Parkla all oli peidus põhjasõjaeelne maailm
Juba mitu kuud on Tartus Jakobi 5 asuval ehitusplatsil toimetanud hulk kiivritega inimesi. Lisaks haridusteaduste instituudi uut õppehoonet rajavatele ehitajatele on seal ka arheoloogid, kes on leidnud põnevaid jälgi unustusse vajunud elust.
Detsembrikuu ilm arheoloogilisi kaevamisi ei sega. Kohtume kaevamiste juhataja, töid tegeva ettevõtte Arheox juhataja Rivo Bernotase ning objektijuhtide Keiti Randoja ja Kristjan Kreosega lumisel platsil, kuhu on pikki aastaid pargitud autosid. Seni ei olnud ka arheoloogid aimanud, et kaevama asudes võib kohe tabada vanu müüre, mida pole kantud ühelegi teadaolevale kaardile.
„Sellel objektil oli arheoloogidele üllatus, et säilinud müürid tulid välja peaaegu kohe pärast pealmiste asfaldikihtide eemaldamist,“ sõnab Randoja. Leidudeni jõudmine oli tema sõnul siiski ootuspärane. „Kui Tartu vanalinnas labida maasse lööd, siis on täiesti kindel, et midagi välja tuleb,“ sedastab Bernotas.
Jõukam rahvas
Bernotas juhib tähelepanu sellele, et Jakobi ja Lutsu tänava vaheline ala asub kolme suure kiriku vahel ning omal ajal oli siit hõlbus minna nii Jaani kirikusse, ülikooli peahoone asukohas paiknenud Maarja kirikusse kui ka Toomemäele toomkirikusse. „See on nii keskne koht, et arvatavasti võis siin elada jõukam rahvas,“ ütleb ta.
Maapõuest ongi välja tulnud tüüpilise keskaegse elukvartali ja kuni põhjasõjani püsinud hoonete müürid. „Peeter I vallutas Tartu 1704. aastal, aga 1708 lasi ta linna hävitada,“ tuletab Bernotas ajalugu meelde. „Need müürid pärinevad sellele eelnenud ajast.“ Müüre kattis põhjasõjaaegne rusu. Bernotas selgitab, et kui majad hävisid, lükati platsile jäänud sodi ilmselt laiali. Nii jäi maapõue põnevaid, suisa haruldasi esemeid.
Keiti Randoja ja Kristjan Kreos võtavad kaasavõetud paberkotist välja Minigripi kilekotikesed, millest igaühte on pandud üks leid. Minu peopesale rullub mõne sentimeetri pikkune elevandiluuvärvi torujas jupp. „See on Eestis kõige vanem dateeritav savipiip,“ teatab Kreos. Esemel on selgelt loetavas kirjas aasta 1632.
Samast ajastust, täpsemalt 1629. aastast, on pärit ka peaaegu šokolaadimedali suurune üheöörine, millel on kujutatud Gustav II Adolfit. Münt on üllatavalt raske – seda peopesal hoides on tunda, et rahal on kaalu. Seesama münt on aidanud arheolooge platsil leitut ka dateerida. „Varaseim münt, mille me oleme leidnud, kujutab Tartu piiskoppi Bartholomäus Sawijerwet, kes oli piiskop aastail 1441–1459,“ ütleb Bernotas.
Leitud müntidest kõige haruldasemat kaupade soetamiseks aga ilmselt ei kasutatud. „Selle peal on aastaarv 1545 ja sel on kujutatud justkui ringikujulist eset,“ kirjeldab Bernotas. Ta jätkab, et numismaatikuga konsulteerides on jõutud arvamuseni, et tegemist võib olla hoopiski meenemündiga. „Võib arvata, et see on 1545. aastal Tartu piiskopiks saanud Jodokus von der Recke pühitsemistseremoonial jagatud meenemünt. Selliseid pole Eestist varem leitud.“
Põnevaid leide on välja tulnud veel. Kõige rohkem on avalikkuse tähelepanu köitnud platsilt leitud koerakäpajäljega tellis. See paneb arheoloogid muhelema. „Avalikkust ei huvitanud ahjud ja müürid, vaid tellis,“ ütleb Randoja läbi naeru. Nad loetlevad kordamööda meediakanaleid, mis käpajäljest juttu teinud, ja lisavad, et tegelikult pole leius midagi ebatavalist. „Telliseid valmistati vormiga ja pandi seejärel kuivama. Ikka juhtus, et mõni kass, koer või lind nende peal paterdas,“ selgitab Bernotas.
Medusa ja Neptunus
Arheoloogid on suuremas vaimustuses hoopiski leitud küttekolletest. Müüride vahel asetsevad nimelt kaks kerishüpokaustahju. Neist üht saab peaaegu terviklikuna vaadata ning polegi vaja ülemäära elavat kujutlusvõimet, et manada silme ette pilt keldriruumis asjatavast kütjast, kes asetab nõgisest ahjusuust puid sisse. „Kerishüpokaustahi oli võlvitud ahi, mille peal olid kerisekivid. Kerisekivide kohal oli esimese korruse põrand, milles olid aukudega plaadid. Kui ahju köeti, läksid kerisekivid kuumaks ja plaadis olnud augud tehti lahti, et soe õhk kütaks ruumi,“ kirjeldab Bernotas.
Maapõu on paljastanud ka peenemate küttekollete jälgi. Nimelt on arheoloogid leidnud hulga hästi säilinud ja rikkalikult kaunistatud kesk- ja varauusaegseid kahhelkive. „Kui igapäevastel arheoloogilistel kaevamistel näed siin-seal tükikesi, siis siit saime terve kahhelahju põhja ja arvukalt täiesti terveid kahhelkive, mis on ilusasti kaunistatud,“ rõõmustab Bernotas. „Üks täiesti terve kivi on Gustav II Adolfiga, kelle kuju seisab siit 50 meetrit ülikooli peahoone poole.“
Arheoloog selgitab, et kui praegusel ajal on kombeks panna seinale riigipea foto, siis kunagi võis valitsejat näha muu hulgas kahhelkivil. „Kuninga kujutisega katkeid on Eestist leitud mitmeid,“ teab Bernotas täpsustada. Jakobi tänavalt leitud kahlitelt võib ära tunda veel lillemotiive, aga ka oliivipuuoksi ja ingleid. Ühel kivil on kujutatud mere ja jõgede jumalat Neptunust, teisel aga Zeusi poega Perseust, kes hoiab käes koletu Medusa pead. Sellised kaunistused olid 17. sajandi Tartus tavalised. Bernotas vihjab, et kahlid võis valmistada praeguse Uspenski kiriku alal toimetanud pottsepp Johann Rehn, kes võttis tooteid tehes eeskuju mujal Euroopas levinud moest.
Silmailu on hoonetes pakkunud ka maalitud klaas, kuid milliseid sõnumeid need kandsid, võib praegu vaid ette kujutada. „Keskaegsel klaasil on tavaliselt kujutatud usulisi motiive – mõnda pühakut või usulist stseeni –, aga nende kildude peal, mille me oleme siit leidnud, on olnud mingid tähed,“ kirjeldab Bernotas. Sõnum jääb paraku mõistatuseks, sest järel ongi vaid killud.
Taaskasutus
Jakobi tänaval tehakse päästekaevamisi. See tähendab, et uuritakse vaid neid kohti, kuhu on tarvis ehitada ja muu jääb puutumata – arheoloogid ei kaeva läbi kogu maa-ala ega kõiki mullakihte. Bernotas teab, et platsi all on kihte, mis võiksid kõnelda ka Jaroslav Targa aegsest eluolust, aastatest 1030–1061. „Varase muinaskihi oleme kinnistul avastanud ainult ühes kohas – Jakobi tänava kõnnitee ääres, kus ehitatavale hoonele pandi kaugküttetorusid. Seal tuli ühes kohas toru paigaldada nii sügavale, et kaevamise käigus õnnestus saada kätte ka Jaroslavi-aegne kultuurikiht,“ sõnab ta.
Ühte teist veel lahtist torustikukraavi õnnestub siinkirjutajal ka oma silmaga näha. Kraaviseinad on siiruviirulised nagu sibul – punakas joon vaheldub pruunikaga, pruunikas punasega, maakivid on kihiti tellistega. Keiti Randoja jutustab, et kihid on pärit eri aegadest. „Siin näeme hoonete tugimüüre. Need on eri ajal rajatud ja eri ajal kasutuses olnud. Kõige alumised tellistest kihid on kindlasti keskaegsed, aga kõrgemad kihid, kus on ka maakivi sees, on Rootsi ajal juurde laotud. Siin on elatud pika aja vältel,“ ütleb ta. Randoja selgitab, et müüride peale on aja jooksul ikka ja jälle uuesti ehitatud ja kive taaskasutatud, sest kinnistu piirid olid kindlad ja mujale ehitada polnud lihtsalt võimalik. „Kuna vanad kivid olid all, ei pidanud kive ka kusagilt mujalt tooma, vaid olemasolevat sai ära kasutada,“ ütleb ta.
Pärast põhjasõda sellele krundile varasematega sarnaseid võimsaid hooneid ilmselt enam ei ehitatud – uued majad olid arvatavasti puidust ja need pole seetõttu säilinud. „Arheoloogide heameeleks pole suurel osal platsist pärast põhjasõda kapitaalseid töid tehtud ega varasemaid jälgi ära lõhutud,“ lisab Randoja.
Küll aga on arheoloogid üsna kindlad selles, et möödunud sajandil rajatud võimlahoone alla jäänud minevikupärand on suuresti kaotsi läinud. Varasemate põlvkondade suhtumist arheoloogilistesse leidudesse ilmestab maja kõrvale pandud toru ja selle ümbrus. Kui praegustel kaevamistel osalejad puhastavad hoone kõrval maapõues olevat tellistest seina väikeste kühvlitega, siis toru jaoks kraavi kaevanud ja selle käigus müüri leidnud nõukogude inimesed tegid seina sisse lihtsalt augu. Nõnda võis nii mõnigi väärtus kaduma minna. Ent midagi on siiski ka säilinud – arheoloogide rõõmuks on kraav täidetud samast kohast võetud pinnasega. „Leidsime tegelikult ka sellest kaevatud pinnasest keskaegset ja Rootsi-aegset keraamikat,“ ütleb Randoja.
Torumonstrumit nähes tekitab aga imestust, et sellest vaid paari sammu kaugusel on hästi säilinud keldrivõlvid, mille alla on võimalik lausa pugeda. Nende alt leitigi haruldane savipiibu katke, kuid hallikate kivide ümber oli detsembris veel rohkesti läbi uurimata pinnast. „Siit on vaja veel kaevata, et saada aru, kuidas siin asjad paiknenud on,“ osutab Randoja ja arvab, et sügavamale kaevates on võimalik üles leida ka keldrisse minev trepp.
Seni pole platsilt veel leitud keskaegsete hoonete juurde kuulunud iseloomulikku hooviala. See tähendab, et välja pole tulnud ka leidu, mida arheoloogid peavad omamoodi lotovõiduks: jäätmekasti, kuhu visati majapidamises tekkinud rämpsu. „Sellele on lihtne seletus – me lihtsalt ei ole jõudnud nii sügavale,“ ütleb Bernotas. „Piltlikult öeldes oleme vaid veidike pealispinda kraapinud ning jõudnud aega vahetult pärast Liivi sõda ja enne põhjasõda.“ Kuna ehituse tarbeks pole sügavamale vaja minna, jäävad varasemad ajalookihid niisiis maapõue tulevikuarheolooge ootama.
Maarit Stepanov-McBride
UT peatoimetaja
maarit.stepanov [at] ut.ee
Lisa kommentaar