Kersti Loolaid

In memoriam

30.07.1958–19.05.2014

Meie kallis sõber ja kolleeg Kersti Loolaid (neiuna Kõrve) suikus igavesele unele toomingate õitsemise aegu.

Kersti sündis Tartus õpetajate peres. Loodus oli kinkidega helde, andes talle ilu ja andekuse, eelkõige aga päikeselise iseloomu ja armastava südame. Oma kooliteed alustas Kersti Tamme gümnaasiumis (toona Tartu V Keskkool), mille lõpetas 1976. aastal. Sügav loodushuvi viis ta õppima bioloogiat Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas. Ülikooli lõpetas Kersti 1981. aastal bioloog-botaaniku erialal, kaitstes diplomitöö Baikali järve lähistelt kogutud algofloora andmetel.

Kersti abiellus 1979. aastal Ülariga, klassivennaga gümnaasiumipäevilt, kes on samuti meie ülikooli kasvandik. Perre sündisid lapsed Laura, Eva ja Indrek. Kersti asus 1984. aastal tööle TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituuti, kus töötas 10 aastat. Seejärel töötas Kersti 20 aastat botaanika ja ökoloogia instituudis metoodikuna ja viimasel viiel aastal õppekorralduse spetsialistina. Üliõpilastele oli tõeliseks õnneks, et selles ametis oli just Kersti, sest tema empaatiavõime, elutarkus ja peenetundelisus aitasid lahendada ka kõige keerulisemad olukorrad.

Kersti ärgas vaim ja teadmisjanu leidsid rakendust teadustöös. Ta kaitses 2000. aastal magistrikraadi tütarlaste arengubioloogiast. Teadustegevus jätkus botaanikaosakonna ökofüsioloogia õppetoolis, kus alates 2008. aastast hakkas Kersti doktorandina uurima juureproduktsiooni ja varise osa puistute süsinikuringes. Ta lülitus rahvusvahelisse juureteadlaste võrgustikku COST E38, esines paljudel konverentsidel. Algas tema aktiivne koostöö Helsingi ülikooli juureteadlastega. Raske haigus ei võimaldanud tal oma tööd lõpule viia.

Kerstiga koos tööd teha oli puhas rõõm. Kui midagi tundus korrast ära olevat, siis tegi Kersti esimesena ettepaneku olukorra parandamiseks, oli see siis teadustöö, õppekorralduse või kodukaunistuse vallas. Kersti elurõõm ja teotahe olid nakatavad, selle kohta, mis elus on kaunist, ütles ta alati: nautige. Me tikume seda tihti unustama, ei oska elada, hinnata oma elu. Vähemasti loodust hindame me kõik. Loodus oli Kersti elus alati tähtsal kohal, ka enne niitmist koduaias ja maakodu heinamaal näitas ta ette, mis taimi ei või puutuda. Eriti imetles ta kalastava jäälinnu lendu oma maakodu juures Ahja jõel. Jäälind lendab ikka – imeline, särav ja harukordne nagu Kersti ise. Meil oli õnn olla Kersti kaasteeline.

Kersti pani alati kõigele naeratuse kaasa, naeratavana jääb ta meie südameisse.

Sõprade ja töökaaslaste nimel

Krista Lõhmus

Jaga artiklit