Ajakirjanduse magistriõppe loengutes tekib tihti küsimus: miks ei võiks iganenud loenguvormi uue, põneva ja interaktiivsema vastu välja vahetada? Õppejõud kasutavad slaide, vahel näidatakse isegi videosid või filme, peetakse seminare, kuid mulle tundub, et sellest jääb väheks.

Tänapäevases infost pulbitsevas maailmas on aina raskem tudengite tähelepanu võita. Jah, muidugi peavad ka tudengid ise selle eest hoolitsema, et loengutes tähelepanu ei hajuks, kuid tundub, et see on üha raskem. Keeruline on kuulata loenguid teemadel, millest bakalaureuseastmes juba räägiti või kui õppejõud ei kaasa tudengeid ja peab vaid monoloogi. Samas on kerge öelda, et tudengid ise tulid ülikooli, ise nad soovivad edasi õppida. Mugav on lükata vastutust tudengite õlule.

Aga miks tudeng ise küsimusi ei esita? Või kui õppejõud esitab küsimuse, miks keegi ei vasta? Kolmekümne inimesega ühes ruumis olles on väga kerge anonüümseks jääda ja vait olla. Mugav on lasta õppejõul kogu töö ära teha ja mõelda, et las ta räägib seal auditooriumi ees.

Seetõttu on minu meelest aina olulisem tagasiside ja mitte ainult ÕIS-i teel saadav. Tagasisidet tuleks küsida juba semestri keskel, nii oleks võimalik kohe midagi muuta. Mõistan, et uute ettepanekute kaalumine keset semestrit on keeruline, kuid kas me siis kõik ei taha üht: et Tartu ülikooli lõpetaksid oma ala spetsialistid ning et nad tunneksid pärast lõpetamist, et Tartu ülikool oli ainuõige valik.

Väiksemates rühmades toimuvad loengud ja seminarid on interaktiivsemad. Õppejõud suudavad tudengite nimed ära õppida ning auditooriumis ei ole tegu ainult nimetu massiga. Kuid nii väikese kui ka suure auditooriumi ees seistes tuleks endalt võib-olla küsida, kas äkki oleks veel huvitavat, tähelepanu köitvat materjali, et tudengid päriselt kõrvu kikitaks ja seejärel küsimusi esitaks.

Käesolevas numbris räägivad Euroopa kolledži direktor Kristiina Tõnnisson ja asedirektor Olga Bogdanova sellest, kuidas kaks magistriõppe programmi alates sellest sügisest palju interaktiivsemaks muudeti.

Rohkem loengusaalist välja, rohkem katsumist, ise nägemist, ise tegemist – need märksõnad iseloomustavad uuendatud programme. Võib tunduda, et tegemist on liialt lapsiku variandiga, et tudengid võetakse käekõrvale nagu lasteaias ja viiakse õppehoonest välja, maailma avastama. Kuid kas tõesti on mõtet üksinda auditooriumi ees seista ja monoloogi pidada?

Kindlasti on õppejõududel ka endal põnev minna teemaga seotud kohtadesse, murda mugavusstsoonist ehk loengusaalist välja ja tunda, et tehtud sai midagi olulist ja meeldejäävat! Oleks ju võrratu?