vahel ka ootamatult seisma jäädes. Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna kauaaegne töötaja Mare Rand ise lifti eriti ei kasutanud, sest tema tööruum, käsikirjade osakond, asus esimesel vahekorrusel. Ranna mäletamist mööda kasutasid lifti aga pidevalt hoidla töötajad ja aastaid raamatukogus töötanud Evald Nugin (1913–1986), kelle hoole all olid viimati perioodika lugemissaal ja värske ajakirjandus. «Tema muudkui sõidutas vajalikku kirjandust ja postisaadetisi korruselt korrusele ja küllap muudki, sest Nugin oli raamatukogu naiskollektiivis üldse asendamatu kandev ja tõstev jõud.» Ranna sõnul oli liftist väga suur abi 1981. aastal, mil raamatukogu kolis Struve tänava uude hoonesse. Piimakastidesse pakitud raamatud transporditi liftiga hoidlakorrustelt alla selleks spetsiaalselt valmistatud konteinerites.

«Kaunilt restaureeritud lift sõidab nii hääletult ja sujuvalt, et ei saa võrreldagi varasema kolinat ja raginat teinuga,» märkis Rand. Ta on kuulnud ka lugu, kui lift kahe korruse vahel seisma jäänud ja tundideks sinna kinnijäänule pakutud võre vahelt viinereid. «Võib-olla on see üks kena legend – kus neid viinereid ikka nõukogude ajal nii võtta oli!»

Tuleb välja, et vähemalt korra on viinerit võre vahelt pakutud küll. Raamatukogu teenindusosakonna töötaja Elo Tulmin kirjeldab, kuidas temale oli tõepoolest keegi viinerit pakkunud. See juhtunud ühe nn raamatuketi ajal. Kuna Toome raamatukogu hoone oli tunnistatud varisemisohtlikuks, siis tõsteti raamatuid aeg-ajalt ühest hoidlast teise, et ohtlikemates kohtades raskust vähendada. Nii saadeti selles ketis raamatuid edasi, mis siis asetati riiulitele, kuhu vaja. Elo Tulmin meenutab, et millegipärast oli just temal vaja lifti ronida. «Hakkasin üles sõitma ja jäin kohe alguses kinni. Ei saanud uksi lahti ka mitte teiste agarate õpetussõnade abil. Kõigil jälle hea meel, et nalja sai. Mina õnnetu, ei saanud tööd teha ega maja päästa... Soojas, kuivas ja lausa umbses liftis kinni istudes muutus mõttetult seismine tüütavaks. Kas ma veedangi oma päeva seal, samas kui teised rabasid ketti teha, st raamatuid teisaldada. Aeg muudkui läks. Mindi mehhaanikut otsima. Keegi ulatas mulle varbade vahelt viineri, et kas kõht tühjaks pole läinud. Saadi jälle suutäis naerda.»

Küllap on paljudel endistel töötajatel liftist omad mälestused. Ja mälestused tekivad ka praegustel kasutajatel. Omamoodi liftiulme tekib aga vana lifti uueks taastajatel.

Vanast uus vana

Muuseumi direktori Mariann Raisma sõnul kestis liftisaaga üle kahe aasta. Kui omas majas oli vajadus lifti järele selge, püüti taastamise mõtet ka ülikooli juhtkonnale süstida. «Algul pöördusime Schindleri firma poole, kas nad on restaureerimisest huvitatud. Lootsime ka sponsorlusele, ikkagi nende nii vana toode,» rääkis Raisma. Tänu eelmisele rektorile Alar Karisele ja teadusprorektorile Kristjan Hallerile ideed toetati ning kuigi taotlused ei saanud positiivset tulemust, hakkas projektiga tegelema asjast väga huvitatud AS ELIF, kes on Schindleri firma esindaja Eestis. Nende initsiatiiv võimaldaski 2013. aasta talvel lifti restaureerimistöödega alustada. Mõistagi tuli kokku puutuda muinsuskaitse eritingimustega. Raisma selgitab, et lifti juures oli tarvis tagada nii tehnilise poole tänapäevasus, eiramata vanade osade võimalikku taaskasutamist, kui ka väljanägemise algupärane ehtsus.

Nii näiteks oli vaja küll paigaldada uus Schindleri mootor, kuid karkassi ennast ei hakatud ümber vahetama. Kõveraks vajunud karkassi teraslatid aeti uuesti sirgeks, osaliselt vahetati välja võre, kuid korrusteuste juures algne võre säilitati. Mõistagi puudusid vanal liftil elektroonilised seadmed. Praegusel juhtnuppude plokil vahetuvad punased korruse numbrid.

Erilise rõõmuga räägivad muuseumi direktor Mariann Raisma ja kogude osakonna säilitamisspetsialist Tiina Vint kabiini restaureerimisest. «Seinad aaderdati, see tähendab, et puidu pinnale kanti käsitsi puidu muster,» selgitab Tiina Vint. «Laudise tammepuusüü mustri aaderdusega tegeles kunstnik-restauraator Erle Kaur.»

Taatsi OÜ restauraator Taavi Tiidor meenutab, kuidas ta kabiini vana puiduseina puhastas: «Maha tuli võtta kaks sotsialismiaegse värvi kihti, siis täita pilud liistude ja liimiga. Aaderdades püüdsime jälgida vanu jooni, kuid mõnes kohas tuli siiski laudapidi teha, et oleks ilusam vaadata.» Restauraator lisab, et muuseumis oli väga tore töötada: «Ja kummitusi seal igatahes polnud».

Tiina Vint mainis, et aaderdamist kui keerulist käsitööd võib Tartus näha veel näiteks hiljuti restaureeritud raudteejaamas. «Sageli on odavama puidu vääristamist näha ka kirikupinkidel, ustel jm.» Seestpoolt on kabiin värvitud algset tooni linaõlivärviga.

Lifti detailidest võiks veel palju kirjutada. Olulisem on, et see on nüüd taas olemas ja kergendab paljude inimeste jalavaeva, liikumiskiirusest rääkimata. Näiteks kõige kõrgemale, seitsmendale korrusele, sõidab lift 46 sekundiga. Aga lifti peab oskama ka kasutada, et seda mitte kohe rivist välja lüüa. Liftimehi, kes sõitjaile ukse avavad, enam pole, õigeks sõitmiseks on seinal kasutusjuhend.

Raisma rõhutab ka seda, et Schindleri liftil on oluline osa tehnika- ja kultuuriajaloos. «Tehnikaajalooline osa väärib eksponeerimist, loodame seda näidata seitsmendal korrusel,» lisab ta.

Muuseumirahvale on ka selgunud, et nende lift on praegu Tartus vanim, sama Schindleri firma moodsad liftid sõidavad näiteks kaubamajas.

Ülikoolis oleks aga otsekui liftiaasta käima läinud. Kinnisvara osakonna hangete ja arendustalituse juhataja Heiki Pageli sõnul lõpetatakse sel aastal lifti ehitus raamatukogus ning Näituse 20 ja Salme 1a õppehoonetes. Vanemuise 46 majas ehitatakse lifti loodusmuuseumi külastajate jaoks. Tänavu valmis invalift ülikooli peahoones. Uuemate hoonete liftidest rääkimata. Huvitav on teada, et kokku on 17 ülikooli hoones 31 lifti. Vanimad neist ülikooli ajaloo muuseumis (1928) ja Tähe 4 (1976).

Kuidas ma liftist pääsesin

Toome raamatukogus on õhtu. Tööle jääb noor töötaja, sest teistel on pereelu. Saan vanade kirjandusteadust sisaldavate raamatute tellimuse, mis asuvad kõige kõrgemal korrusel. Astun lifti. Sulgen välimise raudvõredega ukse, siis seesmise puuvõrega ukse. Sõit on vahva: õhtu, maja nii vaikne, vaid lifti kolin ja mõnus ülessõit. Astun seitsmendal korrusel liftist välja, lift teeb küll krõks, aga ma ei pea seda miskiks. Tulen hoidlast vajalike raamatukuhjadega, asetan nad liftis olevale riiulile ja tahan alla lugemissaalide korrusele sõita, kuid... lift ei liigu. Kordan tegevust ja vajutan nupule, aga lift ei liigu... Seisan ja mõtlen. Kedagi enam tööl ei ole. Lugemissaalide uksed on kinni, keegi mind ei kuuleks.

Tean, et parim akustika on TÜ aulal. Teisel kohal on kindlalt Toome raamatukogu trepikoda. Kajas seal hästi. Lapsepõlv möödus küll isalt (Elo Tulmini isa oli Vanemuise ooperilaulja Endel Ani – V.S) saadud hääleharjutuste tähe all, aga kes mind tol hetkel seal koridoris ikka kuuleks... Siiski ei jää muud üle kui alustada ahoiga, alguses vaikselt, siis üha valjemini.

See on vist küll mu elu pikim «ahoiiiiii». Ja näe imet! Meie majandusjuhataja on juhuslikult korraks majja tulnud ja päästab pingsalt hääleharjutusi tegeva hädalise töötaja liftivangist.

Elo Tulmin

Kasutatud kirjandus

• Andres Kurg «Paul Mielberg Tartus» – Postimees 18. dets 1996.
• «Eesti arhitektuur 4.» Üldtoimetaja Villem Raam. Valgus, Tallinn 1999.
• «Tartu toomkirik». Koostaja Terje Lõbu. Tartu Ülikool 2005.
• Niina Raid «Tartu vanemaid ehitisi». Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1981.
• «Toomemägi». Koostanud A. Suur. Eesti Raamat, Tallinn 1968.
• Mart Siilivask & Tõnis Kimmel. «Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja Toometagune». Tallinn 2009. Solnessi Arhitektuurikirjastus.