Ametlikult algab suvi küll alles jaanipäeva eel, aga nii kui kalendris lööb ette 1. juuni, on minu jaoks suvi käes. Mis sest, et tavaliselt on ilm selline, et kui vaatad aknast välja ja jälgid mööduvaid inimesi ja nende riietust, siis miski sellele justkui ei viita.

Suvi on eestlaste jaoks oodatuim aastaaeg, mil saame veidikenegi nautida päikese­paistet ja puhata. Paljude üliõpilaste jaoks möödub suvi aga mujal kui helgel heinamaal, sest tuleb minna praktikale.

Ülikoolis õppides olen mina olnud selline tudeng, kes lõi õppeaasta viimase eksami järel kooli ukse selja taga kinni ja läks kohe edasi praktikale. Tagasi Tartusse tulin paar päeva enne uue semestri algust.

Aeg-ajalt ikka küsiti mu käest, kas pole kahju terve suve tööd teha. Pean ausalt ütlema, et ei olnud. Mul olid muidugi äärmiselt toredad praktika­kogemused ja seetõttu mulle tõesti meeldis tööl käia. Just see ongi edu võti – teha seda, mis meeldib. Vana kulunud klišee, et tee tööd, mida sa armastad, ja sa ei pea päevagi oma elust töötama, vastab tõele.

Eks mingitel hetkedel on olnud ikka natuke nukker, kui kõik sõbrad peesitavad rannas ja ise pead istuma kontoris, aga samas laotakse praktikal tulevase karjääri vundament. Kes tahab kuskile jõuda, peab üht-teist ohverdama. Kas ohverdus on seda väärt, peab iga inimene ise aru saama.

Hiljaaegu sattusin rääkima naisega, kes on lennanud oma noore ea kohta juba päris kõrgelt. Ta ise ei pidanud seda sugugi eriliseks ja ütles, et eks suur töö tasub end tavaliselt lõpuks ikka ära, sest seda märgatakse. Tema jaoks pole probleem töötada õhtuti ja kõigil nädalavahetustel. Ta lisas, et tal on raske mõista, miks mõned inimesed soovivad nädala lõpus tegeleda millegi muu kui tööga.

Minu meelest on kõige tähtsam siiski tasakaal. Tee tööd ja näe vaeva, aga puhka ka, sest ehk tuleb armastus just siis.

Ühel suvel olin ma äärmiselt entusiastlik praktikant ja valmis hea meelega loobuma vabadest päevadest, et saaks ainult tööd teha. Minu juhendajad niimoodi siiski ei lubanud ja sain ikka sunniviisiliselt vabu päevi, kuigi tööd oli palju. Nüüd hiljem sellele mõeldes saan aru, et juhendajad suhtusid asjasse vägagi elutervelt.

Mida aasta edasi, seda rohkem hakkan mõistma, et töö on kõigest üks osa elust. Eks me ise saa mingil määral valida, kui suur või väike osa, aga igaüks peab ise tunnetama, mis sobib just talle. Julgen aga soovitada seda, et noorena tööta nagu pöörane ja näita, mis puust sa oled tehtud. Puhata jõuab küll ja veel.