Sakslasest arst Peter Ernst Wilde (1732–1785) soovitas maarahvale 250 aastat tagasi oma arstlike nõuannete nädalakirjas «Lühhike Öppetus» aknate ja korstnaga maju.

Vaevalt suutis mõisaori maadligi losutavatele hüttidele päevavalguse jaoks aknaid teha, kuid mingid harimise valguskiired võisid tema peale küll paistma hakata. Sellest 1766. aastal Põltsamaal ilmunud «Lühhikesest Öppetusest» saab aga esimene eestikeelne perioodiline väljaanne. Seni oli maarahvas lugeda saanud vaid vaimulikku kirjasõna ja kalendreid. Kuigi esimesed aabitsadki olid ilmunud ja koolegi oli asutatud, ei võinud kirjaoskajaid veel kuigi palju olla.

«Lühhikesest Öppetusest» paarsada aastat nooremad ajakirjanduse tegijad ja uurijad arutasid 1. novembril Põltsamaal eesti ajakirjanduse lugu, kaesid seda läbi teadlaste, lokaalsuse ja ajakirjanduskultuuri pilgu läbi.

Algus Põltsamaal

Professor Juhan Peegel (1919–2007) on rõhutanud, et juba esimese numbri pöördumises «Armas Söbber!» arutleb Wilde, kuidas ühed sünnivad purpurisärra, teised orjapõlve, ent tunnistab jumala ees talupoja saksaga võrdseks.

Ajakirjanduse uurija, Põltsamaale ajakirjanduse ajaloo toa rajanud Raivo Suni peab 250 aasta tagust õhustikku arvestades erakordseks, et sakslasest ajakirja autor asetab end juba esimestes lausetes talupojaga ühele pulgale. «Meie saame täna sellele ajakirjale tagasi vaadata kui olulisele ühiskondliku teisenemise verstapostile pärisorjusest omariikluseni. Kogu ajakirja toon rõhub sellele, et maarahvas leiaks usu iseendasse.» Suni püstitas küsimuse, kas Wilde oli teerajaja või ebaõnnestuja.

Teerajajana asutas ta Põltsamaa külje alla Kuningamäele esimese tsensuurivaba trükikoja, apteegi ja haigemaja. Juhan Peegel on kirjutanud, et trükikojas ilmus kokku 16 eesti-, saksa- ja lätikeelset teost, sealhulgas «Lühhikese Öppetusega» samal ajal Lätis ilmunud arstiajakirja «Der Landarzt» järg. «Der Landarzt» on osutunud esimeseks Venemaal ilmunud meditsiiniajakirjaks.

Wilde tohterdamisnõuanded lähtusid käepärastest vahenditest. Ta soovitas paistetuse vastu saksakannaperseid (kummeleid), tuhas küpsetatud sibulat jmt. Kuid ta püüdis ka õpetada, kuidas toimida ussinõelamise jm korral, kuidas käituda rõugete puhul, mida ise noorpõlves põdenud oli jne. Kokku 42 «tükis» (numbris) ilmunud ajakirjas soovitab ta maarahvale tervislikke eluviise, mõistab hukka liigjoomise, ebausu ja tarkade arstimisvõtted, pidades sealjuures talupoega arenemisvõimeliseks inimeseks.

Wilde teerajamist soodustas Põltsamaa soodne asupaik teeristil, lossihärra Woldemar Johann von Lauw’ tegevus, kes oli linnakesse mitmeid ettevõtteid rajanud ja lossi uhkelt restaureerinud ning kes oligi Wilde Põltsamaale kutsunud. Ja kui poleks olnud pastor August Wilhelm Hupelit, kes ajakirja maakeelde tõlkis!

Tohtrihärral oli veel palju mõttes ja käsilevõetudki, nagu näiteks majandusajakiri, kuid teda pidurdasid majandusraskused, ilmselt ka tema ajastust eesolev pärisorjusekriitiline mõttelaad. Kas ta üldse saigi tagasisidet oma arstisoovituste päralejõudmise ja kasutamise kohta?

Kohapealt kaugemale

Juhan Peegel on kirjeldanud pisikese (21 x 15 cm) suurusega väljaande, mida ilmus 41 numbrit, võimalikku levikut raamatus «Puhtetähed». Näiteks asetab kiriku vöörmünder peaukse kõrval olevale lauakesele lehekeste paki ja rahakarbi. «Hupel oli saatnud ajakirja pakikesi ka naaberkihelkondadesse.» Ilmselt leviski see kirikute juures ja pastoraatide kaudu. Raivo Suni märgib, et kuna Wilde käis läbi ka Laiuse, Torma, Pilistvere ja Kolga-Jaani pastoritega, siis levis see ehk ka nende kaudu.

Kultuuriloolase Krista Aru sõnutsi toimis see rahvavalgustusliku taotlusega ühemehe-õpetlase ajakiri arvatavasti põhiliselt nii, et kirjaoskajad talupojad lugesid seda ette.

Alles 40 aasta pärast võis pärisorjast talupoegadeni jõuda Põlva ja Kanepi pastorite jt ilmutatud «Tarto maa rahwa Näddali-Leht», mis lõunaeestikeelsena oli mõeldud Tartu- ja Võrumaa lugejale. Seda 1806. aastal ilmunud väljaannet peetakse esimeseks eestikeelseks ajaleheks.

Eesti ajakirjanduse hälliperioodi (1766–1857) mahub veel mitmeid kuulsate meeste valgustuslikke-õpetlikke ajalehti, mis tahtsid väljaandmispaigast kaugemale valgust heita.

Juhan Peegel on kirjutanud, et tollal oli toimetaja peaaegu alati ainuautor, ideoloogilise suuna määraja ja otsustaja avaldatava puhul. Omamoodi valgustajahinge näide on keeleteadlane, helilooja ja kirjanik Karl August Hermann, kes andis korraga välja mitut väljaannet, pantis selleks isegi elumaja, kuid keda tema kaasaegsed ajakirjanikud ei hinnanud. Krista Aru käsitles tema teed ettekandes «Karl August Hermann ajakirjanduses: võidud teistele, kaotused Hermannile». Hermann ise on maininud, et ajalehetööle ajanud teda «[...] täieline ja kuum vaimustus, et sellel teel midagi meie armsa rahva kasuks teha [...].»

Väljaannete käekäik olenes riigikorrast, toimetaja oskusest läbi tsensuuriolude tulla. Ajakirjandusloolane Anu Pallas süüvis ettekandes «Must auk eesti ajakirjandusloos: tundmatu Ado Grenzstein» Oleviku toimetaja – keda on peetud ka «suureks venestajaks» – nurkasurumisse. Pallas küsis, kas selleks aitasid kaasa tema tihti liiga varakult esitatud ideed, mille võtsid üle järgmised põlvkonnad, kes aga tahtsid olla nende esimesed «maaletoojad». «Sama juhtus Grenzsteini juhitud organisatsioonidega, mille võtsid üle isikud, kes ei soovinud näidata Grenzsteini teeneid ei karskus- ega põlluseltsides või konkreetsetes teadusvaldkondades (majandusgeograafia, keeleteadus).»

Kohalik – väike ja/või suur

250 aasta sees on juhtunud sedagi, et kohalikust väljaandest saab nii oluline valgustaja, et selle üleriigiline levik takistuste taha jääb, nagu juhtus nõukogude ajal Tartu ajalehega «Edasi». Kuigi viimastel kümnenditel on ajalehemaastik paika nihkunud ning kohalikud lehed koondunud kas Postimehe tiiva alla või suutnud iseseisvana ilmuda, ilmnevad hoopis uued varjundid.

Sestap oli konverentsil kõne all ka lokaalsus ja ajakirjanduskultuur, millest kõnelesid mitme maakonnalehe tegijad. Vooremaa peatoimetaja Helve Laasik kirjeldas artikli autorile haldusreformi keerukust Jõgevamaal, kus pole erinevate piirkondade tõttu kindlat kogukonda ja identiteeti. «Neid teemasid ei võtagi üles ükski suur üleriigiline väljaanne. Meie teeme lehte ikkagi kohalikele inimestele ja see läheb neile korda.»

Lugedes huviga mitmeid kohalikke lehti, võib tähele panna, et kohalikud probleemid, mis on seotud just näiteks haldusreformi, autoõppe ja muuga, on neis nii avaralt lahti kirjutatud, et võiksid valgustada kogu riigi lugejaid.

Kuid kohalikes lehtedes ilmub ka mitmete väljaspool olevate autorite nn suuri teemasid, mille probleemiasetust päevalehtedest ei leia. Saaremaa lehel «Meie Maa» on koguni ühe või teise autori nimeline arvamusrubriik «... ainult Meie Maas», kus kirjutavad Toomas Kümmel, Mart Soidro jt.

Konverentsi kavas oli ka vestlusring ühiskonna analüütilise ajakirjanduse suunast kohalikus ajakirjanduses koos Sulev Uusiga. Ajakirjandusõppejõu ja akadeemilise ajakirjanduse seltsi esimehe Maarja Lõhmuse sõnul ei tohi kohalikkus olla äärealadele jääv, vaid see ongi lokaalsus oma kesksusega ja tegelikku maailma tervikpilti tajuv. «Tänapäeval on kohalikkus ja kohalikkuse analüüs väga suur väärtus, peaaegu eelisõigus,» ütles Lõhmus.

Ajalehe Põhjaranniku pikas intervjuus uuriva ajakirjanduse teemal märgib Toomas Kümmel, et ajakirjandus on väga suures muutumises just seoses digitaalse netiajakirjanduse pealetungi ja sotsiaalvõrgustikega. «On segane üleminekuaeg ja ega me tea, milline näeb meediapilt kümne aasta pärast välja.»

Helve Laasik ei arva, et paberleht varsti välja sureb. Kuid tema arvates võib haldusreformil ka selline negatiivne mõju olla, nagu on Lätis juhtunud sõltumatute maakonnalehtedega. «Lihtsalt suured vallad teevad oma suured ajalehed ja müüvad sinna odavalt reklaami. Nende ellujäämiseks tuleb riigil paratamatult kojukandele peale maksta ning selline kojukanne tagada, et maainimene saaks lehe õhtu asemel hommikul kätte.»

Nii ei tea me oma esimesest ajakirjandusväljaandest 250 aastat hiljem, kas uuendusreformid aitavad oma rahvast rohkem valgustada või ääremaastada.

Kasutatud kirjandus:

•  Juhan Peegel «Eesti ajakirjanduse algus». Tallinn, 1966.
• Juhan Peegel «Puhtetähed». Tallinn, 1991.
• Juhan Peegel «Veel Peter Ernst Wildest ja tema ajakirjast ««Lühhike Öppetus» – Eesti ajakirjanduse ajaloost» III, 1976.
• «Eestikeelne ajakirjandus 1766–1940, I. A–N». Tallinn, 2002.
• «Eesti ajakirjanduse teed ja risteed». Tartu, Tallinn 1994.
• Krista Aru «Üks kirg, kolm mõõdet». Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2008.
• Teet Korsten «Uuriva ajakirjanduse miiniväljal peab palju õnne olema»  – Põhjarannik, 22. okt 2016.