Kuigi bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusõppes on majandus- ja ärinduserialadele astunuid enam kui kaks korda vähem kui kümne aasta eest, on ärinduserialad endiselt populaarseim õppimisvalik, näitab tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA analüüs.

Läbi aastate on enim üliõpilasi asunud õppima ärinduse ja halduse õppesuunal. Arvestades ka majandusteadust, on nende erialade kasuks viimastel aastatel otsustanud iga viies või kuues kõrgkooli astuja. Selline populaarsus on mõistetav, sest nendel erialadel omandatud teadmisi saab kasutada paljudes ärivaldkondades ja ka avalikus sektoris. Ärinduse, halduse ja majandusteadusega ehk lühidalt ärindusharidusega on otseselt seotud nii mõnedki Eesti arvukaimate töökohtadega ametialad, nagu raamatupidajad ja finantsspetsialistid, müügiesindajad, juhid, tarneahela-, ostu- ja logistikaspetsialistid, analüütikud, personalitöötajad, turundus- ja kommunikatsioonispetsialistid, sekretärid ja dokumendihaldurid. 

Ärindushariduse populaarsuse kõrgaeg jäi siiski 1990. aastate lõppu ja 2000. aastate algusesse, mil lausa veerand kõrgkooli astujatest suundus õppima ärindust, haldust või majandusteadust. Massiline ärindusharidus oli ajastu märk, mida põhjendas vajadus ehitada üles nüüdisaegne ettevõtlus ja avalik sektor. Kutseõppega kahasse on 1995. aastast praeguseni ärinduserialade lõpetajaid kokku üle 75 000.

Raskuskese liigub magistriõppele

TÜ kuulub suurima ülikoolina peamiste koolitajate hulka ka ärinduse alal. Ühtekokku õpetas 2019/2020. õppeaastal ärinduserialasid 9 kõrgkooli 61 õppekava alusel. Enim õppekavu oli võrdselt Tartu Ülikoolil ja Tallinna Tehnikaülikoolil (TTÜ) – kummalgi 15. Sisseastujate arvu poolest oli TÜ pärast TTÜ-d teisel kohal – kui TTÜ-s astus ärindushariduse erialadele üle 600 inimese, siis TÜ-s üle 400. Kui arvestada ka kutseõpet, oli 16 õppekava ja ligi 800 vastuvõetuga aastas suurim ärindushariduse andja hoopis Tallinna Majanduskool. Suurte koolitajate hulka kuuluvad ka Estonian Business School (EBS) ja Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor. Mitmesse kõrgkooli on jäänud vaid õppeasutuse spetsiifikast lähtuv kitsam ärinduse ja halduse õpe, nt kultuurikorralduse, maamajandusliku ettevõtluse või tolli ja maksunduse eriala. Võrreldes 10–20 aasta taguse ajaga, kui ärindusalast kõrgharidust sai omandada arvukais erakõrgkoolides ning isegi kutsekoolides, on ärindusõppe maastik praeguseks märksa selgem ja korrastatum.

Õppimisvõimaluste mitmekesisuse ja õppekavade hulga järgi on ärinduskõrghariduse kaalukauss selgelt kaldunud magistriõppe poole, kuigi õppijate arvult võivad bakalaureuse- või rakenduskõrghariduse õppekavad tihti olla suuremadki. Nii on see ka TÜ-s, kus äsja lõppenud õppeaastal sai valida üheksa ärinduse ja halduse või majandusteaduse magistriõppekava vahel, mis ulatusid klassikalisest turundusest ja finantsjuhtimisest haridusinnovatsiooni ning heaolu- ja spaateenuste disaini ja juhtimiseni. Ärinduse magistriõppesse tervikuna võetakse aastas pisut alla tuhande üliõpilase, neist veerand TÜ-sse.

Magistriõppe esiletõus on taustategureid arvestades loomulik ja tõenäoliselt jätkuv suundumus. Viimastel aastatel on gümnaasiumi lõpetanud taasiseseisvusaja väikseimad põlvkonnad ning märgatavalt suuremaid aastakäike ei ole peale tulemas. Nii on kõrgkoolide ärinduse bakalaureuseõppesse vastuvõetute arv kümne aastaga vähenenud kaks korda, rakenduskõrgharidusõppes isegi kolm korda. Magistri- ja ka kutseõppurite arv on olnud pigem väiksel tõusuteel. 

Kaduvad ametikohad

Tööandjate hinnangul ei anna selline struktuurimuutus põhjust muretsemiseks, kuna ärinduskõrghariduse esimese astme lõpetajate puudujääki tööturul üldiselt ei ole. Seda võib märgata vaid mõnel kitsamal erialal. Kui ettevõtjateele suundujad kõrvale jätta, täidavad bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusõppe lõpetajad sageli ametikohti, mis automatiseerimise ja digiteerimise või uute ärimudelite ja organisatsioonitavade juurdudes suurema tõenäosusega kaovad. Tööturul on pilk suunatud pigem teadmistele ja oskustele, mida omandatakse magistriõppes. Paljudel elualadel oodatakse töötajatelt – isegi kui nad täidavad klassikalisi ärinduse või halduse rolle (nt müük) – esmalt sektoriga haakuvat erialaharidust ning selle kõrvale ärindus-, juhtimis- vm pädevuse omandamist magistriõppes või täienduskoolitustel, kuid miks mitte ka kutseõppes, kus võimalusi on arvukalt. Sama kehtib juhtide kohta.

Seetõttu on ärinduse magistriõppes saanud tavaliseks täiskasvanud õppija, kes võib olla omandanud hariduse mõnes muus valdkonnas – sageli juba hulk aega tagasi. Seega on ärinduse bakalaureuseõppe vähenemine teatud piirini tööturu nõudlusega kooskõlas: tulevikusuundumusi arvestades võiks pidada piisavaks seda, kui ligikaudu 10% kõrghariduse esimesele astmele astujaist valib ärinduse ja halduse või majandusteaduse.

Üliõpilaste keskmine vanus on tõusnud kõikidel erialadel ja ärindusharidus tervikuna sellest kuigivõrd ei erine. Vahe tuleb ilmekamalt esile siis, kui vaadata ärinduse magistriõpet – kui välisüliõpilased kõrvale jätta, oli viimasel õppeaastal ärinduse magistriõppesse vastuvõetutest juba enam kui pool 30-aastaseid või vanemaid. Tõeliseks täiskasvanuõppeks on kujunenud ka ärinduse kutseharidus, kus ligi kaks kolmandikku õppuritest on üle 25-aastased ja 13% üle 40-aastased. Ärinduse magistriõppes on juba varem magistrikraadi omandanuid enam kui veerand. Kontrastina leidub ärinduskõrghariduse esimesel astmel aga varasema kõrgharidusega üliõpilasi keskmisest poole vähem. 

Täiskasvanute täienduskoolituses on kõige populaarsem just ettevõtlus ja juhtimine – 2018. aastal osales neil koolitustel üle 26 000 õppija. Täiendusõpe varieerub mõnetunnistest koolitustest kuudepikkuste süsteemsete arenguprogrammideni. Viimaseid pakuvad sageli just ülikoolid, sh TÜ.

Välisüliõpilaste seas populaarsed

Eestisse tulnud välisüliõpilastest suurim osa ehk 38% asus eelmisel õppeaastal õppima ärinduse ja halduse erialasid.Kui veel 2000. aastate alguses moodustasid välisõppurid ärindusüliõpilaste koguarvust väga väikese osa, 1–2%, siis eelmisel õppeaastal juba viiendiku. Eriti kiiresti kasvab nende osakaal ärinduse magistriõppes – viimase kümne aastaga on see tõusnud 3%-lt 33%-le. Kui võrrelda ingliskeelset ärindusõpet pakkuvaid kõrgkoole, siis on TÜ-s välisüliõpilaste osakaal keskmisest pisut väiksem: 2019/2020. õppeaastal vastuvõetutest kõrghariduse esimesel astmel 13% ja magistriastmel 25%. Teistes kõrgkoolides õpib mõlemal astmel keskmiselt kolmandik välisüliõpilasi, v.a EBS-i ja Mainori magistriõppes, kus neid on vastavalt 45% ja 76%. Siiski võib väikese murenoodiga nimetada TÜ matemaatilise majandusteaduse magistriõppekava, kus välisüliõpilaste kõrval õpivad vaid üksikud Eesti üliõpilased, ehkki majandusteadusliku andmeanalüüsi ja modelleerimise oskused on kohalikul tööturul väga nõutud.

Ootused ärindusõppele

Ärindushariduse üks tervitatav arengusuund on eri valdkondi ühendavad õppekavad, samuti ettevõtlusõppe sidumine teiste õppekavadega. Digiteerimise ja andmemajanduse areng suurendab vajadust ettevõtluse ja tehnoloogia teemasid ühendavate programmide järele. Erialade lõimimise head näited on TÜ õppekavad „Ettevõtlus ja tehnoloogia juhtimine“ ning „Innovatsiooni ja tehnoloogia juhtimine“. Ettevõtluse ja tehnoloogia teemadega sina peal olevatest lõpetajatest tuntakse eri majandussektorite ametialadel teravat puudust, samuti nagu andmeanalüüsi, majandus-, finants- ja ärianalüüsi, rahvusvahelise ostu ja müügi ning tarneahela juhtimise oskustest.

Täiskasvanud õppija ootab ärindushariduselt paindlikkust nii õppe sisu kui ka vormilise ülesehituse poolest. Teadmisi ja oskusi soovitakse omandada lühemaajaliste ja konkreetsetele teemadele keskenduvate õpiampsudena ning pigem järk-järgult. Seetõttu on eelistatud õppekavad, mis võimaldavad sessioon- või õhtust õpet. Miks mitte katsetada just ärindushariduses nanokraadide süsteemi?

Artikkel on koostatud OSKA ärindushariduse analüüsi põhjal. Analüüsiga saab tutvuda veebilehel www.oska.kutsekoda.ee.

KOMMENTAAR. Mõne õppekava alusel võiks õppida rohkem eestikeelseid tudengeid

Arvan, et kõik artiklis nimetatud suundumused kirjeldavad päris hästi seda, mis on majanduse ja ärinduse valdkonnas juhtunud.

Selle valdkonna lõpetajad töötavad väga erinevates ametites nii era- kui ka avalikus sektoris. Turul on nõudlus kindlasti olemas ja ärindus on ka valdkond, kus tuleks ja võiks teha rohkemgi tasulisi õppekavu. Samas peaks see olema üldisem poliitika, sest kui kõrvuti on tasulised ja tasuta kavad, siis tudengikandidaadid valivad kindlasti tasuta õppe.

Samuti on selgelt näha magistriõppe osakaalu kasv. Turunduse ja finantsjuhtimise magistrikava on meie valdkonnas üks suurima konkursiga õppekavu.

Vastab ka tõele, et teatud ametikohad kaovad – kui mõtleme näiteks pangatellerite või lihtsate raamatupidajate peale. Samas kasvab nõudlus finantsanalüütikute järele, st töö sisu ja seega ka haridusnõuded muutuvad. Kindlasti suureneb tulevikus erialadevaheliste õppekavade osakaal ja ma usun, et jäiga 3+2-süsteemi vahetab välja märksa paindlikum kraadide süsteem, kus võime rääkida sellistest üheaastastest magistrikavadest nagu majandus- või õigusteadus teiste erialade esindajatele.

Mis puutub matemaatilise majandusteaduse õppijate vastuvõttu, siis oleme olukorda teadvustanud. On tõsi, et õppekava on populaarne välismaalaste hulgas, aga võiks olla palju populaarsem ka eestlaste seas. Seda tuleb meie eestikeelsetele tudengitele eraldi reklaamida. Majandusteaduste doktorantuuri tulevad kõige tugevamad kandidaadid just sellelt õppekavalt. Kui me ei kaasa eesti üliõpilasi, siis oleme varsti olukorras, kus kogu õppejõudude järelkasv muutub ingliskeelseks. Probleemi on märgatud ja sellega tuleb tegeleda.

Lõpetuseks näitab OSKA analüüs väga hästi praeguste vastutusvaldkondade absurdsust. Enesestmõistetavalt vaadeldakse OSKA aruandes ärindust ja majandusharidust koos, sest tegemist on ühe mündi kahe eri poolega. Kui aga vaadata valdkondade jaotust ülikoolide vahel, siis ärinduses on vastutus pandud TTÜ-le ja majanduses TÜ-le, selle asemel et olla sõbralikult mõlemas valdkonnas kaasvastutajad. Nimelt kuuluvad mingi kummalise loogika järgi ärindus- ja majandusharidus erinevatesse vastutusvaldkondade kategooriatesse.

Raul Eamets, sotsiaalteaduste valdkonna dekaan