Tartu Ülikool veab eest projekti, mille siht on valmistada riisitootmisjäätmetest CO₂-negatiivne, kiiresti valmiv ja odav maja. Esimesed katsed algavad tuleval aastal Keenias Kenyatta Ülikoolis.

Kliimaneutraalsuse poole liikuvas maailmas võib jäätmeteks peetav materjal olla hoopis kasulik ressurss. Nii saab Eestis kasutada majaehituseks ühe toormena põlevkivituhka, ent mujal maailmas, näiteks Keenias, võivad selleks sobida hoopis riisikasvatusest üle jäävad õled ja aganad.

TÜ keemia instituudi keskkonnasõbralike materjalide keemia teaduri Jüri Liivi sõnul kasutatakse Keenias riisijäätmeid ehitusmaterjalina seepärast, et riisikasvatuse hoogustudes tekib neid seal palju. „Valmistame neist tarduva materjali, millest saab valada ühe- või kahekorruselisi maju, ja nõnda pole vaja kasutada mitte ühtegi tellist, ühtegi kilo betooni ega ühtegi rauatükki,“ lausus Liiv.

Riisimaja idee tekkis Tartu Ülikoolis, kus on juba välja töötatud tehnoloogia hoonete ehitamiseks freesturba ja põlevkivituha segust. Süsehappegaasi siduv alusmaterjal näitas Liivi sõnul katsetes väga häid tulemusi. Kuna Eesti osaleb teist aastat Euroopa rohelise kokkuleppe kliimaalgatuses, võeti koos Kenyatta Ülikooliga ette projekt, et kasutada ära sealsed jäätmed ja ehitada nendest sisuliselt CO₂-negatiivne maja.

Kenyatta Ülikooli lektori Dr Catherine Githuku sõnul tekib ainuüksi Mweas, Keenia ühes peamises riisikasvatuspiirkonnas, iga päev hinnanguliselt 15 tonni riisikestasid. Kestad visatakse ära või põletatakse söe või tuha tootmiseks.

„Pidevalt tekib uusi toorme kasutamise võimalusi, näiteks saab riisikestatuhka kasutada tsemendi ja ka kiudplaatide tootmiseks. Kõik need jõupingutused on mõeldud peamiselt riisikestade kõrvaldamisega seotud probleemide lahendamiseks. Kui lisame sellele ka majaehituse, siis muutuvad riisikestad rikkuse ja töökohtade loomise allikaks,“ ütles Githuku.

Liivi sõnul on Tartus OÜ Spraytec angaaris ehitatav tootmisseadme prototüüp peaaegu valmis. Novembri keskel käisid sellega tutvumas ka partnerid Keeniast. Pärast esimesi siinseid katsetusi saadetakse aparaat koos eestlastest tiimiga Keeniasse. Kui esimene maja seal valmib saab, asuvad kohalikud teadlased mõõtma selle omadusi: sisekliimat, vajumist, materjali tugevust jne.

„Nii palju kui mina tean, siis ei kasutata kusagil selliseid aparaate, mis võimaldaks maja väga kiiresti ja lihtsalt püsti panna. Eestis ehitatakse näiteks põhumaju, kuid see võtab ikkagi palju aega ja nõuab jõudu,“ selgitas Liiv. Ta loodab, et masin teeb töö kenasti ära ning riisimaja saab imekiiresti ja peaaegu ilma rahata püsti.

Kui Tartu teadlased arvutasid mõned aastad tagasi, kui palju läheks maksma nende väljatöötatud ning peamiselt turbast ja põlevkivituhast loodud ehitusmaterjalist maja 3D-printimine, selgus, et 100–150 ruutmeetri suuruse põrandapinnaga majakarbi ehituskulude omahind võiks olla umbes 5000 eurot. Kahekordse elumaja saaks valmis printida ühe-kahe päevaga. Riisijääkidest ehitatava maja puhul veel esialgset hinda öelda ei saa, sest projekti praeguses faasis katsetatakse alles eri segusid.

Liivi sõnul on meie kodumaise freesturba ja põlevkivituha segust nn turbamajaga kõik katsetused ja mõõtmised praeguseks tehtud. Tehnoloogia on valmis ja nüüd on tarvis leida aparaatide tootmisest huvituv ettevõte. „Praeguste tulemuste järgi paistab, et võib kohe esimese maja püsti panna ja siis tuleb jälgida, kuidas see esimeste aastate jooksul käitub,“ ütles Liiv.

Keenias on aga riisijääkidest majal väga suur potentsiaal, sest riigis on puudu üle kahe miljoni eluaseme. Praeguse projekti kallal töötava meeskonna ülesanne on uurida võimalusi katsemajade arendamiseks tüüpilistes maapiirkondades. Esimesed majad Keenias on plaanis ehitada 2022. aasta esimeses või teises kvartalis.

Riisimajad aitavad lahendada eluasemeprobleeme

TEADUS riisimaja Catherine Githuku (erakogu).jpeg

Kenyatta Ülikooli ehitusinseneeria osakonna lektor 

Kuidas kirjeldaksite selle koostööprojekti tulevikupotentsiaali?

Sellel on Keenia elamuehitussektoris tohutu potentsiaal. Suurimad võimalused kaasnevad meie valitsuse neliktegevuskavaga „Big Four Agenda“, mis hõlmab tootmise suurendamist, universaalset tervishoidu, toiduga kindlustatust ja vähemalt 500 000 taskukohase maja ehitamist aastas.

Taskukohaste eluasemetega seotud eesmärgi saavutamiseks on Keenia valitsus lubanud toetusmeetmeid üksikisikutele ja ettevõtetele, kes ehitavad odavaid maju. Meetmed hõlmavad ettevõtte tulumaksumäära vähendamist 30%-lt 15%-le ja puudutavad arendajaid, kes ehitavad vähemalt sada maja aastas. See koos teiste neliktegevuskava eesmärkidega toob prognooside kohaselt kaasa umbes 7% majanduskasvu aastas. Praegu puudutab arutelu suuresti majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte (nt töökohtade loomist), kuid eeldatakse, et sel on otsene ja kaudne mõju ka keskkonnale, eriti seoses tooraine hankimise ja CO₂ eraldumisega keskkonda.

See tähendab, et valitsus ja teised huvirühmad peavad tehnoloogilist innovatsiooni toetama. Kenyatta Ülikool on siin esirinnas. Viimase kahe aasta jooksul on ehitusinseneeria osakond teinud uuringuid jäätmetest valmistatud toodete kui potentsiaalsete ehitusmaterjalide kasutamise valdkonnas. See koostööprojekt on lisanud meie teadustegevusele uue mõõtme. Näiteks Tartus valmivate seadmete puhul näeme suurepärast võimalust kvaliteetseteks uuringuteks ja seinadetailide efektiivsemaks tootmiseks. Keskendume sellele, et meie ühised jõupingutused lubaks teoks teha riiklikus tegevuskavas sõnastatud eesmärgi ehitada 500 000 maja aastas.

Kui esimene sel tehnoloogial põhinev maja valmis saab ja kõik katsed hästi lähevad, siis kuidas aitab see lahendada eluasemenõudlust Keenias?

Eeldame, et taolise tehnoloogia rakendamine elamuehituses innustab kohalikke töövõtjaid ja väikese sissetulekuga koduomanikke seda tehnoloogiat kasutama. Selle protsessi peamine huvirühm on valitsusametnikud, kes vastutavad odavate eluasemete programmide algatamise eest, ja meie omakorda soovime nendega koostööd teha. Samuti oleme väga huvitatud sellest, et Eesti investorid saaksid investeerida Keenia elamuehitussektorisse. Eestis külas käies avaldas meile muljet seadmete mitmekülgsus ja loodetavasti tekib nende kasutamisel uusi võimalusi ka Eesti tootjatele.