Kongo Demokraatlikust Vabariigist Uganda pealinna Kampalasse põgenenud inimeste lood on äärmiselt sarnased: kogu elu on nad elanud ebastabiilses riigis ja pärast perekonna kallal toime pandud vägivalda sealt kiirustades lahkunud.

Kuigi rääkisin 19-aastase Pascaliga esimest korda, tundus, justkui oleksin sama juttu kuulnud juba kümneid kordi. Tegelikult olingi: 74 Kongo pagulast, keda kuu aja jooksul Ugandas oma Dalarna Ülikooli magistriõpingute raames intervjueerisin, jagasid üsna ühesugust saatust.

Lahkumine Kongost tuleb enamasti üleöö, surmahirmus, ilma suuremate säästudeta ja nappide isiklike asjadega.

Ühel õhtul kuulsime oma kodus laske. Nad tahtsid meie isa tappa. Peitsime end ära. Võib-olla nad arvasid, et meil on raha. Järgmisel hommikul põgenesime Ugandasse. Nad tapsid meie naabrite vanemad. Nad tulistasid. Ma olin 15, kui Kongost lahkusin. Seal on kõike seda liiga palju, tõesti, liiga palju.

Pascal (19)

Pascali perel õnnestus end mässajate eest ära peita ja Ugandasse põgeneda, kuid paljudel teistel nii hästi ei lähe. Tihti jõutakse Ugandasse vaid osa pereliikmetega – nendega, kes on rünnakus ellu jäänud –, traumeerituna ja šokiseisundis. Tagasiminek tähendaks surma.

Enamik Kampalasse põgenenud kongolasi pole oma elu jooksul rahulikku elu tunda saanudki ja nad on kaotanud lootuse, et see nende sünnimaal kunagi veel üldse võimalik on. Küsisin kõigilt oma vestluskaaslastelt, kas nad on mõelnud kodumaale tagasipöördumisele, ja sain alati vastuseks kindla „ei“.

Kolm pereliiget kaotanud naine kinnitas mulle, et tema ei lähe mingil juhul Kongosse tagasi: neid pommitati, tema abikaasa ja kaks last tapeti. Ugandasse jõudes ei tundnud ta kedagi, kuid õnneks juhatas üks bussipeatuses kohatud naine, kes rääkis suahiili keelt, ta Kongo kirikusse Kampalas.

Trööstitu, kuid turvaline

Mida enam ma põgenike lugusid kuulasin, seda rohkem veendusin, et Kongos on tõesti kõike liiga palju. Mõistsin, et eestlasena on mul väga raske end kongolaste olukorda asetada – inimesed, kes on sünnist saadik pidevalt enese ümber vägivalda näinud, ei võta elu rahulikus riigis kunagi enesestmõistetavalt.

Olin varem kohtunud pagulastega Keenias, kuid Kongost pagenute olukord Ugandas on vaieldamatult kõige trööstitum, mida näinud olen. Paljud neist on haritud inimesed, kel olid kogu kaosele vaatamata varem head töökohad, kuid Kampalas on nad sunnitud otsima juhutöid ja elama väga kasinates tingimustes. Ja siiski, miski ei kaalu üles võimalust lõpuks ometi elada turvalises keskkonnas ja oma lähedaste elu pärast päevast päeva mitte karta.

Ugandasse jõuavad põgenikud tihti ilma igasuguse ettevalmistuse ja teadlikkuseta, ainsaks eesmärgiks jääda ellu. Abi saavad nad tihtipeale Kampala tugevalt Kongo kogukonnalt. Neil on Kampalas oma kirikud ja jalgpallitrennid ning endi asutatud mittetulundusühingud, mis taotlevad põgenike abistamiseks rahastust ning pakuvad vajalikke teenuseid, toetusi ja kursusi. Väga populaarsed on näiteks inglise keele ja ettevõtluse kursused.

Hädavajalik keeleoskus

Üks aktiivsemaid organisatsioone on Kongo pagulaste endi asutatud YARID, kus mul oli võimalus rääkida haridusmentori Consolatega. Ka tema otsus kodunt lahkuda sündis sarnaselt saatusekaaslastega hetkel, kui „kõike sai liiga palju“, ja tagasi ta minna ei kavatse. Naine räägib soravalt viit keelt: suahiili, lingala, prantsuse, ganda ja inglise.

Neist kaht viimast õppis ta Ugandas. Kongos ja Ugandas räägitakse eri keeli, mis teeb lõimumise keeruliseks. Uganda koolides õpitakse inglise, Kongos aga prantsuse keeles.

Et uuel kodumaal kooli minna, peavad pagulaslapsed tegema inglise keele eksami, misjärel määratakse nende õppetase. Isegi kui neil õnnestub keelekursustel käia, peavad nad enamasti minema tunduvalt madalama astme klassi. Välismaalasena, keeleoskamatuna ja klassikaaslastest palju vanemana on koolis käia keeruline.

Näiteks üks laps, kes oli Kongos lõpetanud 5. klassi, õppis pärast kodumaalt põgenemist kõigepealt aasta aega inglise keelt. Sellest aga ei piisanud, et kooli sisseastumise vestlus edukalt läbida. Ta pidi uuesti 1. klassi minema. Ema kurtis, et teised õpilased ähvardavad lapsele peksa anda, kuna ta ei oska ganda keelt. Uganda õpetajad pagulaslapsi õppetöös võrdselt ei toetavat.

Paljud ei pea sellisele pingele vastu, hakkavad puuduma ja kukuvad koolist välja, mis omakorda muudab peaaegu võimatuks Uganda ühiskonda sulandumise. Nii jääb osa pagulaslapsi uuel kodumaal võõraks.

21-aastane Seti rääkis, et kui Kongos käis ta keskkoolis, siis Ugandasse jõudes pidi astuma 4. klassi.

Tundsin end väga halvasti, sest pidin Ugandas tagasi põhikooli minema, kuigi ma olin selle tegelikult juba ammu lõpetanud. Aga ma tahtsin õppida ega tohtinud alla anda.

Seti (21)

Teda julgustasid jätkama sõbrad, kes kinnitasid, et õppida pole kunagi liiga hilja ja kool on edu võti. Seti õde, kel kästi samuti keskkooli asemel uuesti põhikooli minna, keeldus seda tegemast ja istub nüüd tegevusetult kodus. Samamoodi on haridustee pooleli jäänud paljudel Kongo põgenikel Kampalas.

Suurem vabadus, vähem tuge

Naaberriigi Keeniaga võrreldes on Uganda pagulaspoliitika märksa avatum ja soovi korral on lubatud elada ka väljaspool pagulastele ette nähtud asumeid.

Samas pakutakse linnadesse jäänuile väga vähe riigi tuge: pagulasstaatus küll säilib, kuid ei riik ega ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet kongolasi ei toeta. Uganda riik on avalikult öelnud, et kui pagulased abi soovivad, peaksid nad ikkagi minema neile mõeldud asumitesse.

Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et Ugandas maadlevad ka paljud kohalikud elanikud majanduslike ja hariduslike probleemidega ning riigil on keeruline omaendagi kodanikele teenuseid tagada.

YARID-i töötajate sõnul on terav probleem see, et Uganda nn tasuta põhiharidus ei ole tegelikult päris tasuta – näiteks teevad õpetajad eksamite ettevalmistuseks kohustuslikke tasulisi lisatunde; tasuline on ka lastele pakutav koolitoit.

Kuigi ka kohalikud lapsed peavad koolitasu maksma, on Kongo lastele kooli minek ja koolis püsimine keerulisem, sest paljud neist on jõudnud Ugandasse ilma vanemateta. Heatahtlikud inimesed on nad küll oma perre võtnud, kuid peale selle veel õppimise eest maksta pole neil võimalik. Ka haridussüsteemide suur erinevus teeb lastele kohanemise raskeks.

Üks pagulaslaps jutustas intervjuus, et ta kukkus koos vendadega koolist välja, sest vanemad olid haiged ja kogu raha läks raviarvete maksmiseks.

Uganda on enam kui 1,5 miljoni sinna vägivalla ja sõja eest põgenenud inimesega Türgi ja Jordaania järel maailma suuruselt kolmas pagulaste vastuvõtja. Kodumaal surmani ära hirmutatud inimestel pole pahatihti aega ega jaksu tutvuda kõigi põgenikke vastu võtvate naaberriikide plusside ja miinustega, et põhjalikult kaaluda, kuhu põgeneda – minnakse lähimasse riiki ja püüatakse seal kuidagi hakkama saada. Arvestades Uganda võrdlemisi keerulist sotsiaal-majanduslikku olukorda, on mõistetavgi, et kõigile pole võimalik piisavalt tuge pakkuda.

Kampala lugu näitab, kui oluline on luua tugisüsteemid pagulaste vastuvõtmiseks nii maal kui ka linnas. Üks parimaid viise neid lõimida on teha seda süsteemselt, hariduse abil.

Häid näiteid olen kohanud Lääne-Etioopia pagulaslaagrites. Seal on loodud eraldi tasandusklassid, kus teatud aja jooksul õpitakse selgeks keel ja kohanetakse õppekavaga, misjärel minnakse edasi tavaklassidesse, kaotamata üleliia aega. Selline süsteem aitab üleminekuperioodi läbida koos teiste samas olukorras olevate lastega. Tavakoolide juurde tekitatud üleminekuklassid võimaldavad lastel uue keskkonnaga valutumalt ja kiiremini kohaneda ning annavad lootust paremale tulevikule.

Ugandas ja paljudes teistes Aafrika riikides on põgenike laste hariduse toetamine väljaspool pagulasasumeid veel lapsekingades. Ent haridust on vaja. Paljud Kongost pärit lapsed teavad oma sünnimaad vaid vanemate lugude kaudu ja on veendunud, et ei naase sinna iial.

Me ei ole mitte kunagi mõelnud Kongosse tagasi minemisest, sest mu vanemad on öelnud, et Kongos on palju sõdasid ja kui me sinna läheme, ootab meid ees vaid meeleheide. Kõik on varastatud ja lõhutud, sa ei tea enam, kus sa elasid või kus oli su kodu.

Isaac (20) 

Kongo konflikt on teise maailmasõja järel maailma veriseim

Kongo Demokraatliku Vabariigi ajalugu on olnud täis kodusõdu ja korruptsiooni. Kogu iseseisvuse ajal on pindalalt Aafrika suuruselt teises riigis olnud vähe rahumeelseid aegu.

1998.–2003. aastani kestnud kodusõjas sai surma üle viie miljoni inimese ja vägivald jätkub siiani. Eri aegadel on Kongos olnud vägesid mitmest Aafrika riigist ja seal tegutseb üle 25 mässuliste rühma. Neist kaks suuremat ja kurikuulsamat on hutu mässuliste rühmitus FDLR – tõenäoliselt Rwanda genotsiidi korraldajad ja elluviijad, kes tulid Kongosse 1994. aasta järel –, ning M23, mis koosneb Kongo armee endistest sõduritest ja tutsi mässulistest.

Kongo mässulised terroriseerivad, tapavad ja vägistavad tsiviilelanikke julmalt. Räägitakse, et ka valitsuse sõdurid on vägistanud, tapnud ja röövinud rahumeelseid inimesi. Ainuüksi 2010. aastal registreeris ÜRO ligikaudu 11 000 vägistamisjuhtumit, aga tegelik arv võib olla palju suurem. ÜRO juhitud Maailma Toiduprogrammi kohaselt puudub ligi 70%-l kongolastest korralik toit ja neljandik lastest on alatoidetud.

Kongo konflikti peetakse vähemalt osaliselt ka ressursside sõjaks, mis on ajendatud vaidlustest Ida-Kongo maavarade – kulla, teemantide, vase, koobalti ja kassiteriidi –, samuti puidu üle. Rikkustest saab kasu see, kes valitseb kaevandusi majandavate sõdurite üle, ning seega ei ole konflikti lõpetamine ahvatlev.

Allikas: MTÜ Mondo maailmaharidus- ja koolituskeskus