Eestis on rasvunud inimesi seniarvatust rohkem, leidis ülekaalulisust ja sellega seostuvat haigust metaboolset sündroomi uurinud endokrinoloog Triin Eglit.

Meditsiiniteadlaste publikatsioonidesse on üsna veendunult juurdunud rasvumise nimetamine «epideemiaks». Aastatel 1980–2008 rasvumine maailmas praktiliselt kahekordistus. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil olid 2008. aastal enam kui kolmandik maailma 20aastastest ja vanematest ülekaalulised ning kümnendik rasvunud.

Tervise arengu instituut uuris 2008. aastal postiküsitluse abil ka Eesti elanike hinnanguid oma kehakaalule, ning määratles rasvumise siinseks levimuseks 18%. TÜ kliinikumi endokrinoloog Triin Eglit läks oma hiljuti kaitstud doktoritöös nii metoodiliselt kui ka sisuliselt kaugemale: rasvumise, sellega seonduva haiguse metaboolse sündroomi ja glükoosiregulatsiooni häire levimust vaadeldi kolme Eesti maakonna ja ligi 500 uuritava näitel.

2008–2009. aastate rahvastiku ristlõiget peegeldav uurimus on esimene omasugune. Rangem meetod tõstis rasvumise kaalutud levimuse 32 protsendini. See on tublisti kõrgem maailma keskmisest, ent joonistab sarnase pildi võrdluses kümnekonna teise Euroopa riigiga, lähinaabritega võrreldes on üsna sarnane pilt ka näiteks Lätis.

Teisisõnu, Eestis eelistatud soovmõte – et rasvumine on haigus, mis meie aladelt millegipärast ja «kuidagi» mööda on läinud – tuleb nähtavasti siiski aina ametlikumalt ümber lükata.

«Hea» hormooni nappus

Egliti uurimistöö täpsem kese oli rasvumise, metaboolse sündroomi ja glükoosiregulatsiooni häirete võimalik seotus kõrgmolekulaarse adiponektiini tasemega organismis.

Adiponektiin on üks rasvkoes toodetavatest «headest», organismi kaitsvatest hormoonidest, mis võitleb põletike ning insuliini (kõhunäärme poolt eritatava veresuhkru taset langetava hormooni) vastupanuvõimega. Kui kehakaal tõuseb liiga suureks, hakkab kõrgmolekulaarse adiponektiini tase inimese organismis langema: rasvarakud suurenevad, hormonaalne tasakaal häirub, rohkem toodetakse «halbu» hormoone, mis suurendavad krooniliste põletike, aga ka toitumuslike haiguste tekkimise ohtu.

Nii toimib kõrgmolekulaarne adiponektiin omamoodi näidikuna, mille taseme muutus aitab tervisehäireid mõneti ette näha.

Eglit avastas aga, et see n-ö mõõdik võib toimida ka soopõhise eristajana. Varasemate uuringute põhjal on teada, et arvatavasti suurema testosteroonitootlikkuse mõjul on meeste adiponektiinitase loomupäraselt madalam kui naistel. Ent Eesti naispatsientide puhul näis adiponektiinitaseme langus olevat metaboolse sündroomiga tugevamalt seotud kui meestel.

Eglit rõhutab siiski, et uuring on rahvastikupõhine, laborikatseid ei tehtud. «Ei saa kinnitada, et see näitaks eri mehhanisme, mille kaudu adiponektiin häirete tekkimist mõjutab,» ütleb ta. «Aga neid soospetsiifilisi mehhanisme võiks kindlasti edasi uurida.»

«Terved» ja «haiged» rasvunud

Rasvkoes toodetavad hormoonid on viimase paari aastakümne teaduse leiud: söögiisu kahandav leptiin avastati hiirtel 1994, adiponektiin 1996, näiteks kolesteroolitaset tõstev resistiin aga 2001. aastal. See on kõikuma löönud senise paradigma rasvkoest kui ennekõike passiivsest energiareservuaarist, mis talletab organismile varuaineid ning hoiab soojust. Praegu peetakse rasvkude kogu organismi jaoks väga oluliseks endokriinorganiks.

Siiski ei ole kehakaalu kasv kõigile ühtviisi ohtlik: eri hinnangutel on tõsiselt rasvunute hulgas kuni neljandik inimesi, kelle adiponektiini tase on võrdne normaalse kehamassi indeksiga isikute sama näitajaga ja neil ei esine insuliinresistentsust ega teisi metaboolseid häireid. Neid nimetatakse «metaboolselt terveteks» või ka «normaalseteks» rasvunuteks.

Siiski on n-ö normaalseid rasvunuid alles vähe uuritud ja senini puuduvad ka ühtsed kriteeriumid metaboolselt tervete rasvunute defineerimiseks, viitab Eglit doktoritöös. Rasvumine on siiski tugevalt seotud metaboolse sündroomi kujunemisega ja selle keeruka patoloogiaga haiguse peamiseks mõjuriks peetakse just kõhupiirkonna rasvumisega kaasnevat insuliinresistentsust. Samas aga võib sündroom esineda ka normaalse kehamassindeksiga inimestel, ning teiselt poolt ei ole kõik metaboolse sündroomiga isikud insuliinresistentsed – seega on metaboolse sündroomi patogenees keeruline ja ei ole veel päris selge, viitab Eglit.

«Uuemates publikatsioonides on metaboolse sündroomi patogeneesi väga tugevalt lülitaud ka rasvkoe hormoonid,» lisab ta.

Egliti töös kasutatud Eesti valimi puhul esines insuliinresistentsust ligi kahel kolmandikul metaboolse sündroomi all kannatajatest ning veidi enam kui kümnendikul tervetest rasvunutest.

«Päris niimoodi ei saa öelda, et kui on metaboolselt terve rasvunu, siis jumal temaga, las kaal kasvab. Kõrge kehakaal on ikkagi risk paljudele haigustele,» jätkab Eglit. «Geneetiline foon on muidugi tähtis – ikka teame inimesi, kes söövad kõike, väga palju ei liigu, aga püsivad vabalt normaalkaalus –, aga geene ei saa ka üle tähtsustada. Viimase kahekümne aasta kiire rasvumise tõus viitab ikkagi, et keskkonnal on siin suur roll. Seega, rasvumise puhul on tegemist geneetiliste faktorite ja keskkonna koosmõjudega»

Indeksite piiratus

Ka metaboolse sündroomiga seotud tervisenäitajate endi normid ei ole päris üheselt paigas. Näiteks glükoosiregulatsiooni häire osas on lääneriikides kasutuses nii maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) määratlus kui ka sellest veidi rangemad Ameerika diabeedi assotsiatsiooni (ADA) kriteeriumid. Ehk: ameeriklased defineerivad haigeks oluliselt rohkem isikuid.

«Ühest küljest paneb see inimesed võimalikult vara tegelema oma terviseriskidega,» arutleb Eglit. «Teisest küljest on see ühiskonnale ka koormus, lisakulu, ja inimesele endale justkui märgistus: ta on haige. Selle häire norme on nii- ja naapidi kaalutud, ja WHO on ikkagi jäänud enda leebemate kriteeriumide juurde.»

Ka Eestis kasutatakse glükoosiregulatsiooni häirete diagnoosimiseks WHO kriteeriume.

Samuti on poleemika kehamassi indeksi (KMI, inimese kaal jagatud tema pikkuse ruuduga sentimeetrites) normide ümber. WHO käibel olevate normide järgi algab ülekaal kehamassiindeksist 25, rasvumine 30 juures – samas aga pakkus organisatsioon ise juba 2004. aastal välja normide mõningase alandamise asiaatide puhul. Selle põhjenduseks on «kollase rassi» üksjagu suurem keha loomupärane rasvasisaldus. Teisisõnu, läänemaailma normide järgimine tähendaks asiaatidele suuremat terviseriski.

Analüütilisi kinnitusi asiaatide sääraste füsioloogiliste eripärade kohta ei ole seni ilmunud kuigi palju. Ent näiteks möödunud aasta detsembris ajakirjas PLOS One avaldatud uurimuses leidsid Hollandi teadlased (de Wilde jt 2013), et 1970ndate keskel Haagis – heaoluühiskonnas, aga enne rasvumisepideemiat – sündinud Surinami juurtega laste kehamassi indeks oli tõepoolest sarnane hiljuti Indias mõõdetud võrdlusgrupiga. Uurijad soovitasid WHO ülekaalu ja rasvumise norme asiaatide puhul madaldada vähemalt 23 ja 27,5, indialaste puhul aga 23 ja 25ni – ehk indialased näikse selle põhjal juba «rasvuvat» seal, kus lääne mõõdikute järgi algab «ülekaal».

Palju on viidatud kehamassiindeksi kui mõõdiku piiratusele: see ei võta arvesse inimkeha koostist ega ka selle vanuselist muutumist. De Wilde jt osundavad lisaks sellele, et WHO praegused normid tuginevad jõukamates ning hea tervise juures ühiskondades tehtud uuringutele – mis ühtlasi viidi läbi enne rasvumisepideemia algust.

«KMI normide üle on erialaringkondades palju diskuteeritud, aga neid rahvastikuspetsiifilisi kriteeriume pole veel päris täpselt välja töötatud,» ütleb ka Eglit.

Samas, de Wilde jt artikli lainel jätkates: kehamassiindeksile uute piiride seadmine pole nende järgi metoodiliselt ka kuigi lihtne, kuna ka spektri teise otsa – kõhnuse – määratlemisel jäädakse peamiselt oletuslikuks. Samas leiti, et seda «oletuslikku» kõhnust esineb Hollandi Surinami lastel ebaproportsionaalselt palju. Uurijad pakuvad, et selle tingis just keha kõrge rasvasisalduse täheldamine madala kehamassiindeksi juures – ehk paljud statistiliselt «alakaalulised» lapsed on lihtsalt valesti määratletud. Sarnasele tulemusele viidatakse ka hiljutise Sri Lanka uuringu põhjal: enamik lapsi, kes määratleti alakaalulisena, omasid tegelikult normaalset või isegi mõnevõrra kõrget keharasva protsenti.

Teisisõnu, kui asiaatide rasvumisse sekkub globaalseid norme arvestav meditsiin mõnevõrra hilja, siis nende liigsesse kõhnusesse võidakse sekkuda omakorda liiga vara, viitavad uurijad.

Ekstreemumid

Mida arvab Eglit rasvumise käsitlemisest epideemilisena?

«Ilmselt on selles ka emotsionaalne komponent. Epideemiaga tahetakse rõhutada probleemi suurust ja rasvumise leviku kasv on tõesti globaalne probleem,» arutleb ta. «Samas osa kirjandust arutleb selle üle, et praegune normaalne kehamassiindeks ei olegi enam ülekaaluliste enda arvates norm. Uueks normiks on kahjuks saamas see, et inimesed ongi pigem ülekaalulised.»

Eluviisi ja toidu (palju poolfabrikaate, pakenditest toidu sisse imbuv keemia jmt) kõrval on julgemad hüpoteesid rasvumisepideemiat servapidi sidunud koguni globaalse soojenemisega.

«Kasutatakse konditsioneeri, et temperatuurid ühtlasemana hoida. Suvel teeme jahedaks, talvel kütame soojaks – organismil on hästi mugav, sooja hoidmiseks ei ole vaja energiat kulutada,» räägib Eglit.

Kaalulanguse-teemalisi telemänge peab Eglit ideena kiiduväärseks, ent metoodiliselt mõnevõrra äärmuslikuks, kuna enamasti hoogustatakse liiga kiiret kaalulangust. Poliitilised ideed «paksude maksustamisest» näiteks lennukites näivad talle aga ülekohtusena.

«See tundub ka ikkagi natuke ekstreemne,» mõtiskleb Eglit. «Inimesi peaks ikka teistmoodi motiveerima, nende teadlikkust tõstma, mitte hakkama neid kohe karistama. Ilmselt on ülekaaluline inimene ka ise õnnetu – eriti arvestades, et rasvumine on ikkagi haigus. Me ei karista ju teisi haigeid mingi maksuga.»

Ennekõike tuleks inimesi rasvumise ja metaboolse sündroomi osas rahulikult ja põhjalikult informeerida, viitab ta.

Statistikat

Triin Eglit uuris Eesti rahvastiku soolisele ja vanuselisele struktuurile vastanud juhuvalimi põhjal ligi 500 Viljandi-, Põlva- ja Tartumaa täiskasvanut aastatel 2008–2009. Mõõtmiste ja küsitluste põhjal oli:

• Rasvumise kaalutud levimus samas suurusjärgus Euroopa keskmise näitajaga: 32%, seejuures olulise soolise erinevuseta.

• Glükoosiregulatsiooni häire 20% uuritavatel. Diabeedi levimus (7%) oli seejuures samuti Euroopa keskmisega sarnane ning sugude lõikes sarnane. Diabeedijuhtudest peaaegu pooled olid varem diagnoosimata.

• Metaboolse sündroomi kaalutud levimus 26%, jäädes Euroopa keskmisele õige pisut alla. Vanusega suurenes see oluliselt ning esines noorematel meestel kaks korda rohkem kui naistel.

• Insuliiniresistentsus esines metaboolse sündroomiga uuritavatel viis korda sagedamini kui neil, kellel seda sündroomi ei olnud. Ühtlasi ilmnes, et metaboolse sündroomi diagnoosimine aitab võimalikult vara hinnata südame- ja veresoonkonna haiguste riski.

• Metaboolseid häireid ei esinenud kolmandikul uuritavatest. Rasvunutest oli metaboolselt tervete osakaal 12%.

Töö viidi läbi TÜ sisekliinikus professor Margus Lemberi ja Eesti üheks hinnatuimaks diabeedispetsialistiks peetud varalahkunud Tarvo Rajasalu (1969–2012) juhendamisel.