Meie ümber on kohutavalt palju teavet ja vahel oleme sellest väsinud. Aga siiski käime endiselt hea meelega kinos ja loeme raamatuid, kuulame sõprade lugusid ja jutustame neile enda omi.

Hea lugu paistab suurest infokildude hunnikust silma. Hea lugu eristub infomürast ja aitab meil esikohale tõsta selle, mida me tegelikult tahame oma auditooriumile öelda. Veenvalt tähendusrikkaid lugusid jutustades saame inimesed panna hoolima sellest, millest tahame, et nad hooliksid.

Hea lugu jääb meelde ja seda räägitakse edasi. Heas loos on kangelane, kellel tuleb soovitu saamiseks ületada teatud hulk takistusi. Mõnikord meie kangelasel ei vea. Sellest pole aga hullu, sest nii hakkamegitalle veel emotsionaalsemalt kaasa elama, hoidma pöialt, et tal õnnestuks.

Hea teadusloo kangelane on mõistagi teadlane. Tartu Ülikoolis on 700 täiskohaga kangelast, kes iga päev pingutavad teaduslike probleemide lahendamise nimel. Neil kõigil on lisaks oma teadustöö loole rääkida ka isiklik lugu: kuidas nad uurimisteemani jõudsid ja mis neid selle juures paelub. Inimestele meeldivad lood inimestest.

Rääkides lugusid inimestest, väärtustab ülikool oma kangelasi. Põnevad lood teadlastest on ka tõhus viis hoida ja tekitada huvi, selgitada tähtsaid, kuid sageli keerukaid teadusteemasid köitvalt.

Niisiis võiks hea teaduslugu sisaldada nii lugu teadusest kui ka lugu teadlasest, ja meil on rääkimata vähemalt 700 kaasahaaravat lugu.

Kaasahaaravate ja mõtlemapanevate lugude rääkimisega on ainult üks häda – selleks, et teha seda hästi ja mõjusalt, tuleb esmalt mõista, kuidas häid lugusid jutustada. Hea loo jutustamine nõuab sageli suuremat pingutust ja rohkem aega kui teabe edastamine teate vormis.

Hea lugu vajab narratiivi, mis meid enda külge naelutaks, head lood peavad olema kirjutatud ja jutustatud köitvalt ja selgelt.