Tuli aldina, lahkus sopranina
Tartu ülikooli peahoone esimesel korrusel auditooriumi 128 suure puidust ukse taga istub pingil viis neidu. Kõik nad on kogunenud siia selleks, et püüda kohta Tartu ülikooli kammerkooris.
Neli neist on vaiksed ja rändavad oma mõtetes ringi, ilmselt ümisevad veel vaikselt viimaseid kordi läbi viisijuppe, mida peavad üsna pea dirigent Triin Kochile esitama. Üks neiu seevastu on aga jutukas ja tunnistab, et laulu ta ette valmistanud otseselt pole, sest ega ilmselt dirigent pikka juttu taha kuulata. «Ta tahab ilmselt teada, mis häälematerjaliga on tegu,» pakub aktiivne neiu.
Ukse tagant on ühtäkki kuulda liikumist ja samme. Tüdrukutest käib läbi hirmuvärin. Mis siin salata, ka endal tõmbab hetkeks kõhu õõnsaks, mis siis, et olen kohal vaatlejana. Uksest astub välja aga hoopis hallipäine härrasmees. Ilmselt tema küll katsetel ei käinud ja ongi näha, et ta tuli hoopis kõrvalkabinetist. Värin läheb üle sama kiiresti, kui tuli, neiud ohkavad järjestikku.
Ühtäkki avaneb aga uks, sealjuures täiesti hääletult, ja välja astub esimene katsetaja. Täpselt nii ettearvamatult. Järgmine neiu kangestub hetkeks, näib, et ta pole esinemiseks veel valmis, kuid krapsab siis püsti. Mis seal ikka, viimane ohe, süda rindu ja minek!
Ruum, kuhu neiu astub, on tüüpilise auditooriumi kujundusega. Seda ehivad vanad puidust pingid, mis algavad madalamal astmel, mida ruumi tahapoole, seda kõrgemaks need muutuvad. Dirigent Triin Koch on ennast valmis sättinud auditooriumi ette, teda eraldab ülejäänud ruumist klaver. Näib, et ta on ennast lõksu seadnud. «Tere!» ütleb ta sellegipoolest sisseastujatele rõõmsameelselt. Keset katseid tunnistab ta ühele lauljale, et tunneb ennast seal lõksus olles jube ebamugavalt, aga pole midagi parata – sellised on tingimused.
Igale katsele tulnud inimesele esitab Triin Koch standardsed küsimused: mis on sinu nimi, kus sa elad, kus õpid, kus oled varem laulnud ja kas muusikakoolis oled käinud. Oluline on ka vastata küsimusele, millised on inimese tulevikuplaanid, sest koor hakkab kindlasti palju aega võtma nädalavahetustel, proovid on veel ka nädala sees. Muusikakool annab katsetajale väga suure eelise, sest sageli on tarvis otse noodist lugeda.
Triin Koch saab teada, et neiu nimi on Kaija. Just seda j-tähte rõhutab ta seal dirigendile pisut ebalevalt ja näitab näpuga, kuhu see käima peaks, kui too nime suurde märkmikusse reale sätib. Kõik saab ilusti kirja, sealjuures ka häälerühm. Tähendab oletatav häälerühm, mille käib esialgu välja laulja ise. «Laulnud olen ETV tütarlaste kooris ja seal olin esimene alt,» ütleb Kaija. «No vaatame järele,» annab dirigent loa esitada ettevalmistatud laul. Neiu on valinud Raimond Valge «Kevade».
Ruum on ühtäkki laulu täis ja dirigent tantsib pisut klaveri taga, kus, tõele au andes, ei ole väga palju ruumi. Kui kõlanud on viimane noot, ütleb Triin Koch üsna veendunult, et neiul on hoopis soprani häälekõla. «Ja seda püüan ma nüüd ka tõestada,» lööb ta klaveril esimese akordi. Igale lauljale tuleb see voor tuttavana ette – hakkame aga «oi-oi-oi» laulma.
Kõigepealt ronitakse harjutustega kõrgemale või siis vähemalt nii üles, kui hääl lubab, seejärel vahetatakse harjutust ja liigutakse madalamatele nootidele. Dirigent kuulab ja otsib nn murdepunkti, mis on üheks nüansiks häälerühma määratlemisel. Mõne laulja oskab ta juba ainuüksi rääkimisel häält kuulates rühma paigutada.
Lõplik otsus tiirleb juba tükk aega dirigendi peas ringi. Lõpuks käib ta välja, et Kaija on tema meelest siiski kõigele vaatamata sopran. «Ju siis on suvega midagi juhtunud,» arvab Kaija. On näha, et neiule meeldib see, mida ta just kuulis. «Ei, see on siiski kaasasündinud,» naeratab dirigent.
Sellega on katsed lõppenud, kuid oma ebaedust või edust veel keegi teada ei saa. Kõik soovijad, kes kahel nädalal aset leidvatele katsetele tulevad, tuleb läbi kuulata ja alles siis langetab dirigent otsuse. «Päris tubli,» kommenteerib Triin Koch, kui Kaija on ukse enda järel sulgenud.
Kuidas ta küll nädal aega hiljem mäletab, kes sel nädalal katsetel käisid? Dirigent tunnistab, et eks see keeruline ole ja videopildist ta ära ei ütleks, küll aga jääb ajusoppi igast inimesest siiski mingisugune ettekujutus. Otsustamine on raske, seda enam, et tegelikult on häälerühmad limiteeritud suurusega. Kõige vähem saab vastu võtta alte: need ei liigu millegipärast kuskile. Küll aga on nõudlus sopranite järele: nemad ringlevad miskipärast rohkem.
Kas tuleb tihti ette, et inimene tuleb ühe ettekujutusega oma häälerühma kuuluvusest ja dirigent pöörab selle pahupidi? See küsimus mõjub dirigendile punase rätikuna. Üllatavalt tihti tuleb ette, et näiteks koolikooris on noor laulja suunatud sinna, millises häälerühmas on parasjagu abi vaja. Selle teadmisega nad katsetele ka tulevad ja siis hakkab Triin Koch otsima, kuhu nad võiksid tegelikult kuuluda. «Aga selline käitumine, et jaotatakse oma vajaduste järgi, on minu meelest kuritegu, nii võidakse noore inimese hääl rikkuda,» selgitab ta.
Vestlus katkeb. Sisse astub järgmine laulja, kelle nimi on Karin. Järgneb samasugune küsitlemine, laulu pealkirigi on mõnevõrra sarnane: «Märtsis algas mai». Seda kuuldes hakkab dirigent omaette naerma. «See on nii tavaline, et sügisel lauldakse kevade laule,» ütleb ta, «nii on igal aastal, muide!»
Taas täidavad auditooriumit helisevad toonid. «Väga ilus ja musikaalne esitus,» tänab dirigent esinejat. «On näha, et mõni laulja on oma esinemise korralikult läbi mõelnud ja sellele rohkem aega pühendanud,» ütleb ta mõne aja pärast.
Ei pääse seegi laulja hääleharjutustest. Üsna pea, pärast mitmeid harjutusi, tunnistab dirigent, et tegu pole vististi sopraniga, vaid hoopis esimese aldiga. Vastus tüdrukule ei meeldi ning moosimise peale püüab ta end siiski sopraniks tagasi võluda. Dirigent on hetk vankumatu, ent siis võtab veel ühed lauluharjutused ette. Karin püüab mis ta püüab, kuid dirigendi otsus on ühene: esimene alt. «Tean-tean, mind solvati ka kunagi, kui tõsteti sopranist teiseks aldiks,» naerab ta. Kariniga jätab ta hüvasti ja ka temale lubab ta märku anda, kuidas on asjalood koori sissesaamisega.
Uks jõuab vaevalt sulguda, kui juba avaneb taas. Sisse astub päeva esimene noormees. Küsimustele vastamisel jääb kõlama, et Reigo on Tallinnast ja see on dirigendi jaoks ohumärk. On vaja ju käia proovides ja esinemas ning küsimärk on see, kuidas saab Reigo Tallinnast õigeks ajaks koori tulla. Katsed jätkuvad sellegipoolest. Kõlama hakkab Louis Armstrongi «What a Wonderful World». Tugev ja sügav hääl kajab vastu kõikidelt seintelt.
Entusiastlikult hakkab Reigo laulma hääleharjutusi. «Ma saan veel madalamale,» kinnitab ta ühel hetkel. Triin Koch teeb suuri silmi. «Sa ikka mõistad, et see oli re-noot, kus sa praegu olid?» küsib ta. «JahSi, ma saan sol-noodini välja,» räägib Reigo rahulikult. Pikka juttu sellele ei järgne. «Kas sa täna proovi saad tulla?» küsib dirigent hoopis vastu. Aeg ja koht kokku lepitud, lahkub Reigo ruumist ja dirigent on leiuga ääretult rahul. «Bass on tänapäeval niivõrd haruldane nähtus,» tunnistab ta. Kui mõni kuskil vedeleb, tuleb ta kohe ära napsata. «Nii lihtsalt võib ka koori saada,» lausub ta viimaks.
Järgmisena astub sisse päeva viimane kangelane. Nimeks Anni, kes üsna pea tunnistab, et käis ka möödunud aastal kammerkoori katsetel. Küll edutult, kuid tuli sellegipoolest uuesti proovima. Triin Koch lööb oma hiigelmärkmiku lahti ja leiabki sealt Anni üles. «Kas saaks nii, et teeme hääleharjutusi enne, kui oma laulu esitan?» küsib neiu arglikult. «Ma tavaliselt nii ei tee,» annab Triin Koch siiski järele.
Hääleharjutused tehtud, hakkab dirigenti aga piinama küsimus, mis häälerühma tüdruk siiski kuulub. Aldi murdumispunkti ta ära ei kuule. Ta teeb veel harjutusi ega jäta ka siis, kui neiu ütleb, et ta laulabki kord siin häälerühmas, kord seal. «Ei-ei, nii ei saa,» ütleb aga dirigent.
«Kas sa tunned, kust sul on mugavam laulda?» küsib ta Annilt hoopis. Küll püüab ta siiski hääleharjutusi tehes veel kuulata: kus siis hääl kõige paremini heliseb. Lõpuks saab paika, et neiu on esimene alt, heal päeval teine sopran. Sellist häälerühmades edasi-tagasi pendeldamist Triin Koch ei taha, igaühel olgu üks ja oma rühm, kus ollakse. Pärast hääleharjutusi laulab Anni «Vaiki kui võid», mis kuulutab kenasti ühe koorikatsete päeva lõppenuks.
Veel pisut arglikult pärib neiu, et kas ta saab tulemuse teada ka juhul, kui ta kammerkoori laulma ei pääse. «Loomulikult, ma saadan kõigile katsetel osalejatele alati kirja,» ütleb Triin Koch veendunult. Möödunud aastal Anni aga kirja ei saanud ja see häirib dirigenti. Ta vabandab neiu ees ega mõista, kuidas selline kahetsusväärne juhtum võis aset leida. Märkmikus on linnuke juures, justkui oleks kiri teele saadetud ja seda näitab dirigent neiule – näe, on ju linnuke. Anni aga rahustab dirigenti, ärge muretsege, kõik on korras, ja jätab hüvasti.
Triin Kochil algab nüüd kammerkoori proov ja mõningad katsele tulnud jäävad seekord üle kuulamata. Juba on ridades näha Reigot ehk bassi, kes pääses kohe oma talenti näitama. Teiste katsele tulnute puhul peab dirigent aga veel pisut pead murdma.
Signe Ivask
UT toimetaja 2013–2014
Lisa kommentaar