Nii nagu on tagasisidega, on ka aruteluga – kui see ei jõua asjasse puutuvate inimesteni, on üsna mõttetu omakeskis erinevate asjade üle arutleda ja nuriseda. Kuigi erinevate vaatenurkade läbikaalumine on küll omal kohal, ei ole neist midagi kasu, kui need argumendid ei jõua inimesteni, keda see otseselt puudutab.

Toon ühe näite. Meie toimetuseni on jõudnud mitmeid nurinaid sel teemal, kuidas ajakirjas ei ole piisavalt erinevaid ülikooliprobleeme lahkavaid artikleid. Täpsemaid ettepanekuid või tagasisidet meile aga antud ei ole. Oleme alati avatud tagasisidele ja mõtetele. Seega, kirjutage meile julgelt ja arutame, mida ning kuidas edasi.

Ülikoolis on arutelu ja ka kriitiline arutelu igati omal kohal. Sealjuures tuleb aga jääda väärikaks ja teist osapoolt austavaks. Austavaks ka selles, et tagaselja rääkimine ei ole lihtsalt ilus ega viisakas. Peale selle soovivad kõik inimesed, et nende argumente kuulatakse, neid aktsepteeritakse ja nende arvamust võetakse tõsiselt. Raske on koostööd teha inimestega, kes sind ei kuula või su arvamust ja kogemust tõsiselt ei võta. Või seda hoopiski vajalikuks ei pea.

UT ajakiri püüdleb selle poole, et kajastatud teemad oleksid mitmekülgsed ja et ajakirjast leiaksid olulist lugemist nii ülikooli töötaja, tudeng, vilistlane kui ka lihtsalt ülikoolis toimuvast huvituv inimene. Sealjuures on oluline, et ajakirja toimetajate poole võib alati pöörduda ka tõsisemate probleemide või muredega, mis vajaksid ülikoolis suuremat ja avalikku arutelu. Iseasi on, kui valmis ollakse neil teemadel avalikult rääkima.

Oleme üks meeskond ja seisame selle eest, et meil kõigil oleks hea, huvitav ja meeldiv töökeskkond. Öeldakse ka, et jagatud mure on pool mure ning avaliku arutelu väärtus on, et teised saavad muredest teadlikuks ja võib-olla oskavad omalt poolt aidatagi. Ülikoolis on väga palju erinevaid spetsialiste, kelle hea nõu on kindlasti omal kohal. Seega, miks mitte arutleda erinevate murekohtade üle koos asjatundjatega.

Kurb on, kui omavahelistest aruteludest tekkinud vajalik tagasiside ei jõua aga asjasse puutuvate inimesteni või avalikku arutelu püütakse vältida – tekib küsimus, kas tahame olukorda päriselt muuta või pigem meeldib meile niisama n-ö nurga taga nuriseda ja muretseda?

Kui probleeme kardetakse arutelu kaudu esile tuua, näitab see, et õhkkond ei olegi tegelikult nii vaba ja arutelusid soosiv, kui arvame. Usun, et võime julgelt erinevatest probleemidest avalikult rääkida, see näitab meie valmidust saada paremaks ning olla õigusega Eesti parim ülikool igas mõttes. Kui kardame kriitikat, viitab see aga hoopis millelegi muule.