Eelmisel sügisel avati Tartu Ülikoolis kliinilise toitmise õppekava – ainus omataoline Euroopa Liidus. Universitas Tartuensis uuris selle asutajalt ja juhtivõppejõult professor Alastair Forbesilt, mida saab tulevane lõpetaja kliinilise toitmise magistrikraadiga ette võtta.

Tartu Ülikooli külalisprofessor Alastair Forbes on võtnud eesmärgiks kliinilise toitmise valdkonna arendamise: selleteemalise õppekava asutas ta mõnda aega tagasi Londoni Ülikooli Kolledžis ja nüüd jätkab arendustööd Eestis, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis.

Londonis loodud õppekava on osutunud edukaks ja Ühendkuningriigis on selle tuules asutatud veel kaks sarnast magistrikava. Euroopa Liidus ei ole aga sellesarnast õppekava kusagil mujal kui Tartu Ülikoolis. Professor Forbesi sõnul on siinne õppekava Ühendkuningriigi omadest paremgi.

„Nüüdseks on meil rohkem kogemusi, mida õppetöös arvesse võtta. Oleme ka Tartus üliõpilaste tagasiside põhjal teinud väiksemaid kohandusi, et kõik veelgi paremini sujuks,“ ütleb ta.

Põhialused ja ülekantavad oskused

Eelmisel õppeaastal, kõige esimeses rühmas asusid õppima magistrandid Eestist ja Ghanast. Tänavu septembris lisandusid tudengid Kasahstanist, Norrast, Pakistanist ja Türgist.

Kahe kursuse peale on neljal üliõpilasel ka varasem tervishoiutaust: uusi teadmisi omandavad lastearst, psühholoog, dietoloog ja toitumisspetsialist.

Magistriõppe esimesel aastal keskendutakse teaduse põhialustele: õpitakse muu hulgas teaduse ajalugu, teadusfilosoofiat ja statistikat. Suur tähtsus on ülekantavatel oskustel, mis kuluvad marjaks ära igal erialal. Professor Forbes peab oluliseks, et tulevased kliinilise toitmise eksperdid oskaksid end eri vormides väljendada, esineda konverentsidel ja kirjutada granditaotlust.

Teisel semestril asutakse õppima toitumist konkreetsete haiguste korral, näiteks analüüsitakse vähihaige või diabeetiku toitumiskava. „Õpetame haigusi ja seda, mida nende puhul teha või mitte teha, proportsionaalselt nende esinemissagedusega – kõige rohkem saavad tähelepanu need tõved, mida on kõige rohkem,“ kirjeldab Forbes.

Tähelepanu pööratakse ka intensiivravil viibivate ja operatsiooni läbinud patsientide menüüle, et toetada nende kiiremat taastumist.

Õppejõude on nii Tartust kohapealt kui ka tunnustatud toitmisravikeskustest üle maailma. „Välislektoritega on mul kokkulepe, et nad jäävad siia vähemalt paariks päevaks,“ sõnab Forbes. „Nii saavad tudengid peale loengu kuulamise ka lektoritega põhjalikumalt suhelda ja oma erialast võrgustikku laiendada.“

Juba on üliõpilastel olnud võimalus kohtuda Ühendkuningriigi toitumisteadlaste professor George Grimble’i ja doktor Kostas Fragkosiga ning Taani toitumisõendusabi professori Mette Holstiga, kes kõik on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Sel õppeaastal jagavad teadmisi ka Itaalia gastroenteroloog professor Alessandro Laviano, kes on spetsialiseerunud vähiraviga seotud toitmisele, ja Šveitsi professor Mette Berger, kes on maailmatasemel spetsialist intensiivravi ja mikrotoitainete alal.

Teisel magistriaastal võtab iga üliõpilane kuueks kuuks käsile oma uurimisprojekti. Praegused magistrandid on seda teinud Tartus, kuid välismaalt tulnuid julgustatakse uurimistööd võimaluse korral tegema ka oma kodumaal.

Uurimisteemasid on seinast seina: näiteks üks üliõpilastest uurib toitumisalase sõeluuringu automatiseerimist, teine alatoitumuse diagnoosimise parandamise ja hõlbustamise võimalusi, kolmas aga vanemate uskumusi ja tavasid seoses laste toitumisharjumuste ja rasvumisriskiga.

Õpingute hulka kuulub ka kümnenädalane praktika, kus tudeng on küll pigem vaatleja rollis, sest pädevust ise otsustada ja nõu anda tal veel pole. Praktikabaasi valikul on magistrantidel vabad käed.

„Peame oluliseks, et üliõpilasel oleks akadeemiline juhendaja, aga muidu võib praktikat teha ükskõik kus. Tänu pikale praktikale võib tudengist kujuneda haigla või toitumiskeskuse meeskonna liige,“ ütleb Forbes.

Eestvedajate õppekava

Magistrantuuri lõpu poole analüüsitakse – varem õpitu kontekstis – ka äsja avaldatud teadustulemusi. Forbesi sõnul õpivad tudengid sedasi uut teadustööd, sh kliinilise toitmise aspekte selles kriitiliselt analüüsima ja harjuvad end valdkonna arenguga pidevalt kursis hoidma.

See idee pärineb teaduskonverentsidelt, kus tavapäraselt pikalt ette planeeritud kava kõrval võetakse samuti pisut aega, et rääkida kõige värskematest teadusuudistest.

Kui magistridiplom taskus, on valikuvõimalusi mitu. Forbes ütleb, et suur osa Londoni Ülikooli Kolledži samalaadse õppekava lõpetajast töötab ravimifirmades ja haiglates ning ühest sai oma riigis lausa terviseminister.

Professor Forbes loodab, et Tartu Ülikooli õppekava lõpetajatest kujunevad oma riikides kliinilise toitmise valdkonna eestvedajad. Tööd võib leida eksperdi ja nõunikuna nii era- kui ka avalikus sektoris: nõustada ettevõtteid või koostada menüüsid haiglatele, koolidele, vanglatele jne. Lõpetajaid ootavad avasüli nii Tartu Ülikooli Kliinikum kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla.

Tööpõld on lai ka rahvatervisepoliitikas, olgu näiteks teatud toiduainete maksustamise idee analüüsimisel ja riigiasutuste nõustamisel.