Peeter Lauritsa vabade kunstide professuur kuulutati välja tema tsitaadiga: «Ärge uskuge, et maailm on juba valmis loodud ja et see on kõigist võimalikest parim. See on nõme ebausk. Maailma tuleb kogu aeg ümber luua, elus hoida ja edasi anda.» Loomulikult oleks huvitav näha, millisena siis Laurits maailma näeb.

Lauritsa elutee, looming ja õppetegevus peegeldavad üksteist: liikuvust, mitmekülgsust ja erinevate tehnikate põimumist leidub nii ühes kui teises. Ta on sündinud Tallinnas 1962. aastal, õppinud erinevaid teadusharusid nii Tartu ülikoolis, Leningradis kui ka New Yorgis, teinud näituseid üle ilma, olnud residentuuris nii Aasias kui Euroopas.

Tudengina oli ta uudishimulik ja hüplik, õppis esmapilgul seosetuid asju, mis tema juba olemasolevate teadmistega haakusid ja temas uudishimu äratasid.

Lauritsa sõnul on koolid talle õpetanud seda, et haridust ei saa anda, vaid see tuleb võtta, raashaaval kokku koguda ja voolida sellest huvitavaid ja kasulikke asju. Tema õpingud pole veel lõppenud. «Õpin endiselt raamatukogudes, seenemetsades, kirjutuslaua taga. Ma olen igavene tudeng,» räägib ta.

Katsetamislust on Peeter Lauritsaga pidevalt kaasas käinud. Kui uurida, mis teda fotokunstis paelub, nii et ta on selle juurde jäänudki, kuigi loobus maalimisest noorukina, vastab ta, et tegelikult ta ei tüdinenud maalimisest, vaid hakkas lihtsalt maalima fotode abil.

Alguses laboris monteerides ja keemiliselt manipuleerides, hiljem arvuti abil – tema pildid on kokku ehitatud paljudest kihtidest ja vaatenurkadest, need on üsna põhjalikult läbi maalitud.

Piirangud ahistavad ja õhutavad

Laurits leiab, et nii fotokunstis kui ka muus võivad tehnika või olude piirangud mõjuda ahistamise asemel õhutavalt.

«Me ise ehitame omale kõikvõimalikke piiranguid – kontseptuaalseid, žanrilisi, esteetilisi, tehnilisi – ja niimoodi käivitamegi loomingulisi protsesse,» sõnab ta.

Näiteks olid kaheksakümnendate aastate Nõukogude fotomaterjalid ja -tehnika ebakvaliteetsed, kuid kunstnik ei lasknud end sellest häirida.

«Vastasin sellele negatiivi tahtliku piinamisega, nii keemilisel kui mehaanilisel moel,» kirjeldab Laurits. Ta töötles säritamata filmi soojade tärpentiniaurudega ning lasi märgi negatiive kutsikatel närida ja tuuseldada – sel moel valmisid «Õhu lõhn» ja muud teosed.

Paljud on aga kogenud, et kuigi valikute puudus on ahistav, võib nende üleküllus samuti ängistada. On ju küllalt kuuldud võrdlusi nõukogudeaegsete tühjade riiulite ning nüüdsete lõputu kaubavaliku vahel ning õhatud, et ei oska midagi valida.

Praegusaja fotograafiaga on peaaegu sama lugu. Kuigi tänapäeval on foto töötlemiseks märksa suuremad, kiiremad ja mitmekülgsemad võimalused, loob seegi omamoodi piirangu, digitaalsete jäädvustamise ja töötlemisvõimalustega kaasneb steriilne täiuslikkus.

«See on samamoodi ahistav ike, mis samas pakub tohutuid võimalusi,» räägib Laurits.

Tänapäeval on fotole lisandunud veel üks tahk, massilisus. Digitaliseerumise, infotehnoloogia, sotsiaalmeedia ja nutiseadmete leviku tulemusel on meid ümbritsev pidevalt jäädvustatud, üles pildistatud, filmitud ja jagatud iga mõeldava nurga alt.

Laurits leiab, et 2000. aasta digitaalne plahvatus tõmbas meid haneks, pidasime seda tsunamiks, millele mõned üritasid kangelt ning harkisjalu vastu panna, aga tegemist oli hoopis ämbliku siirupiste niidinäärmetega, millega meid kookonisse mässiti.

«Ega nüüd ei jäägi muud üle, kui ennast seestpoolt väljapoole uuristada nagu Joonas vaala kõhust,» sõnab ta.

Üks fotograafia lõkse on selle näiline tõepärasus. Seda isegi hoolimata sellest, et fotod võimaldasid nii algusaegadel ja veel enam võimaldavad nad tänapäeval endaga manipuleerida.

«Fotod käibivad siiamaani kohtus tõenditena. Räme naer saalist,» märgib Laurits.

Fotograafilisus kui tõepära tunnistaja on tema hinnangul üks napakamaid ebauske, aga teisalt saab seda loominguliselt ära kasutada, see annab fotodele ka tugeva emotsionaalse laengu.

Fotode ja filmidega saab luua teisi maailmu. Säärane piltidest moodustuv on vahetule maailmale konkureeriv maailm, selline, mis sisaldab omakorda eri maailmu – see on multimaailm.

«Meie käitumist ja otsuseid, muuseas, mõjutab see piltidest ja kujutlustest moodustatud multimaailm palju rohkem kui meie vahetud meeleandmed,» väidab Laurits. Need tahud muudavad fotograafia tema jaoks ka jätkuvalt huvitavaks.

Vabade kunstide professuur

Professuurilt ei oska Laurits veel midagi oodata, enamgi, ta loodabki käivitada ettenägematuid protsesse, püüab käima panna uusi mõtteid, mis hakkavad ehk oma elu elama ja peegelduvad tagasi nii talle kui ühiskonnale, need võiksid omakorda käima lükata protsessid, mis muudavad seda, kuidas me tulevikus elame. «Tuleviku kujundamine ja eri variantide katsetamine on niikuinii kunstniku töö,» leiab ta.

Õppejõu ametiks on Laurits siiski natuke valmistunud, ta kuulas «hea jao» oma eelkäijate loenguid ning leidis, et see oli nagu viietärni vaimutoit. Professori ametireha võttis ta ju üle Valdur Mikitalt, kellega on olnud innustavas keskustelus juba kaheksa aastat. Kunstniku ja õppejõu roll jäävadki lahutamatuks ning on samamoodi põimunud nagu Lauritsa teised tegemised.

«Tegelen näituse «Surnud suusad ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele» kureerimisega. Vaal galeriis osalevad 16 kunstnikku ja sellega seonduvad arutelud saavad olema mu loengute ja tudengite iseseisvate tööde osa,» annab ta tulevastele tudengitele õppetöö sisu kohta vihje.

Diskussiooni juurde on paslik pärida, kas mõni teema on või peaks olema tabu, olgu loengusaalis või avalikus ruumis. Nagu paljude teiste asjade puhul, ilmneb ka siin, et ohumärgiks on äärmused.

«Haritlase kohus on tähelepanu teritada niipea, kui mingite teemade ümber hakkab tekkima vaikusemüür või kisakoor. Kumbki pole hea, mõlemad on märgid tasakaalututest protsessidest. Üks väga oluline teema, millest peame sel sajandil rääkima õppima, on rahvastiku piiramine,» sõnab Laurits.

Tartu professuuri ajendas fotokunstnikku vastu võtma suurepärane võimalus keskenduda aasta jooksul teemadesse, mis teda köidavad ja millega süvitsi tegelemiseks on vaja väga palju aega.

Mida võiks aga algav õppeaasta alustavale õppejõule endale õpetada? «Midagi, mida ma veel ei tea ega aima. Midagi, mida ma projektitaotluses ei oskaks välja tuututada,» jääb vabade kunstide professor ootamatut ootama.