Kui semiootikud asusid veel Tiigi tänavas, oli osakonnajuhataja Peeter Toropi kabinetis korruse kõige suurem laud (ning samuti kohvimasin). Peetri toa uks püsis lahti ning õppejõud ja kraadiõppurid põikasid alatihti sisse kohvi tegema. Selle laua ümber sündisid paljud Tartu uue semiootika head mõtted ja plaanid. Peetril oli ka kena komme tööle tulles mõni küpsetis kaasa võtta ning jagada seda kõigiga, kes päeva jooksul tema tuppa sattusid.

Alati justkui enesestmõistetavalt olemas, avatud ja valmis kaasa mõtlema on Peeter Torop olnud põhilisi Tartu-Moskva koolkonna vaimsuse edasikandjaid. Peetrile on omane lugupidav suhtumine vestluspartnerisse, olgu tema vastas seminaritöö teemat kobamisi otsiv tudeng või maailmakuulus teaduse suurkuju. Samasugune hoiak iseloomustab Toropi suhtumist uuritavasse materjali, ja ehk just seetõttu on ta pidanud oluliseks objekti enda eripärast lähtuvat ad hoc analüüsi. Mõistmiseks tuleb süüvida objekti ning lubada sel kõnelema hakata.

Kui uurijal ei ole korralikku jalgealust, võib ad hoc lähenemine tunduda kui haprale jääle minek. Ent Toropi teoreetiline pagas, millest valida vahendeid uuritavale nähtusele lähenemiseks, on aukartustäratav. Tema suutlikkus terasid sõkaldest eristada paneb kolleege imestama: kust võtab Torop aja, et teaduse arengul silm peal hoida ja samas nii tulemuslik olla? Seejuures on Torop kursis ka sellega, mis toimub Eesti kultuuris, ta jõuab kirjutada kultuurikriitikat, ülevaateartikleid, saatesõnu raamatutele.

Küllap on laia haardega otsapidi seotud veel üks Peetri olulisi omadusi: võime inspireerida. Vene kirjanduse loengutest, mida Torop pidas verinoore õppejõuna, räägivad endised tudengid ülivõrdes. Samamoodi elevil või hoopis mõttesse vajunult tullakse Toropi loengutest ka praegu. Oma dialoogivalmiduse, eetilisuse ja sügavuti minevate teadmistega kasvatab Peeter Torop mõistmise kultuuri. Kohtumised temaga ülikooli sammaste vahel tuletavad meelde, milles seisneb humanitaaria tõeline olulisus ja ülesanne.

Palju õnne, Peeter!

Kolleegid