Helistasin hiljuti emale, et küsida maailma parima rabarberikoogi retsepti. Esimese küsimuse, mis lühikeseks plaanitud kõne ligi tunniajaliseks venitas, küsis aga hoopis tema.

«Mis teil seal ülikoolis toimub?» on ilmselt paljud vanemad oma lastelt viimasel ajal küsinud. Neil, kes ülikoolist kaugemal, ongi raske sellest aru saada. Raadios räägitakse ja ajalehtedes kirjutatakse, et õigusteaduskond kaduvat Tartu ülikoolist, juurat meil enam õppida ei saavat. Millegipärast on see meediasse lekitatud valeinfo muutunud üldiseks teadmiseks. Kuid küsimus, mis ikkagi toimub, eeldab ju õiget ja sisulist vastust.

Olles viimase aasta jooksul TÜ uue põhikirja koostamisega rohkem kursis kui keskmine ülikooli töötaja või üliõpilane, oskasin oma murelikule emale õnneks ka vastata. Kahjuks ei ole seda saanud teha need, kelle info põhinebki emotsionaalselt laetud ja hirmunud allikatel. On aeg jätta kõrvale umbmäärane suurte silmadega hirm ja läbi rääkida sisulised muutused.

Ülikooli põhikiri, mis kogu käimasoleva poleemika on põhjustanud, näeb tulevikus võimalust nelja enam-vähem võrdse teaduskonna loomiseks. Praegu on Tartu ülikoolis kokku üheksa teaduskonda, suurimas neist, loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas, töötab 1100 inimest, väikseimas, usuteaduskonnas, aga 25. Praegused teaduskonnad ja kolledžid moodustaksid neli suuremat üksust, mis annab parema võimaluse neid arendada, rahastada ning tagada nende konkurentsi- ja korraldusvõime kasv.

See ei ütle aga midagi vanematele, kelle lapsed õpivad TÜ-s või plaanivad siia tulla. See ei ütle midagi ka (tulevastele) üliõpilastele endile. Mis on TEGELIKULT reformiplaani taga ja kuidas see TEGELIKULT mõjutab ülikooli kõige tähtsamat osa – tudengeid?

Nelja suure teaduskonna alla koonduvad suured ja tugevad instituudid ning kolledžid. See tähendab vajadusel instituutide ühendamist ning ühiste huvide koondumist, mis on arenevas ülikoolis loomulik protsess. Ideaalis toob see kaasa dubleerimise vähenemise ülikooli sees, ehk inimkeeli: parimad õppejõud saavad jagavad oma suurepäraseid teadmisi loengutes laiemale ringile. Kaob ära sarnaste ainete arendamine eri teaduskondades, vabanev ressurss tähendab paremat õpetamise kvaliteeti ja üliõpilaste suuremat kaasamist. Otse välja öeldes: parimaid õppejõude ja parimat võimalikku haridust.

Muidugi on inimesel loomulik hirm muutuste ees. Hirm identiteedi kaotamise ees. Olen ise ülikoolis õppimise ajal elanud üle oma teaduskonna nime muutumise. Ka instituut, kuhu ülikooli õppima tulin, kannab nüüd hoopis teist nime. Ka osakond, kus töötan, ei ole enam täpselt see, kuhu tulin. See kõik ei ole muutnud aga seda, mida Tartu ülikooli tegema tulin. Õpin erialal, mida soovisin ja teen tööd alal, mida armastan. Minu identiteet on muutustest hoolimata jäänud samaks. Mina tean, et muutuseid ei ole alati vaja karta.

Põhjalikumalt loe ülikooli uue põhikirja ja tulevikuplaanidega seonduvat siit.