Filosoofias ja psühholoogias tuginetakse liiga tihti rahvapsühholoogiale, mis pärsib aga tõeni jõudmist ja tekitab inimestes valearusaamu.

TÜ filosoofia doktorant Taavi Laanpere uurib vaimufilosoofiat. Põhjalikumalt keskendub ta praegu mälu uurimisele, näidates, kuidas põimida kaasaegset mälupsühholoogiat filosoofiliste küsimustega. Üks peamisi müüte, mida ta oma doktoritööga kummutada püüab, on arvamus, et mälu on täiesti eraldiseisev vaimunähtus.

Argikeeles leidub hulk mõisteid, mida kasutatakse inimese käitumise ja siseelu kirjeldamiseks ning seletamiseks – sellist sõnavara nimetatakse vaimufilosoofias rahvapsühholoogiaks. Need on tavainimesele tuttavad mõisted nagu uskumus, soov, tunne, kujutlus, mälu jne. «Levinud arusaam filosoofi rollist näeb ette, et tuleb analüüsida neid mõisteid ja sellest lähtuvalt otsustada, milles vastavad vaimunähtused seisnevad. Alles seejärel proovitakse neid mõisteid seostada mingisuguste tulemustega teadustes,» selgitab Laanpere.

Laanpere püüab ümber pöörata uurimisviisi, kus lähtekoht võetakse nii mõnigi kord rahvatarkusest. «Püüan näidata, et rahvapsühholoogilisi mõisteid ja arusaamu ei peaks tingimata vaimu kaardistamise aluseks võtma, sest need mõisted ei ole n-ö kivisse raiutud ega pruugi osutada tegelikele asjadele või kategooriatele maailmas,» ütles Laanpere. Doktorant püüab kaitsta lähenemist, et vaimuseisundeid tuleks pigem liigitada teaduslikel alustel.

Taavi Laanpere (FOTO: erakogu)

Konstruktiivne mälu

Teema uurimiseks kasutab Laanpere mälu näidet ja ammutab ainest ka kaasaegsest ajuteadusest. «Mäluteadus on aina enam liikunud neuroteadustesse ehk üha rohkem koguneb andmeid selle kohta, kuidas ajus informatsiooni talletatakse.» Nii õpitakse järjest paremini tundma ka mehhanisme, mis võimaldavad inimestel ühel või teisel viisil midagi mäletada. «Kui neid mehhanisme lähemalt vaadata, siis jõuamegi mälu osas sageli üllatavate järeldusteni. Neid ei oskaks oodata, kui piirduda lihtsalt rahvapsühholoogilise mõiste lahtiharutamisega.»

Kui argikontekstis räägitakse meenutamisest kui millegi sellise taasteadvustamisest, mis on juba peas olemas, siis teadlaste järgi on tegu keerulise protsessiga, mille käigus luuakse midagi uut.

«Kui psühholoogias on mälu konstruktiivsusega valdavalt lepitud, siis filosoofias on tavaarusaam visa kaduma.» Traditsioonilise vaate järgi mõeldakse mälust kui isemoodi arhiivist, kuhu kogemused talletatakse ja kust neid vajadusel taas välja võetakse. Sellega käib kaasas arusaam, et kuni meenutamiseni hoitakse varasemaid kogemusi terve aja kusagil alles. «See on selles suhtes mugav pilt, et võimaldab väidetavat mälu eripära üsna lihtsalt kokku võtta. Üritan aga näidata, et see on müüt.»

Hajutatud mälujäljed

Püsivaid närvistruktuure, mida on võimalik seostada kindlate mälestustega, nimetatakse mälujälgedeks. «Mälujälje kohta ütlevad vaimufilosoofid tihti, et nemad selle täpsema kirjeldamisega ei tegele. Küll aga järeldub pelgalt mälu mõistest, et seesugused jäljed peavad iga mälestuse jaoks olemas olema.» Kuidas sellises mälujälgede arhiivis asjad tegelikult talletatud on, jäetakse ajuteadlaste uurida. «Probleem seisneb selles, et kuigi filosoofid üldiselt nõustuvad, et mälujälgede iseloomu peavad lõpuks ära kirjeldama neuroteadlased, on osad neist siiski mõisteanalüüsi käigus loonud teatud kunstlikke piiranguid sellele, mislaadi asi mälujälg üldse olla saab.»

Laanpere sõnul tekib siin ebakõla, sest osad filosoofid kujutavad mälujälgi ette justkui varasemate vaimuseisundite või kogemuste koopiaid. «Kui aga vaadata, mida neuroteadlased on mälujälje kohta tegelikult avastanud, siis tundub, et nende filosoofide kirjeldus ei pea paika. «Konkreetsete kogemuste maha jäetud muutusi närvisüsteemis on täna võimalik kohati üpris täpselt paigustada. Ei saa aga öelda, et need eraldatud närvirakukogumid esitavad varasemat kogemust selle terviklikkuses.» Kui lähtume mälujälje kui koopia mõistest, jõuame kummalise tulemuseni, et teadlaste leidude näol polegi tegu mälujälgedega.

«Neuroteadlased on tõdenud, et informatsioon, millest meenutamise käigus varasem kogemus uuesti üles ehitatakse, on ajus hajutatult ladustatud. Tegelikkuses lähevad mõne konkreetse varasema seiga meenutamisel käiku paljud erinevad närvivõrgustikud ja nendes talletatud info.» Samal ajal on neil võrgustikel peale mäletamise võimaldamise ka palju teisi ülesandeid.

Siin võibki rahvapsühholoogia võib meie arusaamu mõjutada. «Püüan näidata, et sellise rikkaliku kogemussisuga mälujälgede postuleerimisel ei ole head alust – see on ajendatud üksnes rahvatarkusest ja sellest, kuidas oleme harjunud mälu ja teiste vaimuseisundite vahekorrast mõtlema.» Sellest tingitult peame võib-olla muutma oma arusaamu näiteks sellest, kas mõne seiga mäletamine ja kujutlemine on niivõrd erinevad nähtused, nagu argine sõnavara sellel paista laseb.

Harjumuspäraseid arusaamu on aga raske muuta, sest inimesed lähtuvad sellistes küsimustes sageli enesevaatlusest. «Omaenda kogemusi vaadeldes võib tunduda, et mäletamisega kaasneb alati ühtlaadi tunne ja kujutlemisega sootuks teine. Ometi ei ole sisekaemus tingimata hea alus, millele psühholoogilisi nähtusi liigitada,» lisab Laanpere.

Mälu ja teadmine

Filosoofia üks haru on epistemoloogia ehk teadmis- või tunnetusteooria, mis tegeleb teadmise ja õigustuse loomusega. Epistemoloogid püüavad näiteks kirjeldada, millised vaimuseisundid kvalifitseeruvad teadmiseks. «Siin tekibki pinge, sest tundub, et mälu ja teadmise vahel on väga eriline suhe. Vähemalt tavavaate põhjal.» Laanpere kirjeldab, et ühelt poolt on inimestel sellised vaimuvõimed, mis on selgelt uute teadmiste allikaks – näiteks taju. «Teisalt tundub meile, et mälu kaudu pole põhimõtteliselt võimalik uusi teadmisi saada, sest laialt levinud arusaama järgi on tegu lihtsalt varemsaadud teadmiste säilitajaga.»

Võttes mälu konstruktiivsust tõsiselt, ei tohiks siiski välistada, et meenutamine võib vahel uute teadmisteni viia. Meenutamise lõpptulemust võivad aga mõjutada paljud erinevad asjad: kas või see, kui keegi meenutajat eksitaval viisil küsitleb. «Kas pealtnäha kõrvalistest teguritest mõjutatud mälestus on mälestus? Osad leiavad, et on, sest see moodustati täpselt sellisel viisil, nagu mälu tavatingimustes toimib. Teised rõhutavad aga, et sel juhul pole tegemist mälu, vaid kujutluse või mõne muu vaimuseisundiga.»

Need, kes keelduvad moonutatud mälestusi mälu tulemuseks pidamast, on Laanpere arvates ekslikul teel. «Kui vaatame kogu tõendusmaterjali, siis traditsioonilisest vaatest kinni hoides hakkab õige pea tunduma, et tõeline mäletamine on midagi ülimalt haruldast, sest väiksemad või suuremad moonutused on läbivad ja pidevad.» Alatasa ja järjekindlalt valesti talitav mäluprotsess ei tundu aga tõepärane.

«Kui vaadata näiteks evolutsiooni seisukohalt, siis tekib küsimus, miks meil peaks olema välja kujunenud selline kognitiivne süsteem, mis peaaegu kunagi oma kohastumuslikku rolli ei täida. Palju tõepärasem on, et süsteem toimib õigesti – lihtsalt tema ülesanne ei ole ladustada üksikasjalikke vaimusisusid.»

Laanpere lisab, et raske on näha põhjust, miks peaks inimesel olema selline mälu, mis säilitab üksikasjalikke varasemate kogemuste lindistusi. «Mälu, mis toimib üldisema tuleviku planeerimise osana ehk mälu, mida mõjutavad ka üldisemad taustateadmised ja muud tegurid, on kasulik, sest see varustab meid tõenäolisemalt otsuste tegemiseks olulise teabega. Mälusüsteemid võivad vahel olla oma ülesannete kõrgusel ka siis, kui nad ei tooda tõeseid vaimuseisundeid.»