«Kes ma olen – see on hea küsimus, ma arvan, et ma ise ka ei tea,» arutleb Tartu kõrgema kunstikooli nahadisaini osakonna juhataja Maila Käos. Ta mõtles sama küsimuse peale möödunud aasta aprillis, kui kandideeris juhi ametikohale. Ühest vastust ta tookord anda ei osanud, tunnistab, et ega oska praegugi. Pikemal analüüsil on ta siiski jõudnud nii kaugele, et nii mõnigi valik on saanud põhjenduse.

 

Valik üks: minust saab kunstnik!

Kunstnike puhul huvitab inimesi ikka, kuidas ja millal anded avaldusid: kas varases lapsepõlves või hoopis hilisemas eas. Maila Käosele meenub lapsepõlvest ennekõike see, et tema õde oli hoopis andekam joonistaja ja kui kuskilt leiti savi, siis ka tugevam voolija. «Õde voolis koera ja hiire, mina voolisin telliskivi,» muigab ta. Maila Käos leiab, et tema omapärane lähenemine võis tegelikult samuti tulevasele ametile viidata. Selle üle veel pisut naerdes rändab ta kohe tagasi lapsepõlve, mille kohta on tal vaid üks sõna: idüll.

Suved veetis Maila Käos vanaema ja vanaisa juures Põlvamaal ja kaunimad mälestused pärinevad just sellest ajast. «Lapsepõlvest on tulnud isetegemise tahe, pidevalt pidi loomade eest hoolitsema, vabadel hetkedel nägin, kuidas vanaema tegeles käsitööga,» meenutab ta. Maila Käos on tagantjärele mõelnud, et paljud otsused, mille ta on eri eluhetkedel langetanud, on seotud tema minevikuga. Ta leiab, et kunstnikuameti valik on suuresti mõjutatud sellest, mida ta väikese lapsena tundis ja läbi elas. Avaldunud on veel palju muudki, kus tema meelest see teooria paika peab.

Kui tüdruk lugemise ära õppis, siis uuris ta kirglikult kõiki teoseid, milleni tema käed ulatusid. Ta istus päevad läbi raamatute taga. Umbes kuue-seitsmeaastasena silmas ta riiulis mahukat raamatut, millele pilku peale heites oli veendunud, et ei loe seda kunagi. «Vaatasin aastaid seda raamatut, ei võtnud seda riiulilt allagi,» kirjeldab ta.

Umbes kümnendas klassis muutus huvi aga ületamatuks ja ta võttis kätte, ronis riiulini, haaras raamatu, puhus sellele kogunenud tolmu ära ja luges raamatu vähema kui nädalaga läbi. See raamat oli «Alasti tulin ma» ehk romaan Auguste Rodinist. Siiani on tal meeles, et kunstnikuelu sai just tänu sellele raamatule hoopis teise värvi – kõik, mida nad tegid, näis nii huvitav, hea ja õige. Huvi püsis ja ta luges läbi veel terve trobikonna kunstnike elulugude raamatuid, mille tulemusel jõudis järelduseni, et kunstnik võib teha kõike. Maila Käos tahtis ka sellist võimu.

 

Valik kaks: hakkan õppima nahakunsti!

Maila Käose sõnul oli teekond Tallinna kergtööstustehnikumi loomulik. «Oskasin hästi õmmelda, aga matemaatika polnud kõige tugevam, seetõttu jäi esialgne valik, riiete disain, kõrvale ja otsustasin nahka õppida,» meenutab ta. Ta ei saanud tehnikumis küll kunstilist poolt endas väga palju arendada, ent tehnoloogiline taip sai sellevõrra tugevam. Kui kõik see aga kõrvale jätta, siis järjekordne põnev hetk saabus siis, kui ta sai nahkesemete kujundamist ja valmistamist õppides teada, et tegelikult oli tema vanaemagi seal varem õppinud.

Kõik see toimus tegelikult Maila Käose jaoks täiesti teadmatult, sest tema seiklused nahadisaini maailmas said alguse just siis, kui vanaema suri. Vanaema eluga oli ta enda meelest hästi kursis, ent ta ei teadnud seika, et vanaema oli kunagi Linda nahatööstuses peatehnoloog. See nüanss tuli ilmsiks alles siis, kui Maila Käos oli oma valiku nahadisaini kasuks juba langetanud.

Maila Käos on tegelikult nukker, sest tema klass oli nahadisainerite viimane lend. Tehnoloogilised teadmised, mida ta tehnikumis omandas, on talle nahakunsti juures väga palju juurde andnud. Loomulikult annaks ka tulevastele nahadisaineritele, ent mida pole, on sellele spetsialiseerunud kool. Küll aga on olemas Maila Käose tehnikumiaegsed kaustikud, mida korralik koolilaps hoolega täitis ja mis on leidnud uue kasutuse: Tartu kõrgema kunstikooli tudengid saavad neist tarkust ammutada.

 

Valik kolm: Tartu!

Tallinnast tuli Maila Käos pärast tehnikumi lõppu tagasi Emajõe Ateenasse, mistõttu leiab, et on hirmus igav inimene: kogu aeg Tartu-keskne. Haridusteed jätkas põline Tartu patrioot kõrgemas kunstikoolis 2003. aastal. «Minu jaoks oli see hästi tore aeg, sest kui ma kõrgemasse kunstikooli sisse astusin, sain ma ühtlasi teada, et ootan last,» räägib ta. Niisiis käisid nad lapsega nii-öelda koos koolis. Varasemasele tehnoloogilisele taibule sai ta nüüd juurde ka kunstilist poolt.

Õppimisind ei raugenud ja pärast lõpetamist asus ta õppima Tartu ülikooli kunstiõpetaja õpetajakoolitusse. «Minna kunstikoolist ülikooli – see oli juba teine ooper,» meenutab ta. Paraku tuli tunnistada, et reaalsus ja teooria sageli ei klapi. See tähendab, et mis on kirjas õpikus, ei pruugi reaalsuses toimida. Akadeemilise õppe kogemus viis ta 2006. aastal tagasi ülikooli, et lahkuda kaks aastat hiljem humanitaarteaduste magistrina.

 

Valik neli: tahan õpetada!

Pärast õpetajakoolitust läks ta 2005. aastal Tartu kõrgemasse kunstikooli väikese koormusega õppejõuks. «Tundsin ennast kõrgemas kunstikoolis koduselt ja tunnen siiamaani, ehk seepärast ei olegi suutnud ära minna,» jääb ta hetkeks mõtisklema. Talle sai aga ka selgeks, et naudib õpetamist – see on midagi, mida talle tõepoolest meeldib teha.

Esimene kogemus oli liigutav: kõik tudengid kuulasid teda, vaimustusid kõneldust ja tegid rohkem kui palutud. «Olin ju tegelikult sama vana kui nemad, mõni oli minust vanemgi, aga kõik kuulasid mind,» räägib ta. Ta leiab, et on vajalik õpilasi tundma õppida. «Tekib usalduslik suhe, koolis esialgu õppejõu ja tudengi tasandil muidugi,” räägib Maila Käos. Pärast kooli ei näe ta aga põhjust, miks mitte liikuda neilt tasanditelt edasi sõpradeks.

Tudengite lõpetamine on Maila Käose jaoks küllaltki emotsionaalne sündmus. Neli aastat on piisav aeg, et tudengid südame külge kasvaksid. Lahkujateks on ometi inimesed, kellega on koos söödud mitu puuda soola. Ta ei lase pead norgu: ega need inimesed tema jaoks kuhugi kao, kindlasti kohtutakse veel, kas siis kellegi näitustel, kuhu ta alati hea meelega läheb, või istutakse koos maha, et võtta üks tee.

Ta kinnitab, et tema tudengid on olnud kõik särasilmsed, keegi ei tee oma tööd ülejala. Maila Käos toob välja pigem selle, et inimese pühendumus töösse väljendub lõplikus tulemuses. See «miski» võib panna komisjoni mõnest vildakast õmblusest mööda vaatama. Oma armastuse, usu ja omandatud oskused pani ta näiteks enda lõputöösse, mille tulemuseks oli ainuke «A» aja jooksul, mille ta kõrgemas kunstikoolis veetis. Diplomitöö oli Maila Käose jaoks väga erilise tähendusega: ta oli kokku kogunud oma vanaema luuletused ja köitnud need üheks raamatuks. Vanaema töökaaslased ja tuttavad ei osanud aimatagi, et naisterahvas sellise asjaga tegeles. Maila Käos ilmselt üllatas komisjoni sama palju kui vanaema oma tuttavaid.

 

Valik neli: köitmine!

Raamatut köites tundis Maila Käos ahhaa-tunnet ehk seda, et teeb enda jaoks õiget asja. Ta leiab, et mingil hetkel langetavad kõik inimesed valikud selle kasuks, mis neid rohkem paelub. Teda köitis ja köidab köitmine. Sära silmis räägib ta köitmise juures piiride kompamisest, sellest, kuidas luua uusi võimalusi ja kasutada eri tehnikaid. Ta tunnistab, et mingil hetkel lähevad katsetused aia taha, aga oluline on püüda ja mõelda raamidest välja – see tunne, kui asi õnnestub, on seda väärt. Mõni selline töö on suisa pälvinud kõrgeid autasusid, kuid sellel Maila Käos peatuda ei soovi, sest teda inspireerivad muud nüansid.

Tema jaoks eneseväljendamine oluline. Seetõttu on ta alates 12-aastasest peale pidanud päevikut, neid on terve riiulitäis. Viimaste lehekülgede täitmist saadavad juba mõtted, kuidas küll oma järgmist päevikut köita, milline see välja võiks näha ja missugust tehnikat kasutada.

 

Valik viis: olen nahadisaini osakonna juhataja!

Aprillikuus otsustas Tartu kõrgema kunstikooli komisjon, et Maila Käos on sobiv kandidaat nahaosakonna juhi ametikohale. Seitse aastat tagasi astus ta Tartu kõrgemasse kunstikooli möödaminnes sisse, sealt edasi sai ta endale väikese töökohustuse. Maila Käos on tänaseks astunud väga suure sammu edasi.

Tema puhul torkab silma tahe teha asju omamoodi ja mitte ainult köitmise juures. Erilaadset lähenemist plaanib ta ka nahadisaini osakonda juhtides silmas pidada. Ta on kindel, et see, mida nad Tartu kõrgemas kunstikoolis õpetavad ja õpivad, on ainulaadne. Seda tuleb hoida, väärtustada ja võimaluse korral muuta tõhusamaks.

 

---

Lõputöö juhendaja ja õppejõud, kes jäi meelde

Mari Mustjõgi,

Tartu kõrgema kunstikooli nahadisaini osakonna vilistlane

Maila puhul on eriline see, et ta on alati tudengitega suheldes väga loomulik ja vaba. Kui tavaliselt on õppejõu ja tudengi vahel mingisugune nähtamatu sein, siis Mailaga seda pole, mis muidugi ei tähenda, et teda ei austataks.

Väga austame, eriti tema sooja ja kirgliku suhtumise poolest nahakunsti ja köitmisesse. Mäletan Maila esimese kursuse paberitehnikate tunde, kus kasutasime mitmesuguseid vahendeid, et paberit ise kujundada, samuti valasime seda purustatud paberimassist ise. Need tunnid jäävad meelde väga värviliste ja teraapilistena, sest miskipärast oli seal alati selline «tšakrad valla» meeleolu, millega ei seostunud ühtegi pinget ega hirmu ja minu meelest ainult nii saabki sündida kunst.

Lõputöö juhendajana oli Maila pigem tugev ja julgustav kui konkreetne suunaja. Ta oli küll kogu aeg olemas, ent tundsin siiski, et olen lõputöö täiesti ise teinud ja vaevanägemise eest hinde saanud. Kaitsekomisjoni ees oli hea ja enesekindel seista, sest kuigi arutasin oma tööd Mailaga pidevalt läbi, oli see algusest lõpuni minu enda näoga.