Praeguse Eesti probleem on, et meil valitseb lõhe deklareeritud ja elatud väärtuste vahel: selle vahel, mida väärtustame sõnades ning kuidas toimetame tegelikult.

Haridust ja teadust nimetatakse väärtusteks, aga rahastamine kahaneb. Oleme uhked oma teadlaste üle, ent rahvas eelistab imearste ja selgeltnägijaid. Doktorikraad ei maksa tööturul suurt midagi ning erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse vähenevad. Sõnades väärtustame keskkonda, aga kui silmapiiril terendab isiklik või ühiskondlik kasu, oleme valmis toetama keskkonnakahjulikke lahendusi.

Elame pluralistlikus ühiskonnas ja võime sattuda ka oluliste väärtustega konflikti. Vahel peame tegema valiku, mis väärtus seada esiplaanile. Eesmärgiks peaksid aga olema lahendused, mis ei sunni olulisi väärtusi ohverdama. See nõuab dialoogivõimet, mistõttu on tähtis toetada arutlemist ühiste väärtuste üle.

Ka isikliku heaolu saavutamiseks on oluline, et inimene mõtiskleb väärtuste üle ning kujundab väärtushoiakud, mis võimaldavad elada head ja rahuldust pakkuvat elu. Kuna maailm muutub üha kiiremini ning määramatuse kasvades suurenevad pinged ja vaimse tervise häired, tõuseb terav küsi­mus, kuidas toetada nii õppijate kui ka õpetajate autonoomsust ja enesejuhtimisoskuste arengut.

Eestit ühendab Põhja- ja Lääne-Euroopa väärtusruumiga see, et lähtume ilmalik-ratsionaalsetest käitumisprintsiipidest. Eristume aga tugevalt selles, et eneseväljendusväärtused jäävad ellujäämisväärtustele alla. World Values Survey metoodika autorite Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli järgi sõltub eneseväljendusväärtuste areng sotsiaal-majanduslikest tingimustest. Ellujäämisväärtuste valitsemine omakorda pärsib majanduslikku ja sotsiaalset innovatsiooni ning ettevõtlikkuse ja tugeva kodanikuühiskonna arengut.

Mida siis teha? Heaolu ei teki iseenesest. Selle loomiseks tuleb töötada ühiselt: tähtis on tegutseda ühiste väärtuste nimel. Vaatame lootusrikkalt lasteaia, kooli või ülikooli poole, ent õpetaja ei tunne end väärtus­kasvatajana kuigi kindlalt.

Seetõttu on TÜ eetikakeskus koos partneritega toetanud riikliku väärtusprogrammi toel haridusasutusi ja õpetajaid juba kümme aastat. Oleme näinud, et õpetajakoolituse, täiendusõppe ja nn kriitiliste sõprade abil on võimalik märgatavalt suurendada õpetaja pädevust ning oskust märgata olukordi, kus väärtused avalduvad. Oleme koostanud õpetajatele ja õpilastele dilemmapõhised väärtusmängud, mis võimaldavad arutleda väärtuste üle. Koos kasvatusteadlastega otsime viise, kuidas toetada õpetajate autonoomsust ja enesejuhtimisoskusi ning soodustada koolis kõigi osaliste koostööd.

Kui räägime haridusest aastal 2035, on tulevikus õpetaja peamine ülesanne olla õppijat toetav arengupartner, et saaks kujuneda õpitee, mis avab õppija potentsiaali. Õpetaja on ka ise aktiivne õppija ning omandab uusi teadmisi ja oskusi. Kuna üha olulisemaks muutuvad nn eluoskused ja vaimse tervise eest hoolitsemine, on kriitilise tähtsusega tugispetsialistide tegevus ning koostöö õpetajatega. Loodame väga, et TÜ aitab kaasa sellele, et meil oleks piisavalt asjatundlikke psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaalpedagooge ja eripedagooge, kes suudavad diagnoosida probleeme varakult ja osutada õpilastele igakülgset abi, et nad saaksid oma potentsiaali arendada välja täiel määral.