Ühes riigiga voolisid Eesti võimud 1990. aastatel arusaama rahvusest – paljuski läbi poliitika, mis kohati eelistas etnilisi eestlasi, räägib ajaloolane Reigo Lokk.

Teie doktoritöö tuum on nn rahvustamine, milles etniliselt kirev riik tajub end ohustatud rahvusriigina. Mida see kaasa toob?

Põhimõtteliselt püütakse riiki täita teatud rahvusliku sisuga. Institutsioonid kipuvad kehtestama või kaitsma nimirahvuse keelelisi, kultuurilisi, majanduslikke, poliitilisi jm positsioone.

Rahvustavaks saab tegelikult lugeda kõiki rahvusriike, kuna iga nüüdisaegne riik tegeleb alaliselt nii riigi kui ühiskonna kujundamisega. See tähendab, et ka «rahvus» ei ole ilmselt kunagi päris valmis produkt. Rahvuslus peab end iga päev taastootma.

Eriti keeruline on see varamodernsetele ja ka postimperiaalsetele uutele poliitilistele moodustistele, kus riigi ja selle üldjuhul heterogeense rahvastiku identiteedid ei pruugi hästi kokku langeda.

Kas 1990. aastate Eesti oli tüüpiline sellises seisus ühiskond?

Eesti astub laias laastus ühte jalga teiste postkommunistlike riikidega. Samas ei eristu siinsed rahvustavad meetmed kuigivõrd näiteks vanadest lääne ühiskondadest.

Lääne-Euroopas on paljud demograafilised, sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised protsessid lihtsalt varem ära olnud.

Siin nõudis nõukogudeaegne mastaapne immigratsioon ja keeruline pärand rahvustavaid meetmeid võrdlemisi laial rindel. Ja ka märksa intensiivsemas taktis.

Nii viisid Eesti ja Läti ellu määratlemata kodakondsusega isikute staatuse. See oli võib-olla ebatavapärasem lahendus.

Tundub see praegu hädaabinõuna või ikkagi ka sihipärasema vähemust tõrjuva poliitikana?

Kindlasti ka teatava hädaabinõuna.

Samas, selektiivne rändepoliitika oli oluline rahvuskujunduse vahend. Sisserännet hakati kvootidega piirama, eesti päritolu võõrsil olijaid aga kvoodiväliselt tagasirändetoetustega koju meelitama.

Siirdeprotsesside lihtsustamiseks ja etniliste pingete leevendamiseks lasid keskvõimud toona tegelikult küllalt meelsasti immigrantrahvastikul maalt välja voolata, soodustades seda Eesti migratsioonifondi vahendusel rahasüstidega.

Ka siseriiklikult püüti erinevate motivatsioonipakettide ja töökohtade loomisega eestikeelseid inimesi suunata eesti kultuurikeskkonnale kriitilistesse piirkondadesse.

Põhimõtteliselt viljeles riik alates 1993. aasta kevadest suuresti etnilisel alusel eristavat rände reguleerimist.

Aastatuhande vahetusel hakkas see ehk tagaplaanile vajuma.

Resümeerite, et mõned poliitilised jõud lootsid, et seadused praagivad n-ö ebalojaalsed inimesed riigist välja.

Jah, aga kas meil oli siin teadlik riiklikult institutsionaliseeritud väljasurumise süsteem – seda on keeruline öelda.

Mõningate toonaste riigikogu liikmete ja riigiametnike hoiakud ja sõnavõtud viitavad taolistele eesmärkidele, aga avalikult mingi sellise süsteemi olemasolu kunagi ei manifesteeritud.

Ka mingit otsest nn dekoloniseerimisseadust ju vastu ei võetud. Kuigi suhteliselt nõudlik kodakondsus- ja keelepoliitika ning võib-olla kõige olulisema instrumendina 1993. aasta suvel vastu võetud välismaalaste seadus justkui viitavad etnodemograafilise struktuuri teatavatele muutmiskatsetele.

Mängud ajutiste elamis- ja töölubadega, protseduuriline venitamine, pikkade järjekordade tekkimine, ühekordsete reisidokumentide väljastamine – mõningaid «nõkse» venekeelsete integreeruma häälestamiseks on võimalik siin tõepoolest esile tõsta.

Aga praegune teave võimaldab siiski vastuolulisi tõlgendusi. Mingi laiema konspiratiivse varjatud agenda olemasolu tõendamiseks napib andmeid.

Samas nimetate Nõukogude armee ameeriklaste abiga Eestist välja viimist rahumeelse dekolonisatsiooni musternäiteks.

Nojah, kuigi see mõiste on väga väärtuskoormatud. Võib näiteks küsida, kas me saame Eestis kolonisatsioonist klassikalisel kujul üldse rääkida.

90ndatel rändas küll välja ligi neljandik kõigist Eesti vähemustest, aga rahvastiku etnilisi proportsioone ju tegelikult väga palju muuta ei õnnestunud – kui ka sellised plaanid olid.

Mis oli sellise n-ö etnilise kontrolli teostamise keskne instrument?

Ilmselt naturalisatsiooni tarbeks kehtestatud keeleoskusnõuded.

Nendega lülitati üsna suur osa venekeelsest elanikkonnast avaliku elu juhtimisest välja. Riigiaparaat sõna otseses mõttes eestistus 1990. aastate alguses silmnähtavalt.

Venekeelse vähemuse otsene mõju Eesti seadusloomele ja poliitikale on olnud seetõttu üsna piiratud, ehkki seadusandlus ise on olnud etnilises plaanis neutraalne.

Erinevalt mõnest lääne autorist järeldate, et rahvustamine ulatus ka majandusellu.

1990. aastate esimesel poolel, jah.

Ühelt poolt – keelenõuded tähendasid paljudele venelastele langevat tööalast mobiilsust.

Aga neil oli raskem osaleda näiteks ettevõtete erastamisel. Ajaloolise omandiõiguse järgimine, kompenseerivad rahvakapitali obligatsioonid, kodanikke eelistav hinnapoliitika, esialgu ka paiksustsensus tähendas arvestatavat väärtuste taaskoondumist põliselanikkonna kätte. Neil jäi investeeringuteks rohkem raha, uues ettevõtluskeskkonnas alustamiseks oli mõningane eelis.

Ka maad said 1993. aasta aprillini erastada vaid Eesti kodanikud.

Samas lõppesid Kirde-Eesti 1990. aastate alguse eraldumispüüdlused rahulikult.

Sealse venekeelse elanikkonna linnalise asustusmustri põhjal olnuks sidustatud territoriaalne moodustis kokkuvõttes muidugi ka võrdlemisi raskesti realiseeritav.

Maapiirkonnad olid valdavalt eestikeelsed ning ilmne vastasseis oli olemas nii valdade kui ka maakonnavalitsuse tasandil.

Status quo säilimise taga seisis aga kahtlemata mitmetest sisemistest ja välistest teguritest tingitud põhjuste kompleks.

Samas, minu andmetel polnud ei separatistlikel poliitikutel ega tavainimestel tegelikult kuigi selge, mida sooviti: liituda Vene föderatsiooniga, jääda autonoomsena Eesti vabariigi koosseisu või hakata päris iseseisvaks.

Mis tagapõhi nendel kõhklustel oli?

Üks praeguseni võrdlemisi suur küsimärk on Venemaa roll nendes kavatsustes.

Moskva linnavalitsus – linnapea Juri Lužkov ja teised seltsimehed – toetas Kirde-Eesti etnoregionalismi nii retoorikas kui ka kaitsepolitsei andmetel rahakohvrite kujul.

Aga Vene keskvõim hoidis pigem distantsi. Ja see oli kohalikele aktivistidele ilmselt üksjagu pettumus, külm dušš. Peeti küll ühisistungeid Eestiga piirnevate Slantsõ, Kingissepa (endine Jamburg) ja ka Jaanilinna (vn Ivangorod) linnavõimudega, aga Venemaa vastuolulised signaalid kindlasti jahutasid separatiste.

Praegu tundub, et sealsed keskvõimud olid ametis igasuguste muude pakiliste probleemidega, nagu Tšetšeenia konflikt, pinged enda föderaalstruktuuris, ulatuslikud majandusraskused jne.

Siiski kujunes Eestis peagi üsna tüüpiline poliitiline pingeväli: rahvustav riik, selle rahvusvähemus ja viimase ajalooline või kujuteldav väline nn kodumaa.

Samas oli siin üsna varakult kohal OSCE alaline missioon, mis tõenäoliselt aitas konflikti laienemist vältida.

Vähemalt Euroopa Liiduga liitumiseni survestasid mõjukad lääne organisatsioonid Eestit paljudes küsimustes küllaltki edukalt. Rahvuspoliitikat suunati liberaalsemasse voolusängi.

Mis on suuremad infolüngad Eesti-siseselt toimunu osas?

Kas või neidsamu Kirde-Eesti sündmusi ei ole tervikuna peaaegu üldse uuritud. Ja tegelikult on kogu rahvustamise temaatika saanud valdkonniti kahetsusväärselt vähe tähelepanu.

Samuti välismõjude aspekt. Sest ka Vene föderatsiooni nn kaasmaalaspoliitikad võitlevad tihti ju samade elanikkonna rühmade «mõistuse ja südamete» pärast.

Samas on Eesti arhiivid osaliselt veel kinni, osa materjale ei ole üle antud. Mina seda 75 aastat ilmselt oodata ei jõua – aga see on põhjatu teema.

Aga kultuurilisemat rahvuse ja administratiivsemat riigiehitamist tasuks eristatult uurida?

Jah, need protsessid on sageli küll tihedalt läbi põimunud, aga kumbki elab siiski selgelt ka oma elu. Rahvus või riik ei ole ikkagi päris üks ja seesama.

Mis on praegu vaadates nende 1990. aastate poliitikate suurim õnnestumine?

Sotsiaalne lõhestatus püsib praegu väga paljudes eluvaldkondades, aga ühisosa samas siiski pisitasa kasvab, eriti nooremate inimeste hulgas.

Määratlemata kodakondsusega isikute arv on 1992. aasta 32%-lt langenud 6%-ni, Eesti kodanike osakaal on tõusnud. Riik on ka stabiilsem.

Mulle tundub, et Eesti valitsuse balansseerimine rahvusenamuse ja venekeelsete vähemuste huvide vahel on olnud omamoodi köietrikk. Ilma et suurem osa neist mõlemast end liigselt petetuna tundnuks.