Viirus andis muuseumi töötajatele võimaluse proovida uusi ameteid
Ülikooli muuseumi kolme filiaali uksed toomkirikus, tähetornis ja peahoones pidid koroonaajal korduvalt kinni olema. See aga ei tähenda, et majad oleksid seisnud tühjalt. Mis toimus suletud uste taga?
Veebitunnid koolidele
Esimesel koroonakevadel sai õige ruttu selgeks, et veebitundide tegemisest muuseum ei pääse. Pärast mõningast hoovõttu, viiruse teise laine tulekul algasid ettevalmistused. Otsiti tehnilisi lahendusi ja selle aasta märtsis valmis 14 veebitundi.
Valmis saadi täpselt selleks ajaks, kui koolid pidid taas täielikult kaugõppele üle minema. Otsustasime pakkuda õpetajatele esimese kuu jooksul kõiki tunde tasuta ja saime selle peale ülevoolavaid kiidusõnu. Ühe kuuga telliti 46 koolist 106 muuseumitundi. See tähendab, et TÜ ajaloo, muuseumimajade ja teadusega tutvus veebi vahendusel 2000 noort, alates lasteaiaealistest ja lõpetades gümnaasiumiõpilastega.
Veebitunnid on muuseumide jaoks kahtlemata katsumus. Näitusesaal on põnev ja õppima innustav keskkond, mida pole võimalik veebi kaudu samal moel edasi anda. Kunstimuuseumis võtsid haridusprogrammide kuraatorid appi telefonikaamera ning näitasid lastele otsepildis muumiakambrit ja kipskujusid. Lapsed said nähtu kohta kohe küsimusi esitada. Samamoodi toimiti toomkiriku ajaloo tutvustamisel.
Tähetorni programmides viidi vaatajad virtuaalsele rännakule kosmosesse Star Walki ja Stellaariumi rakenduste abil, mis võimaldavad vaadata taevakehi reaalajas. Õpetajate tagasisidest selgus, et isegi veebis õnnestus tekitada keskkonnavahetus.
Lastekonverents veebis
Kahte koroonakevadesse mahtus ka kaks Hullu Teadlase konverentsi. Iga-aastasel esimesele kooliastmele mõeldud teadustööde võistlusel osalevad koolid üle Eesti. Võistlus saab alguse sügisel ja kulmineerub kevadel, kui klassid esitavad oma kollektiivselt loodud uurimistööd žüriile hindamiseks. Parimad kuulutatakse välja konverentsil.
Hoolimata esialgsetest kõhklustest, kas lapsed üldse saavad kaugõppe ajal ühistööd teha, laekus sel kevadel teemal „Säästa särtsu“ 18 suurepärast uurimust. Lastele omase loomingulisusega oli lähenetud mitmele elektriga seotud teemale.
Hull Teadlane pidi ka oma sünnipäeva kahel korral pidama veebis.
Kuidas valmistada näitus ette ilma vajalike materjalideta?
Pandeemiaaega iseloomustasid tarneprobleemid kõikides sektorites ja neist ei jäänud puutumata ka näituste ettevalmistamise töö. Uute näituste tarbeks materjale hankides tuli leida ajakavas paindlikke lahendusi, sest küll ei jõudnud õigeks ajaks kohale lambid, küll korktahvel, küll prussid.
Viimase aasta sisse jääb kahe olulise ekspositsiooni koostamine: „Ars academica. Tartu Ülikooli kunstikogu“ toomkirikus ja „Surma pale. Elu vägi surimaskides“ peahoones. Otsustasime surimaskide näituse ettevalmistusi jagada kunstimuuseumi Facebooki ja Instagrami konto jälgijatega. Muu hulgas on sealt võimalik näha, kuidas võetakse kuraatoritelt näojäljendid ja mil moel uuritakse piirangute ajal teistes muuseumides olevaid surimaske.
Ülikooli kogud kõigile ligipääsetavaks
Muuseumi tuum peitub rikkalikes ajaloolistes kogudes. Viimasel viiel aastal on kogude osakonnas keskendutud kõikide museaalide digiteerimisele, et neid võiks andmebaasidest üles leida. Ülikooli kogud on oluline allikas paljudele ajaloolastele, uurimistööde eeldus on aga võimalus saada museaalidest lihtsa vaevaga teada.
Kogude osakonna töö sai pandeemia ajal hoogu juurde. Varem külastajaid vastu võtnud töötajad läksid kogude osakonda appi ning aitasid museaale näiteks puhastada, süsteemi sisestada või kategoriseerida.
Tähelepanu koondus ka kogude tutvustamisele oma kanalites. Esimese laine ajal võttis kuraator Anu Rae ette lühivideote sarja „Kogude paljastused. Anuloogid“ tegemise. Paari minuti pikkustes populaarteaduslikes videotes tutvustas Rae põnevaid meditsiiniajalooga seotud esemeid, mis peituvad muuseumi hoidlates. Näiteks esimeses videos demonstreeris ta üleelusuuruse ninaneelumaketi peal, kuidas võetakse koroonaproovi. Videod on vaatamiseks üleval Youtube’is.
Uued tööd
Kui näitusesaalid on kinni, siis osa inimesi tööd teha ei saa. Muuseumis õnnestus siiski tagada, et keegi ei pidanud käed rüpes istuma – nagu eespool kirjutatud, said külastajatega tegelejad tööd kogude osakonnas.
Aga ka koguhoidjad ja kuraatorid võisid proovida uusi ameteid. Suviti, külastuste kõrgajal võtab muuseum muidu tööle suvised külastusjuhid, ent pandeemiaaegse pingelise eelarve tõttu tuli leida uus lahendus. Nii asusid kõik kontoritöötajad suvel mõneks päevaks tööle külastusjuhina.
Sellest sündis inspireerivaid hetki kõigile asjaosalistele. Näiteks joonistas muuseumi koguhoidja Maris Tuuling toomkirikus tööpostil olles külastajatest krokiisid.
Näituse avamine lumebaariga
Ei ole uudis, et ürituste tegemine on viimase aasta jooksul olnud keeruline ülesanne kõigile kultuurikorraldajatele. Muuseumis toimusid tavalisest väiksematele rühmadele mõeldud tuurid, kuhu tuli registreeruda; rangemate piirangute ajal tehti kuraatorituure veebi vahendusel ja kasutati ette salvestatud videoid ning näituste avamisele kutsuti ainult muuseumi oma inimesi.
Veebruaris, kui lähenes väärika aastanäituse „Ars academica. Tartu Ülikooli kunstikogu“ avamine toomkirikus, oli avalike ürituste korraldamine siseruumides keelatud. Näitust täiesti ilma avamispeota jätta tundus aga väga kehv valik.
Kuna Vallikraavi tänaval tegutsev Ula baar oli tõestanud, et isegi krõbedate külmakraadidega on inimesed valmis õues aega veetma, kutsusime nad üheks õhtuks keelekastet pakkuma toomkiriku varemetesse. DJ Ahto Külvet pani üles oma plaadimängijad ja lasi ülikooliga seotud muusikat ning lisaks peol aja veetmisele said kutsutud külalised väikeste rühmadena vaadata vast avatud näitust.
Morgensterni vaimuga toomkirikus
Kel vähegi võimalik, töötas kriitilistel viiruse leviku perioodidel kodukontoris. Sel ajal said olulisteks töömotivatsiooni hoidjateks üle kahe nädala toimunud üldkoosolekud, kus oli võimalik töökaaslasi (ja nende lemmikloomi) veebikaamera vahendusel näha.
Kõik aga kodukontorisse jääda ei saanud ja nii liikus iga päev ka toomkirikus usinaid töötajaid. Et tegu on suure majaga, kus on lihtne inimesi mitte märgata, tekkis tagaukse juurde tõhus süsteem majas olijate märkimiseks: sisenemisel tuli kirjutada oma nimi selleks mõeldud tahvlile, lahkudes see aga ära kustutada. Päris tühjaks ei jäänud tahvel kunagi – viimaseks jäi alati raamatukogu asutaja Karl Morgensterni vaim.
Ele Loonde
TÜ muuseumi kommunikatsioonispetsialist
Lisa kommentaar