Ärevushäirete, sealhulgas paanikahäire ravitulemust ennustavate tegurite parem tundmine aitab kaasa personaalmeditsiinile ja annab võimaluse valida patsiendile sobivaim ravi.

Meditsiiniteaduste valdkonna doktorant, psühhiaater Ülle Võhma kirjutas oma doktoritöös «Paanikahäirega patsientide isikuomaduste ja kliiniliste näitajate seos farmakoloogilise ravivastusega», et paanikahäire algab tavaliselt 20. eluaastate keskel.

Naistel on leitud suurim haaratus 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel. Paanikahäire kahjustab sotsiaalset toimimist, töö ja isikliku eluga toimetulekut ning üldist elukvaliteeti.

Mitmed tegurid

Võhma sõnul mõjutavad paanikahäire avaldumist nii bioloogilised tegurid – eelkõige geneetika – kui ka keskkondlikud ja psühhosotsiaalsed tegurid, sealhulgas isiksuseomadused.

«Enamikus uuringutes on leitud, et paanikahäirega inimene on tervega võrreldes ärevam ja kogeb rohkem negatiivseid emotsioone. Meie uuringute järgi võib ühe olulise tunnusena tuua esile ka suurema somaatilise ärevuse,» rääkis Võhma.

See tähendab, et need inimesed on tervetega võrreldes rohkem pinges ja rahutud ning neil väljenduvad kergemini ebameeldivad kehalised ärevussümptomid, näiteks higistamine, südamepekslemine, suukuivus ja peapööritus. Samuti on nad stressile vastuvõtlikumad: väsivad kiiresti ja on kergesti häiritavad.

Võhma ütles, et paanikahäire ja isiksuse seosed ei ole endiselt päris selged. Ta tõdes, et see on jäänud teadusliku arutelu ja uurimise teemaks. Sealjuures on seniste uuringute valimid olnud suhteliselt väikesed ja tulemused teistega võrreldes vasturääkivad.

Isiksuseomadustel näib olevat aga väga tähtis roll psüühikahäirete patogeneesis ja prognoosis. Tähtis on ka see, et isiksuseomadused on ravitulemuse ennustajana kergesti hinnatavad. 

«Uurimistöös kasutasime isiksuse hindamiseks Rootsi ülikoolide isiksuseskaalat SSP, mille alaskaalad moodustuvad kolmest põhitegurist: neurootilisusest, ekstravertsusest ja agressiivsusest. Kontrollisime SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsust ja sisulist täpsust ning hindasime paanikahäirega patsientide ja tervete inimeste isiksusejoonte erinevusi,» kirjeldas Võhma.

Kolm uuringut

Võhma doktoritöö hõlmab kolme uuringut. Esimeses uuringus osales 529 inimest, kes jagunesid kahte rühma: ühes neist oli 331 tervet vabatahtlikku mitmest TÜ psühhiaatriakliiniku uuringuprojektist ning teises 198 erisuguse haridusliku ja sotsiaalse taustaga isikut. Mõlemas rühmas osalejad täitsid SSP eestikeelse versiooni ja 197 teise rühma liiget täitsid rahvusvaheliselt tuntud isiksuseküsimustiku NEO PI-R eestikeelse versiooni. NEO PI-R-iga uuritakse lähemalt viit suurt isiksuseomadust (avatus kogemustele, kohusetundlikkus, ekstravertsus, meeldivus ja neurootilisus) ning nende alamkategooriaid.

Teise uuringusse olid kaasatud TÜ psühhiaatriakliiniku 193 paanikahäirega patsienti ning 314 ajalehekuulutuse abil leitud tervet vabatahtlikku. Kõik patsiendid ja tervete kontrollrühma liikmed täitsid SSP eestikeelse versiooni.

Kolmanda uuringu lõplikus valimis osales 107 paanikahäirega patsienti, kes täitsid uuringu alg- ja lõpuvisiidil SSP ning tegid läbi 12-nädalase ravi 10–20 mg antidepressandi estsitalopraamiga.

Uuringutulemustest rääkides ütles Võhma, et SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsus ja sisuline täpsus oli rahuldav. Selle skaalaga kirjeldati täpsemalt paanikahäirega patsiendi vähekohanevat isiksuse struktuuri, tõstes esile suure neurootilisuse ning tugeva kalduvuse somaatilisele ärevusele.

«Samuti leidsime, et 12-nädalase farmakoloogilise ravi ajal vähenesid uuritavatel vähekohanevad omadused – eelkõige neurootilisus, aga ka kalduvus kehalisele ja psüühilisele ärevusele. Paanikahäirega isikud olid stressile vastuvõtlikumad ja neil puudus oskus end kehtestada, kuid neil omadustel ei olnud olulist seost ravitulemusega. Paanikahäirega isikute impulsiivsus ennustas ravitulemust mõningal määral,» rääkis ta.

Võhma avaldas lootust, et SSP, mis on koostatud isiksuseomaduste mõõtmiseks just psühhopatoloogia korral, võiks jõuda kliinilises töös ja psühhobioloogilistes uuringutes igapäevakasutusse.

«Isiksuseomaduste ja ravitulemuse parem mõistmine võiks aidata selgitada nii farmakoloogilise kui ka psühhoterapeutilise ravi tulemuslikkuse seoseid. Siiski ei saa kõik patsiendid pikaaegsetel uuringutel põhineva raviga sümptomivabaks,» rõhutas ta.

Võhma hinnangul vajaks edasist uurimist SSP alusel tuvastatud suurem agressiivsusnäitaja psüühikahäirega patsientidel, võimalik impulsiivsuse mõju paanikahäire ravitulemusele ja geneetika mõju isiksuseomadustele.