Tudengielu peamised osised on ülikool ja tudengiorganisatsioonid, mis täiendavad teineteist ning valmistavad üliõpilast ette edasiseks eluks. Nende koostöö peaks olema esikohal, kuid praegu tundub, et selleni on veel pikk tee.

Tudengilinnas Tartus on natuke üle 70 üliõpilasorganisatsiooni. Mõni neist on juba üle sajandi vana, mõni tekkinud alles sel aastal. Üliõpilasseltse ja korporatsioone teatakse üsna hästi, kuid praeguseks on organisatsioonimaastik palju kirjum.

Üldiselt leiab iga suurema õppekava kõrvalt erialaseltsi, mille kaudu üliõpilased saavad osaleda eriala populariseerimisel, täiendada oma teadmisi või leida ühise huviga toetava kogukonna. On ka ülelinnalisi tudengeid koondavaid organisatsioone, mis panustavad ühiskonda laiemalt, kaasates eri ülikoolide ja erialade õppureid.

Tartu tudengiorganisatsioonide võrgustikku juhib Üliõpilaskonna Sihtasutus, mille tegevjuhi Joanna Kurvitsa arvates teevad just tudengiorganisatsioonid Tartu eriliseks ning annavad kaaluka lisapõhjuse, miks siia õppima tulla.

„Koostöövõrgustikku „Ole rohkem“ koondunud organisatsioonid turundavad ühiselt Tartut võimalusterohke ja arendava tudengilinnana. Tudengiorganisatsioonist saadav kogemus toetab ideaalselt ülikooli formaalset õpet: see pakub tudengile toetavat kogukonda ja meeldejäävaid mälestusi, samal ajal süvendades erialaseid teadmisi ning arendades praktilist kogemust. Kõike seda ootavad tööandjad ülikoolilt,“ ütleb ta.

Võrdsetel alustel koostöö

Kurvitsa hinnangul tooks ülikooli ja tudengiorganisatsioonide tihedam koostöö Tartusse õppima veelgi rohkem noori ja võimaldaks pakkuda üliõpilastele kogemusi, mis annaksid neile tööturul eelise. Ülikoolielu saaks kirevamaks muuta nii erialaste ühisprojektide kui ka meelelahutusüritustega. See nõuab aga mõlemalt poolelt partnerluse tõsiseltvõtmist ja sisulist tööd.

„Kui luua võrdsetel alustel koostöö, kus organiseerunud tudengeid ei peeta tasuta tööjõuks, vaid strateegiliselt tegutsevateks kogukonna arendajateks, saab luua vähesema kuluga rohkem väärtust nii tudengi kui ka ülikooli jaoks,“ kinnitab Kurvits.

TÜ õppeprorektorile Aune Valgule ei ole tudengiorganisatsioonid sugugi võõrad. Tema enda ülikooliaega jääb näiteks psühholoogiaüliõpilaste ühenduse loomine. 1991. aastal saadi kutse Euroopa Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduste Assotsiatsiooni (EFPSA) kogunemisele ja selle tõukel loodigi Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus (EPSÜ).

„EFPSA tegevuses kaasalöömine tähendas, et meieni jõudsid teemad, mida seni õppekavas polnud. See avas meie silmad ning nii sai teiste riikide eeskujul ja EPSÜ ettepanekul psühholoogia õppekavasse kliinilise psühholoogia aine – seni olime õppinud psühholoogiat vaid teooriate ja uuringute võtmes. Tänu EPSÜ-le saime oma ruumi ja 1993. aastal esimese arvuti. Kuigi jagasime seda umbes 30 tudengiga, oli see sellel ajal uskumatult kõva sõna,“ meenutab Valk.

EPSÜ hakkas korraldama psühholoogia kevadkoole, mis tõi kokku nii õppejõud kui ka üliõpilased. Valgu sõnul võiks ka praegused erialaorganisatsioonid pakkuda uutele tulijatele tuge, rääkida kaasa õppekava küsimustes, seista vajaduse korral tudengite õiguste eest, tuua koju rahvusvahelist kogemust, pakkuda õpikogemust mitteformaalses keskkonnas ja teha palju muudki.

Jääb mulje, et Tartu Ülikool märkab tudengiorganisatsioone ja on väga valmis nendega koostööd tegema. Ometi tundub, et see sõnum ei ole jõudnud organiseerunud tudengite endini, kes tunnevad ülikooli toest puudust.

Puudu väärtustamisest

Üliõpilasorganisatsiooni AEGEE-Tartu presidendi Maria Olmanni jaoks kannab Tartu linn tõelise tudengielu hinge, olles ettevõtlik, soe, vastuvõtlik ja kaasav. Puudu on tema meelest aga nende inimeste väärtustamisest, tänu kellele see nii on.

„Tartu Ülikool naudib noorte töö vilju, jättes samas oma panuse tudengite mitmekülgseks arenguks andmata. Kahju on olnud näha, kuidas puudub ettenägelikkus, et toetada Eesti tulevaste juhtide ja spetsialistide arendamist,“ ütleb Olmann.

Tema sõnul jääb ainult kõrgharidusest tihti väheks, et töömaailmaks tõeliselt valmis olla ja end pädevana tunda. Tudengiorganisatsioonid pakuvad otseselt kasulikku praktikat meeskonnatöös, enese- ja projektijuhtimises, konfliktide lahendamisel, koostööpartneritega suhtlemisel, organiseerimisel, strateegia loomisel ja elluviimisel, suhtlemisoskuste omandamisel ning ühiskonna probleemidega kursis olemisel.

Eeskujulikuks näiteks võib tuua Hollandi ülikoolid, mis näevad tudengiorganisatsioonide töö väärtust niivõrd, et pakuvad neile nii ruume kui ka stabiilset rahalist tegevustoetust.

„Iga kord Euroopa projektipartneritega suheldes tuleb meil esmalt selgitada, et ei, meil pole ülikoolilt toetust loota sisuliselt mitte ühelgi kujul. Selle peale ollakse üsna nõutud,“ tõdeb Olmann.

Rahalisest toetusest ja alalistest kontoriruumidest ei julge ta unistada. Praegu oleks tema silmis suur edasiminek ka see, kui üliõpilasorganisatsioone Tartu kui ülikoolilinna kuvandis rohkem esile tõstetaks. See rõhutaks noorte töö vajalikkust ühiskonnas.

„Loodan, et TÜ soovib hoida noorte silmis oma head mainet ning võtab tudengite mitmekülgset arengut ja uute juhtide ning ühiskonnategelaste väljaarendamist tõsiselt. Loodame koostööläbirääkimistele ning ettenägelikkusele, jätkusuutlikule mõtlemisele ning võimele näha suurt pilti. Talente tuleb väärtustada ja toetada, kui neid soovitakse alles ja kodu lähedal hoida,“ räägib Olmann.

Puudu ruumist ja rahast

Ruumipuudus kimbutab ka teisi. Näiteks Maarjamõisa linnakus õppiv Tartu Ülikooli Rohuteaduse Seltsi endine juhatuse liige Taavo Tähtjärv märgib, et moodsates ja üpriski uutes õppehoonetes pole üliõpilastel loengute vahel tihti kuskil olla, rääkimata ruumidest, mida saaksid kasutada organisatsioonid.

„Need hooned on ehitatud puhtalt teaduse tegemiseks, kuid ometi on need ka õppeasutused. Miks siis pole nende ehitamisel mõeldud tudengitele ja seejuures ka organisatsioonidele?“ küsib ta.

Tähtjärv tunnistab, et muidugi on erandeid. Lahendus võiks tema arvates olla see, kui kõik tudengiorganisatsioonid tegutseks koos ühes hoones – see arendaks kindlasti ka eri valdkondade koostööd.

Üha enam räägitakse ka lõhest ülikoolis õpetatava ja tulevase töökoha nõudmiste vahel. AIESEC in Tartu vahendab õliõpilasi tervest maailmast Eesti ettevõtetesse ning neil on olemas ülevaade ettevõtete vajadustest. Organisatsiooni presidendi Gert Jürjo arvates saaksid seda lõhet täita just tudengiorganisatsioonid.

„Hiljuti rääkis ülikooli esindaja mulle tõsisest murest, et soovitakse leida aktiivseid üliõpilasi, kes korraldaksid rohkem tudengitele mõeldud üritusi, aga ei osata neid otsida! See on üks lihtne näide sellest, et ülikooli vajadustele saavad lahendusi pakkuda tudengiorganisatsioonid. Praegu tundub suurim mure olevat puudulik kommunikatsioon kahe poole vahel,“ kirjeldab Jürjö.

Kui Tartu Ülikoolis on kuulda palju tudengite nurisemist, siis Eesti Maaülikoolis võib rääkida toimivast koostööst, millega mõlemad pooled on rahul. Maaülikooli õppeprorektor Endla Reintam kinnitab, et nende üliõpilasseltsid saavad üliõpilasesinduse kaudu raha ja võivad tasuta kasutada ülikooli ruume.

„Kui üliõpilased võtavad oma tuleviku kujundamisel aktiivse rolli, siis ülikool toetab võimaluste piires hea meelega. Rahastuse saamiseks peab olema projekt ja tuleb kirjutada taotlus. Üsna tavapärane on toetada ka mõne huvitava ürituse korraldamist,“ toob Reintam näiteks.

Sellisest tegevusest saavad kasu mõlemad pooled. Üliõpilaste koostegutsemine annab neile vajaliku turva- ja ühtekuuluvustunde. Üliõpilane ei jää üksi ning tänu sellele suudab ta paremini keskenduda ka õpingutele.

Enamiku seltside rajamise põhieesmärk on olnud pakkuda liikmetele paremat sidet praktikaga ning erialase eluga väljaspool ülikooli ehk seda, mida ülikool piiratud ajaga õppekavade sees pakkuda ei saa.

„Maaülikoolis on ülikooli esindamise eest võimalik saada kaks vabaaine punkti. Üliõpilasseltsid saavad oma liikmetelt ja ka erialainimestelt küsida tagasisidet õppekavade kohta just sellest vaatenurgast, mis on neile tähtis ja mida ülikooli keskses tagasisidesüsteemis ei uurita. Ülikoolilinnakus tervikuna peaksid end mugavalt tundma nii üliõpilased kui ka ülikooli töötajad, mistõttu on siin üliõpilaste sisend väga oodatud,“ jutustab Reintam.

Carmen Kilvits Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsist kinnitab, et ühendus saab ülikoolilt nii materiaalset kui ka kommunikatsioonituge. Tagatud on võimalus kasutada ülikooli ruume ja üldisi infokanaleid ning selts saab iga-aastast toetusraha.

Põrandaalune tegevus

AIESEC in Tartu veebruaris ametisse asuv president Silver Sten Kruus kutsub Tartu Ülikooli üles sama tegema. Olles kaks aastat aktiivselt tudengielu edendanud, ütleb ta, et ei tunne endaga seotud tudengiorganisatsioonide tegevuses ülikooli märkimisväärset panust.

„Käisin hiljuti väliskonverentsil, kus olid koos AIESEC-i Euroopa kohalike kontorite ja riiklike tasandite juhid. Kui rääkisime rahastusest, pidime tõdema, et ülikoolilt meie veel toetust ei saa. Samasugune olukord oli vaid mõnel teisel kohalikul kontoril mitmekümnest, kellega kokku puutusin,“ viitab Kruus.

Küll aga oli tore teistele nimetada, et Eestis ja Tartus on olemas mitmesugused fondid ja toetusprogrammid, näiteks Kodanikuühiskonna Sihtkapital või Tartu linna noorsootöö projekti- ja programmitoetus. Samuti võis teiste riikide esindajatele kiita võrgustiku „Ole rohkem“ tegevust.

„Olen korduvalt öelnud, et tudengiorganisatsioonid on Tartus põrandaalused organisatsioonid – nii sellepärast, et paljud tegutsevadki päriselt keldrikorrusel, kui ka sellepärast, et oma eesmärgi nimel töötamiseks ja kõigi kulude katmiseks peab olema väga leidlik,“ räägib Kruus.

AIESEC-il on vedanud, et nad saavad müüa konkreetset teenust: rahvusvahelist vahetusprogrammi, kus minnakse välismaale praktikale või osaletakse mõnes sotsiaalprojektis. Kahjuks ei ole kõik organisatsioonid samas olukorras ja raha oma tegevuseks peab otsima aina nutikamalt.

TÜ õppeprorektorile Aune Valgule tuleb üliõpilasorganisatsioonide mure koostöö puudumise pärast üllatusena. Eelmise aasta jooksul jõudis temani vaid AIESEC-i ruumisoov. Seejärel esitati üliõpilasesindusele palve, et kui erialaorganisatsioonidel on ruumi leidmisega probleeme, võiks sellest ülikoolile teada anda, et prodekaanid üheskoos murele lahenduse leiaksid.

„Rahaliselt katab ülikool üliõpilaskonna büroo kulusid umbes 130 000 eurot aastas ja tasub MTÜ Tartu Üliõpilasmaja liikmemaksu ligi 300 000 eurot. Nende toetuste eesmärk on tugev üliõpilaskond, mis on oluline partner parema ülikooli loomisel, ning üliõpilaste kultuuri- ja loometegevuse toetamine,“ ütles Valk.

Tartu Ülikooli uues arengukavas, mis on praegu küll alles koostamisel, on tudengiorganisatsioonide tegevus ühe tegevussuunana eraldi esile toodud.

„Kindlustame üliõpilastele tervikliku ülikoolikogemuse ja oskuste arendamise osalusvõimaluste kaudu üliõpilasorganisatsioonides, kultuuritegevuses, spordiorganisatsioonides, erialaseltsides ja esindustes. Õpikogemuse laiendamisena näeme ka oma ettevõtte loomist, õpirännet, kogukonna- või ülikooliellu panustamist. Tunnustame aktiivseid tudengeid. Märkame üliõpilaste hulgas teadustalente ja seome nad teadusrühmade tööga,“ tsiteeris Valk uut arengukava ja avaldas lootust, et kui koostöös on muresid, leitakse neile koos üliõpilastega lahendus.

Tuleb teha veel palju tööd, et Tartu kui tudengilinna sisu ka oma kuvandile vastaks. Alustada võiks omavahelisest suhtlusest, sest vahetu arutelu on püsivate muutuste elluviimiseks ja üksteiselt õppimiseks kõige edasiviivam jõud. Selleks on aga vaja mõlema poole panust. Kõik on võimalik, kui asjaosalised seda tahavad ja on nõus selle nimel pingutama.

ÜKS KÜSIMUS: Miks ja kuidas peaks üliõpilasorganisatsioonide tegevust toetama?

Noorte osalemine ümbritseva kujundamises ja otsustamises – sh ülikoolide tegevuse üle – on Eesti noortevaldkonna üks põhimõtteid ja senise edu võti. Noorte soovi midagi korraldada ja juhtida on vaja toetada nii arusaamise ja väärtustamise kui ka rahastuse kaudu.

Tudengiorganisatsioonide tähtsust on raske alahinnata nii ühe ülikooli kui ka riigi kontekstis. Eesti Üliõpilaskondade Liidu kaudu on tudengiorganisatsioone riigi tasandil toetatud üle 20 aasta ning noorte kaasarääkimisvõimalused on seadustesse kirja pandud. Samas pole riigi meetmete mõju üliõpilasele kuigi lähedal ja ka mitmed kõrgkoolid ei tundu selle tähtsust mõistvat.

Noorte kaasamine otsuste tegemisse on kvaliteetsete otsuste ja ülikooli arengu üks võtmetegur. See nõuab head koostööd ja mõlemapoolset pingutust, et tekiks usaldus ning teineteist täiendav tegutsemine. Siinkohal tuleb meeles pidada, et lisaks kindlale rahalisele toele on tähtis ka ülikooli toetav suhtumine ja asjaolu, et on olemas tugisüsteemid, kust tudengiorganisatsioonid saavad nõu ja toetust.

Üliõpilasorganisatsioonidel on noorele suur väärtus, sest need loovad arendavaid tingimusi ning pakuvad proovilepanemise ja mitteformaalse õppimise võimalusi. Au ja kiitus ülikoolidele, mis tegutsevad laiemalt noorte heaks ja toetavad üliõpilaste arengut mitmekülgsemalt kui lihtsalt loengute andmisega!

Edgar Schlümmer, Eesti Noorsootöö Keskuse juhataja