Märtsis avalikustas ÜRO maailma õnneuuringu («World happiness report»), millest selgus, et maailma kõige õnnelikum riik on teist aastat järjest Soome. Eesti oli pingereas alles 55. kohal.

Alates 2012. aastast avaldatava edetabeli koostamisel arvestatakse keskmist eeldatavat eluiga, julgeolekut, korruptsioonitaset, sissetulekut ühe elaniku kohta, tervishoidu ning veel mitut erisugust tegurit.

Mida saame teha, pidades silmas seda, et tulevikus oleksid ka Eesti inimesed õnnelikumad? Naljaga pooleks võiks öelda, et ainuüksi see, kui saaksime õnnelikkustabelis Lätist ja Leedust ettepoole – nemad on mulluste andmete põhjal vastavalt 53. ja 42. kohal –, teeks kindlasti suurele hulgale meist heameelt.

Paljud eelnimetatud tegurid sõltuvad otseselt meie riigijuhtidest. Nemad jagavad riigieelarvet koostades raha haridus- ja teadusasutustele, tervishoiule ning riigikaitsele. Nad koostavad, muudavad ja võtavad vastu seadusi, mis võivad tavakodanike elu teha lihtsamaks või keerulisemaks.

Kohalikud omavalitsused vastutavad selle eest, kui mugav ja turvaline on meil oma kodukohas liikuda: selle eest, kas meie lastel on võimalik käia kodulähedases lasteaias või koolis; kas saame minna tööle või kooli hoolimata aastaajast ja ilmast.

Paljut saame aga ka ise mõjutada. Õnnelikkust on maailmas väga palju uuritud ning enamasti kerkivad leitud või pakutud võimalustest esile kolm üldist märksõna: suhted, tegevus ja lahkus. Niisiis on tähtis see, kellega sa veedad oma aega, kuidas sa seda teed ja millega panustad ise, et teha teisi õnnelikuks.

Parema edetabelikoha taga ajamine tuleks selle põhjal ära unustada: selle asemel, et võrrelda numbreid, peaks keskenduma õnneliku elu elamisele. Rohkem tuleks veeta aega inimestega, kellest hoolime ja kes teevad meid õnnelikuks, ning tegeleda asjadega, mis pakuvad meile rõõmu.

Mäletan siiani selgelt oma gümnaasiumiaegse inglise keele õpetaja märkust, et inimese üks suurimaid rõõme on see, kui ta saab mõnes nimekirjas teha rea ette linnukese.

Millegi valmis saamine, ära tegemine või saavutamine tekitab tõesti väga hea tunde: tahtsin midagi teha ja saingi hakkama! Iga selline linnuke on märk arengust ja uuest kogemusest: samm lähemale suurele eesmärgile.

Tehkem nii, et meil oleks põhjust iga päev joonistada kuskile linnukesi: käisin trennis, kirjutasin artikli valmis, nägin ägedat filmi, sain lemmikbändi uue plaadi, tegin kellelegi heateo ... Enne kui aru saame, oleme ka õnnelikkustabelis tõusnud, aga kes siis sellest enam hoolib – kõige tähtsam on ju meie elu ja elukeskkond.

Loodan, et  leiad ajakirjast inimesi ja lugusid, kes ja mis innustavad minema valitud teel edasi. Iga põnev teekond algab esimesest sammust!