Oma doktoriõpingute teisel aastal, 2020. aasta kevadsemestril läksin viieks kuuks Otago Ülikooli, mis asub Uus-Meremaa Lõunasaarel. Teades, et sealsetes kristallselgetes jõgedes elutsevad suured jõeforellid, pakkisin kaasa ka lendõnge.

Minu plaan olla Uus-Meremaal veebruarist juunini läks õige pea vett vedama. Juba märtsis hakkas kibekiire, et tagasi Eestisse jõuda, sest ka sealsesse maanurka oli pärale jõudnud koroona. Õnneks olin saanud juba mõne korra kalal käia. See kogemus oli nii võimas, et koju naastes lubasin endale: lähen esimesel võimalusel uuesti!

2023. aasta veebruaris see võimalus saabuski. Reisikaaslast ma endale ei leidnud, aga otsus oli kindel: sõidan kas või üksi! Kavas oli elada ligi kolm nädalat autos ja telgis. Oli teada, et tõenäoliselt viibin mobiililevist ja inimasustusest eemal kõige enam kolm-neli päeva, nii et üleliia ma ei muretsenud.

Ostsin interneti teel 150 euro eest aastase kalastusloa. Uus-Meremaa populaarsematel jõgedel on alati suur püügisurve, pärast koroonapiirangute lõppu oli see veel eriti suur. Sealne ilmastik on väga muutlik ja ka jõgedel võivad olud kiiresti muutuda. Pealekauba kuulsin, et sel aastal on jõgedes vesi erakordselt madal, hapnikupuuduses kalad apaatsemad ja neid on keerulisem püüda.

28. veebruaril jõudsin Lõunasaarele Christchurchi. Reisiplaan nägi ette, et liigun sealt jõgihaaval lõuna poole, mõnes paljutõotavamas kohas püüan paar-kolm päeva ja naasen siis alguspunkti. Olgu öeldud, et keegi ei lähe Uus-Meremaale kalale eesmärgiga kogu saak ära süüa. Eriti lendõngepüük on sportlik ajaviide: võtete õppimine, kala kättesaamiseks kulutatud aeg ja jahist saadud adrenaliin panevad kalavarude väärtust rohkem hindama ning nii lastakse enamik kalu vette tagasi. Mingeid kindlaid eesmärke ma endale ei seadnud: tahtsin lihtsalt nautida loodust ja kogeda üksi rändamist. Päike paistis, sooja oli 25 kraadi, meeleolu oli ülev. 

Pimepüük heinases jões

Sõit esimese jõe äärde kestis kolm ja pool tundi. Uus-Meremaa unistuste mägijõgi see just polnud – pigem Eesti tüüpi heinase põhjaga veekogu, mille sügavamates aukudes ei olnud võimalikki kala näha. Õhtul polnud ühtki elukat ka veepinna lähedal ja niisiis tegin pimepüüki. Sain paar umbes 700-grammist isendit ja õnge otsas tegi korralikku möllu üks üleni kuldne jõeforell, millel võis kaalu olla 2,5–3 kilo. Jõudu oli tal aga palju ja nii ta vesikasvudesse lipsaski.

Järgmine päev kulges õppides ja püügitarkusi meelde tuletades: kõndida tuleb väga-väga aeglaselt ja silmad peavad kogu aeg otsima! Kalale ei tasu liialt lähedale ronida.

Mööda maad roomates pääsesin ühele siiski üsna ligi ja sain teha heite nii, et ta märkaks putukat, aga mitte nööri. Olin valmis haakima ja mõttes oli kala juba kahvas, kuid viimasel hetkel märkas ta mu peanuppu ning ujus paanikas minema.

Saanud kätte oma esimesed õppetunnid, sõitsin järgmise jõe äärde. Silmitsesin olukorda: vett oli vaevalt üle varvaste! Käänakutel, sügavamates kohtades olid kalad peadpidi koos, neid kunstputukat võtma saada oli aga täiesti võimatu. Heida kui tahes hästi, keegi neist ei teinud seda märkamagi.

Vehkimisest tüdinud hiiglased

Päevad möödusid kiiresti. Päike tõusis kell 7 ja loojus õhtul kell 8. Pärast mõnda päeva jõgede ääres seiklemist sain juhuslikult kokku Eesti tüdruku Liisiga, kes on samuti merebioloog. Võtsime koos suuna ühele mägijõele ja selle läheduses olevale järvele, kus pidavat elama väga suured viker- ja jõeforellid.

Päevane püük järve ääres oli kui kaevust. Valitses lausa uskumatu vaikus! Kell kuus õhtul andsin lõpuks alla. Toimetasime laagriplatsil ja otsustasime veel korra järvekaldal jalutada. Lähemale jõudes märkasin kalda lähedal veepinnal saalimas suuri kalu. Tormasin ritva tooma.

Heide, sidurikärin … Sain õnge otsa mingi suure eluka! Karjusin Liisile: „Filmi, filmi!“ Liisi jooksis laagriplatsile telefoni tooma, kuid siis äkki … oli saak läinud. Oli peaaegu pime, ümberringi oli kuulda väga suurte kalade matsutamist. Minu püügikirg oli aga paisunud, üritasin üha uuesti ja uuesti. Närvid olid pingul ja suust lendas nii mõnigi vandesõna, mis ei ole minu puhul tavapärane. Liisi ei saanud mu hasardist aru, kuid hommikul tunnistas, et oli nähtust vaimustuses: vaat, mida üks hobi inimesega teha võib!

Järjest jõgesid kammides sai selgeks, et püük on raskem, kui olin arvanud. Teadsin, et tuleb teha pikki heiteid, kasutada peenikest lipsu, aeglaselt liikuda ja osata kalu märgata. Põud ja püüdjate hulk olid aga hooaja lõpuks kalad ära hirmutanud.

Hiilisin, roomasin ja tegin kõik, et jääda märkamatuks. Üht kala püüdsin üle tunni aja – oli see vast pirakas tegelane, vähemalt kuuekilone jässakas jõeforell! Ootasin heitmiseks tuulevaikseid hetki, proovisin üht ja teist pinnaputukat, erinevaid nümfe, aga kala ei teinud väljagi. Kohalike sõnul on hooaja lõpus üsna tavaline, et suured kalad on tuimaks muutunud – nad on kalastajate vehkimisest lihtsalt tüdinud.

Kalastuskultuur ja -kultuuritus

Kas ma mõne kala üldse veel kätte ka sain? Jah, sain ikka. Väga kaunist Caplesi mägijõest sain meriforelli, ehkki ta võitles visalt. Vesi oli seal selge nagu piiritus ja silm juba harjunud kalu märkama, siiski oligi see ainuke kala, keda seal nägin.

Caplesi jõe ääres kohtasin Inglismaalt pärit 75-aastast lendõngitsejat, kes ütles, et edasi minna ei ole mõtet, sest kalu lihtsalt pole. Too härrasmees väitis end olevat Uus-Meremaal käinud juba aastast 1986 ning oli rabatud, sest nägi esimest korda üksinda kalastusreisile tulnud naisterahvast.

Kalastusreiside üks võlu ongi kohtumine inimestega, kes jagavad sama kirge. Üldiselt ollakse sõbralikud, vahel jäädakse ka pikemalt jutustama ja vahetatakse kontakte. Näiteks eelmise aasta juulis tutvusin Norras lõhepüügi käigus rootslastega, kellega hiljem, oktoobris, läksin ka Taani meriforelli püüdma.

Tõsi, paaril korral kohtasin Uus-Meremaal ka vähem toredaid kalamehi. Seal kehtib kirjutamata reegel, et kalale minnes jätad autoaknale teate, mis kell jõe äärde läksid ja kas liikusid üles- või allavoolu. Teise kalastaja hõivatud lõigule pole viisakas end sisse seada. Siiski otsustasid kaks tüüpi seekord minust ette marssida ja minu lõigu „varastada“. Ajas ikka marru küll: olin juba eelmisel õhtul sinna ekstra kohale sõitnud! Tuli leppida tõsiasjaga, et peab püüdma kellegi jälgedes.

Kilomeetreid üles- ja allavoolu oli auto autos kinni – veetase oli püügiks suurepärane. Nägin nii palju forelle, et ei jõudnud kokku lugeda, aga ühtki neist õnge võtma ei saanud. Kui olin paar päeva „nullitanud“ ja ilm hakkas ära pöörama, otsustasin sõita hoopis ühe järve äärde.

Kohale jõudes sadas vihma ja puhus vali tuul. Leidsin öö veetmiseks mõnusa koha: puude all varjus, järvest 30 meetri kaugusel. Päikeseloojanguni oli jäänud umbes poolteist tundi. Panin vöökoti vööle, kinnitasin kahva ja võtsin kaks ritva ühes. Muidu alati kaelas veekindlas kotis rippunud autovõtmed viskasin seekord jope taskusse. Võitlesin tuule ja vihma käes umbes 30 minutit, kuni hing sai täis.

Tagasi auto juurde jõudes avastasin, et võtmeid enam taskus ei ole. Otsisin nii maalt kui ka veest, aga tolku ei midagi. Levi puudus ja lähimast külast olin pooleteisetunnise autosõidu kaugusel. Ilm oli endiselt kehv, jalad külmetasid, hakkas pimedaks minema.

Õnnetusest õnnetundeni

Õnneks märkasin läheduses paari matkajat ja pöördusin neist ühe poole. Mees ei paistnud just eriti rõõmus, et peab mind aitama, ent ära ka ei öelnud. Ta sõidutas mind mobiililevialasse, kus püüdsin autorendifirmale juhtunut üha katkevate kõnede käigus selgitada.

Mu abistaja pakkis lõpuks kogu oma matkavarustuse kokku, et mind lähimasse külasse ära viia, ja laenas mulle isegi raha, sest seegi oli ju autosse jäänud. Olin tema õhtu ära rikkunud ja ega see mind ennastki rõõmsaks teinud. Maandusin oma kahe ridva, kahva ja vöökotiga ühe hotelli inimtühja fuajee diivanil ja kadusin sealt hommiku saabudes, ilma et oleksin pererahvast kohanud.

Autorendifirmas hakkasid asjad liikuma alles siis, kui nende peale häält tõstsin. Varuvõtmed lubati kohale toimetada kolme päevaga. Mis siis ikka – leidsin majutuse ja asusin uurima läheduses olevaid kalastuskohti.

Selgus, et tunnise jalutuskäigu kaugusel oli Southlandi piirkonna kõige suurem ja kalarikkam jõgi Waiau, kus leidub rikkalikult nii jõe- ja vikerforelli kui ka lõhet. Kohale jõudes ahmisin õhku: kirjeldus vastas tõele. Jõgi oli kohati enam kui saja meetri laiune, sügav, suurte kivide ja kiire vooluga. Olin rõõmus, et mul oli kaasas just selliseks püügiks sobiv ritv. Sättisin end püüdma, ümberringi imekaunis loodus. Hinge valdas suur rahu.

Sain sellest jõest reisi jooksul kõige rohkem vikerforelle, pooleteise-kahekiloseid, ja see oli ka ainuke jõgi, kust ühe kala söögiks võtsin. Väga kiires voolus tundusid kalad tegelikkusest raskemad ja poolteist kilo kaaluva kala kättesaamine võis aega võtta veerand tundi. Neile tuli ka mööda kallast järele joosta, sest vastasel korral oleksin kogu nöörist ilma jäänud – nagu torpeedod tõmbasid nad õngenööri rullilt suure hooga maha.

Võtmed jõudsid minuni nelja päeva pärast ja kui auto taas kätte sain, ma neid enam paela otsast ära ei võtnud.

Kui reisi lõpuni olid jäänud loetud päevad, hakkasin Christchurchi poole tagasi sõitma, plaaniga püüda veel kahel jõel. Ühest sai juba paari tunniga küll, sest ilm oli tuuline ja vihmane. Lootsin viimasel jõel inglise härra soovitatud kohas oma tulemust parandada.

Juba kõrgelt kaljult alla jõele vaadates nägin tervet hulka suuri kalu. Nende rohkus tegi asja aga just nimelt keeruliseks: samal ajal kui ühte püüdsin, ilmus välja teine, kes püütava kala ära hirmutas. Lõpuks peitsin end kaldal võsa vahele, kus oli küll äärmiselt ebamugav, aga sedasi sain kätte 2,6 kilo kaaluva jõeforelli.

Viimane äpardus

Viimasel õhtul parkisin auto tühermaale, kus ei olnud ei levi ega inimesi, ja heitsin magama. Öösel tekkis vajadus väljas käia. Vaatasin sekundiks istme küljes kaelapaela otsas rippuvaid võtmeid ja mõtlesin, et jätan lihtsalt ukse lahti – kaugele ma ju ei lähe. Oli tuulevaikne öö. Ja siis tuli korraks tugev tuuleiil, mis lükkas autoukse kinni. Uksed läksid lukku.

Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda! Väljas oli ainult mõni kraad sooja, ja seal ma seisin, jalas plätud ja retuusid, seljas pusa. Tegin külma peletamiseks mõned kätekõverdused ja kükid, aga hommikuni ootamine oleks olnud ilmselt paras piin.

Uurisin autot pealambi valguses lähemalt. Ukse vahele oli jäänud väike pilu, kuhu pusa taskus olnud taskunuga suure pressimisega täpselt vahele läks. Peagi leidsin end, higimull otsa ees, puuoksa läbi pilu toppimas ja sellega võtmeid hoidvat kaelapaela õngitsemas. Läbi ime õnnestus võtmed kätte saada ja kuigi need läbi uksepilu ei mahtunud, vajutasin paelast sikutades kuidagi avamisnupule ning saingi ukse lahti!

Kogu mu reisi jooksul tuli püügipäevi 12, üle kilo kaaluvaid kalu tabasin 12, neist suurima, neljakilose vikerforelli püüdsin järvest pimeduse saabudes. Autoga sõitsin kokku 3200 kilomeetrit. Järgmisel korral tuleb ette võtta vähemalt 30-päevane reis, et jõuaks rahulikumalt püüki ja loodust nautida, natuke veini juua ning ka mõned vaatamisväärsused üle kaeda.