Jaanuari viimastel päevadel kogunesid Nelijärve puhkekeskusesse ligi 50 tudengite esindajat. Üliõpilaskonna esimehe Martin Noorkõivu ja aseesimehe Liina Hirve sõnul saigi sel päeval alguse sisuline töö hea õppimise tavaga.

Liina Hirv ütles, et Nelijärvel tehti esimene ideekorje ja arutelu, milline võiks ja peaks olema hea õppimine. «Nagu kogu protsessi puhulgi, töötavad tava kokku­leppimise kallal eelkõige üliõpilaste esindajad: instituudi üliõpilas­kogude liikmed, valdkonna üliõpilas­kogude liikmed, senati esindajad jt,» rääkis Hirv. 

Juba mõnda aega on kestnud arutelud hea õpetamise tava ümber, mille raames püütakse kokku leppida selles, milline peaks olema hea õpetamine. Hea õppimise tava dokumendi koostamisega püüavad tudengid pürgida selle poole, et lepitaks kokku, milline on hea õppimine ja mis selle alla kuulub. «Teame, et õppimine ja õpetamine on vastastikku tihedalt seotud tegevused ja nendeks on tarvis nii õpetaja kui ka õppija panust,» lisas Hirv.

Tavasse kirjatatakse näiteks see, et hea õppimine tähendab, et ka tudeng ise seab endale õppetöö jooksul eesmärke. «Samuti tähendab see seda, et ta valmistub ise auditoorseteks kohtumisteks (loengud, seminarid või praktikumid) ja on valmis aktiivselt kaasa lööma aines toimuvates tegevustes,» ütles Martin Noorkõiv.

Arvestamine ümbritsevaga

Üliõpilased püüdlevad selle poole, et hea õppimise ja hea õpetamise tavad oleksid omavahel kooskõlas ja vastaksid teineteise eeldustele. Selleks tehakse koostööd ka õppeprorektori ja hea õpetamise kogukonna eestvedajatega. «Just vastutusest oma tegevusele sõltub meie motivatsioon midagi teha või mitte teha,» põhjendab Liina Hirv vajadust kirja panna, mida tähendab hea õppimine.

Martin Noorkõivu sõnul tuleb enamik tudengeid ülikooli selleks, et hästi õppida ja midagi saavutada. «Sageli jääb aga tudengitepoolsest panusest vajaka ka lihtsalt seetõttu, et tudeng ei tea, mida ta saaks paremini teha. Olgu see näiteks koos õppimine või iseendale eesmärkide seadmine. On palju praktilisi viise, kuidas saab õppimist enda jaoks huvitavamaks ja tõhusamaks muuta ning tava näitab siinkohal teeotsa kätte,» ütles Noorkõiv. 

Kokkulepitav tava kirjeldab head õppimist, kuid mitte päris ideaali. «Pigem on see suund, mille poole püüelda,» sõnas Noorkõiv. Ta lisas, et õppida saab ka madalama taseme juures, kuid hästi õppida tähendab laiemalt mitte ainult õppimist headele hinnetele, vaid ka arvestamist keskkonna ja meid ümbritsevate inimestega.  

Hea õppimise tava kui mõõdupuu

Üliõpilase jaoks on dokument juhis, kuidas võiks õpingute käigus tegutseda. «Teisalt on see norm, mida võiks hästi õppiv Tartu ülikooli tudeng järgida. Arvan, et see võiks olla ka teenäitaja värskelt ülikooli tulnud tudengitele, kuid sealsamas ka meelespea juba kogenud õppu­rile,» ütles Liina Hirv.

Kuna tegemist on tavaga, mis ei ole võrdsustatav seaduse või muu eeskirjaga, siis on selle järgi käitumine ka vabatahtlik. «Eelkõige on see tudengile tööriist, et ülikoolis hästi hakkama saada ja võtta siit rohkem kui miinimum. Kui hakkaksime selle täitmist otseselt kontrollima, muutuks tava hoopis sunnivahendiks,» rääkis Hirv.

Tudengite esindajad leiavad, et tava võiks seaduse või eeskirja asemel olla näiteks ka mõõdupuu olukorras, kus lahkheli on juba tekkinud. «Näiteks olukordades, kus tudengi või õppejõu tegevus on seatud kahtluse alla, võiks pöörduda kokkulepitud tavade poole. Otsustes, kas keegi on käitunud valesti või mitte, on alati palju kaalutlusruumi ja tava on see, mille alusel saame otsuseid langetada,» ütles Hirv. Ta lisas, et ka tudengiesindajad võiksid otsuseid langetades sellest juhinduda.

Lühikursus õppimisest

Nelijärvelt saadud mõtete põhjal on üliõpilaskonna büroos pandud kokku dokumendi mustand, mis läheb uuesti kooskõlastusele kõikidesse üliõpilaskogudesse. «See on ka aeg ja koht, kus kõik tudengid saavad läbi oma instituudi esindajate anda enda panuse. Ilmselt toimub see märtsi alguses,» sõnas Hirv.

Pärast seda, kui kooskõlastuselt on saadud tagasiside ja üliõpilaskonna volikogu (alates kevadest üliõpilaskonna kõrgeim otsustus­organ – toim.) on tehtu heaks kiitnud, soovitakse tavasid tutvustada ja nende üle arutada ka kõigis instituudi nõukogudes. «Loodame, et tavast ei kujune tühi dokument, vaid selles on tudengite ühiselt kokkulepitud normid ja juhised, mida ka õppejõud tunnustavad ja heaks kiidavad,» lausus Hirv.

Martin Noorkõivu sõnul tuleb tavasid tutvustada ja lõimida neid tudengi nn sisseelamisprotsessi, et dokument ei jääks ainult dokumendiks. «Seda saab teha näiteks tuutorite kaudu või sisse­juhatavatel konverentsidel igas valdkonnas. Ideaalis võiks selline kuidas-ülikoolis-õppida lühi­kursus olla iga õppekava kohustuslik osa, see jääb aga lähiajal ilmselt vaid unistuseks,» ütles ta. 

Igal tudengil on võimalus sõna sekka öelda. «Võta oma instituudi üliõpilasesindaja varrukast kinni ja anna teada, milline on sinu arvates hea õppimine!» innustas Liina Hirv.