Augusti lõpul liikumis- ja sporditeaduste erialal doktorikraadi kaitsnud Henri Tilga uurimistööst selgus, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja käitumine mõjutab õpilase psühholoogilisi vajadusi ja tervisega seotud elukvaliteeti.

«Hopp-hopp, Mati, rööbaspuudele!» hõikab kehalise kasvatuse õpetaja. Mati aga ei julge. Ta arvab, et tema kätes ei ole piisavalt jõudu, et oma keha sirgete käte toel rööbaspuudele upitada. «Hopp-hopp!» jätkab õpetaja. Mati püüab harjutusega ühele poole saada, sest õpetaja on visa ega anna poisile armu. Katsed on aga tulutud ning õpetaja aina käsib «Hopp-hopp!» ja «Hopp-hopp!», andmata seejuures näpunäiteid, kuidas harjutust edukalt sooritada.

«Tead, kui sa seda lollitamist ei jäta ja kohe korralikult ei pinguta, siis jäta meelde: seda klassi sa ei lõpeta!» peab õpetaja vajalikuks lisada, kui Mati, kõht ees, põrandale prantsatab. Ilmselt jääb Matile kehalise kasvatuse õpetaja kontrolliv ja lugupidamatu käitumine tõepoolest hästi meelde. Talle jäävad meelde ka kehv uni, nõrk akadeemiline võimekus ning tunne, et ta ei ole sportimiseks piisavalt andekas.*

TEADUS – Henri_Tilga_portree (erakogu).jpg

Kas teadsid?

TÜ kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna spetsialist Henri Tilga kaitses oma doktoritöö «Õpilaste tajutud kehalise kasvatuse õpetaja autonoomsust toetava ja kontrolliva käitumise tajumise mõju õpilaste psühholoogilistele vajadustele ja tervisealasele elukvaliteedile» 27. augustil.

Doktoritöö tulemused näitasid, et kehalise kasvatuse õpetajatel on tähtis pakkuda õpilastele kognitiivset, protseduurilist ja organisatsioonilist autonoomset toetust. Samuti on tähtis vähendada õpilaste suhtes kontrollivat käitumist.

Uuringud on näidanud, et õpilaste tervisealane elukvaliteet halveneb pidevalt. Neil jääb vajaka kehalisest, sotsiaalsest, emotsionaalsest ja akadeemilisest suutlikkusest. Kaalukas osa selles on koolikeskkonnal, sealhulgas õpetajate käitumisel.

Henri Tilga jagas doktoritöös õpetajate käitumise kaheks: kontrolliv ja õpilaste autonoomsust toetav. Kontrolliv käitumine tähendab seda, et õpetaja on pigem autoritaarne. Tal on oma ettekujutus sellest, mida, kuidas ja kui palju õpilased tegema peavad, kusjuures kompromissideks ta ruumi ei jäta.

Kontrolliv õpetaja ei pea vajalikuks selgitada, miks üht või teist harjutust on vaja teha. Tunni korrast ja käigust on kontrollival pedagoogil ainult üks kindel arusaam: kõik peab toimuma tema vile järgi.

Tavaliselt seostatakse sellist käitumist n-ö vana kooli kehalise kasvatuse õpetajaga, kes kujutab endast keskealist tüdinud, kuid range olekuga meest, kelle juustes võib märgata ärritusest tekkinud halle salke. Tilga tõdes, et õpetajaid on igasuguseid. «Karm võib olla nii vana kui ka noor,» märkis ta.

Autonoomsust toetav käitumine on aga pigem demokraatlik. Tilga käsitles oma töös selle meetodi kolme aspekti: kognitiivset, protseduurilist ja organisatsioonilist.

Kognitiivne aspekt tähendab, et õpetaja kuulab õpilast ja vastab tema küsimustele, protseduuriline aspekt aga, et õpetaja selgitab harjutuste toimet ja juhendab õpilasi nende sooritamisel. Organisatsiooniline aspekt tähendab, et õpetaja arvestab õpilase ettepanekutega.

«See ei tähenda, et õpilane võiks ise välja mõelda, mida ja kuidas teha, vaid õpetaja pakub talle variante, mille seast endale sobiv valida,» selgitas Tilga.

Õpetaja võib tekitada frustratsiooni

Doktoritööst selgus, et kehalise kasvatuse õpetaja kontrolliv käitumine avaldab õpilasele negatiivset mõju. Õpilane tunneb, et tal pole iseseisva otsustamise õigust ja ta ei saa ise lahendusi välja pakkudes tundi panustada. Ta mõistab, et õpetaja ei kuula teda ja peab tema arvamust mõttetuks.

Nii tekib õpilases saamatuse tunne ja ta tajub, et suhted õpetajaga on halvad. Lisaks kirjeldatud frustratsioonile tekib kontrolliva käitumisega õpetaja tunnis tõenäoliselt olukord, kus õpilased logelevad niisama ega tee nõutud harjutusi, kui ta parasjagu neil pilku peal ei hoia.

Autonoomsust toetava käitumise tulemused on vastupidised – sellel on positiivne mõju õpilase psühholoogilistele baasvajadustele. Kui õpetaja arvestab õpilasega, kuulab ja juhendab teda, siis tunneb õpilane, et ta saab harjutustega hakkama, olukord on tema kontrolli all ja temast peetakse lugu.

Autonoomsust pakkuv viis avaldab positiivset mõju õpilase füüsilisele tervisele. See tähendab, et tal on rohkem energiat, ta on emotsionaalselt stabiilsem ning tema uni, sotsiaalne käitumine ja keskendumisvõime on paremad.

Tilga sõnul halveneb laste tervisealane elukvaliteet märgatavalt alates 12. eluaastast. «Selles vanuses toimuvad suured elumuutused, algab puberteet. Ilmselt tunnevad noored siis, et ei saa piisavalt tuge, mistõttu on probleemid kergemad tulema,» arutles ta.

Elukvaliteet paraneb, kui õpilase psühholoogilised vajadused – autonoomsus ehk valikuvabadus, kompetents ehk hakkamasaamise tunne ning seotus ehk head suhted õpetajaga – on rahuldatud.

Väärib märkimist, et kui õpetaja käitumine on enamasti autonoomsust toetav, kuid mõnikord ka kontrolliv, jääb selle negatiivne mõju siiski alles.

Tilga juhendaja, spordipedagoogika teadur Vello Hein ütles, et õnneks on autonoomsust toetav käitumine paljudele kehalise kasvatuse õpetajatele juba omane. Hein tõdes siiski, et kontrollivat käitumist pole võimalik päris ära kaotada.

Oma doktoritöös ei uurinud Henri Tilga küll õpetaja käitumise ja õpilaste vaba aja harrastuste seost, kuid ta loodab siiski, et autonoomsust pakkuv viis võiks tekitada noortes tahte ka vabal ajal sporti teha.

«Võib-olla õpilane ei lähegi siis pärast kooli koju arvuti taha istuma, vaid hoopis õue mängima või jalgrattaga sõitma,» rääkis ta.

Veebipõhine sekkumisprogramm

Doktoritöö raames korraldati õpilaste seas uuringud, mille tulemuste põhjal koostati õpetajate jaoks veebipõhised koolitusprogrammid autonoomsust toetava käitumise kohta. Nende hulka kuuluvad õppevideod, kus on selgitatud, kuidas käitub kontrolliv õpetaja ja kuidas peaks tegutsema autonoomsust pakkuv pedagoog. Õppematerjale kasutati 75 koolis.

Tilga teine juhendaja, kehalise kasvatuse didaktika dotsent Andre Koka rääkis, et 15 kuud pärast esialgset uuringut tehti veel teinegi uuring. See ei olnud küll Tilga doktoritöö osa, kuid siiski sellega seotud. Uuest uuringust selgus, et õpilaste motivatsioon oli suurenenud.

«Nad tundsid kehalise kasvatuse tunnist rõõmu, mitte ei löönud kaasa ema või õpetaja sunnil,» selgitas Koka. Ta toonitas, et uuringut tehes ei jälginud nad õpetajate käitumist enne ja pärast koolituse läbimist, vaid tegid järeldused õpilaste küsitluse põhjal. Küsitlusest selgus, et õpilased tajusid õpetaja kontrollivat käitumist varasemast vähem.

Koka sõnul oli ka õpetajate tagasiside positiivne: koolitus meeldis neile ja nad omandasid uusi teadmisi. «Keegi ei öelnud, nagu oleks olnud kohutavalt keeruline,» märkis ta.

Tilga kinnitusel veebipõhine programm jätkub ja tulevikus saab selles osaleda rohkem koole.

«Kaheksateist, üheksateist ja kakskümmend! Suurepärane, Mart!» kiidab õpetaja õpilase lõuatõmbeid. «On näha, et sa oled harjutanud vahepeal. Ma olen sinuga väga rahul! Jätka samas vaimus!» kiidab ta veel ja veel.

Mart on saanud eduelamuse. Ta tajub, et õpetaja näeb temas potentsiaali, ja on õnnelik, et sai ülesandega hakkama. Ta ei pea vajalikuks matile siruli visata, vaid haarab uuesti kangist ning harjutab edasi.*

* Situatsioonikirjeldused põhinevad Henri Tilga veebipõhise õppeprogrammi videomaterjalidel.