Ülikoolide ühiskondlik eesmärk on alates teise maailmasõja lõpust väga palju muutunud. Muutus, mida on nimetatud ka 20. sajandi kõrghariduse buumiks, on toonud arenenud riikide ülikoolid nüüdseks raskesse finants- ja poliitseisu.
Tartu Ülikooli arengukonverents „Maailma, Eesti ja meie ülikool“
27. oktoobril toimunud arengukonverentsi eesmärk oli algatada arutelu ühiskonnale ja ülikoolile olulistel teemadel. Arutelu põhines juunis vastu võetud uuel Tartu Ülikooli arengukaval.
20. sajandil muutus ülikoolide roll drastiliselt: elitaarsetest, vaid väga väikest osa inimesi õpetavatest asutustest said suured ja laia haardega ettevõtmised, mis tegelesid mõlemaga – nii teaduse ja uuringute kui ka suure massi üliõpilaste õpetamisega.
19. sajandi lõpus oli Euroopas umbes 80 000 üliõpilast. Industrialiseerimisajastul hakkas Humboldti tüüpi ülikooli loomisega massiliselt levima ka kõrgharidus. 1930-ndateks oli Euroopas 650 000 üliõpilast, sealjuures USA edestas Euroopat 1,1 miljoni üliõpilasega. Naised said õiguse käia ülikoolis.
2023. aastal oli maailmas 264 miljonit üliõpilast ja kui jätta kõrvale Aafrika manner, suunas suurem osa riike ülikooli edasi ligi poole keskhariduse omandajatest. Koos kõrghariduse laienemisega moodustavad Humboldti-laadsed ülikoolid 21. sajandil siiski vaid väga väikese osa kõrghariduse andjatest – maailma 23 000 ülikoolist ainult umbes tuhandes tegeldakse õpetamise aluseks oleva teadusega. Teadusmahukad ülikoolid on üleilmsed institutsioonid – nad värbavad globaalselt ja õpetavad globaalselt.
Ülikoolid keset kriise
Viimastel aastatel on neid 20. sajandile omaseid arengusuundumusi tabanud aga vastutuul: kärpesurve, demograafiline pinge kahaneva ja vananeva rahvastiku tõttu ning populistlike poliitjõudude surve. Koosmõjus viitavad need tulevikule, kus talendid eelistavad akadeemilisele sektorile erasektorit.
Arenenud riikides seisavad ülikoolid vastamisi ühiskondlike ja poliitiliste muutustega, mis võivad drastiliselt mõjutada ülikoolide tulevikku. Pead tõstab globaliseerumisvastane, MAGA-st (ingl make America great again) inspireeritud meeleolu, mis survestab ülikoole loobuma rahvusvahelistumisest. Ülikoolidele heidetakse ette oma rahva huvide eiramist ja üleilmsete huvide esileseadmist. See surve väljendub välisüliõpilaste ja -õppejõudude arvu vähendamises, rahvuslike huvide piire ületavate väärtuste allasurumises, akadeemilise vabaduse piiramises ja soovis allutada poliitiline võim kontrollile.
Lisaks on kõrgharidus arenenud riikides rahastamiskriisis, ehkki küll mitte igal pool ühetaoliselt.
Ülikoolide rahastamise vähenemine ja poliitiline surve kandub selgelt üle ka teadusesse.
Ameerika Ühendriikides võitlevad ülikoolid keskvalitsuse kehtestatud suurte õppe- ja teadustegevuse kärbetega ning poliitilise survega õppe- ja teadustöö keskme seadmisel. Ühendkuningriigis viib rahapuudus osa ülikoole pankroti poole. Ka Hollandis ja Saksamaal on ülikoolidele esitatud keskvalitsuse kärpeplaanid. Samal ajal sulgevad paljud Jaapani ja Korea eraülikoolid uksi, kuna vananev ühiskond on toonud kaasa õppurite arvu järsu kahanemise.
Ülikoolide rahastamise vähenemine ja poliitiline surve kandub selgelt üle ka teadusesse. Globaalsed teadmiste võrgustikud muutuvad, kuna teadus on kujunemas multipolaarseks ja aina enam teadustegevust leiab aset Hiinas.
Üldistavalt võib nentida, et ülikoolid on praegu silmitsi kolme negatiivse trendiga.
Esimene neist on globaliseerumisvastaste, universaalseid inimõigusi ja väärtusi lõhkuvate ning rahvuslikke huve ainuõigeks pidavate ühiskondlike hoiakute levik, mis on loomult antiintellektuaalne ning vastandub 20. sajandi ülikiirele kõrghariduse populaarsuse ja kättesaadavuse kasvule, rahvusvahelistumisele ning koos sellega intellektuaalse mõtte ja seda kandvate väärtuste levikule.
Teiseks valitseb arenenud riikides universaalse kõrghariduse rahastamise kriis, mis on tingitud muu hulgas nende riikide võlakoormuse ülikiirest kasvust viimasel kümnendil. Suur avaliku sektori võlg koos vananeva rahvastikuga paneb surve alla kõik heaoluriigi avalikud hüved ning tervishoiu kõrval on neist olulisim just teaduse ja kõrghariduse rahastus.
Kolmas trend on ühiskonna vananemine ja sündimuse vähenemine, mis koos kahe eelnimetatud trendiga moodustab aeglase, aga siiski mastaapse nihke ülikoolide rollis ühiskonna eestvedajana.
Millised suundumused on leidnud aset Eestis?
1. detsembril 1919, mil Tartu Ülikoolis alustati õpetamist eesti keeles, õppis siin 347 üliõpilast. Pärast kiiret kasvu 1990-ndatel on Eesti üliõpilaste arv olnud stabiilselt 43 000 – 45 000 ja prognooside kohaselt jääb see sama näitaja juurde ka järgmiseks kümnendiks.
Seega võib anda hinnangu, et akadeemilise järelkasvu suurenemise ootust Eestis ei ole.
Samal ajal on akadeemiliste töötajate arv kasvanud ja selle peamine põhjus on riigi poliitilised otsused.
Järgmisel kümnendil kasvab doktorant-nooremteadurite hulk (jällegi riigi tehtud otsuste tulemusena) veelgi: 2026. aastal juba 50 võrra ja kümne aasta jooksul 200 võrra.
Selle arvu kasvuga samal ajal on meil aga uus probleem. Ülalolev graafik näitab selgelt, et vähenenud on kõrgkoolides õpetavate inimeste hulk ja osakaal. Näen ülikoolide suurt vastutust selle eest, et doktorant-nooremteadurite arvu suurenemine kindlustaks ka akadeemilise järelkasvu kõrgharidusõppes.
Selle suundumuse taga on tõik, et eestlased ei vali akadeemilist karjääri, sest see on mitme teguri koosmõjul muutunud vähem atraktiivseks. Rahaline surve ja populistlike jõudude mõju ülikoolidele vähendab akadeemilise karjääri atraktiivsust, mistõttu liiguvad talendid kõrgkoolidest erasektorisse. Aga ka akadeemilises karjääris endas on tasakaal pingutuse, tasu ja kindluse vahel paljude andekate noorte või ka küpsemate teadlaskarjääri peale mõtlevate inimeste jaoks paigast ära liikunud.
Akadeemilise karjääri nõrgad kohad
Olen enda loetu ja isiklike kogemuste põhjal kokku pannud kõige kriitilisemad punktid, mis mõjutavad akadeemilist karjääri. Seitsmest punktist kolmes lasub ühine vastutus riigil ja ülikoolidel, neli punkti aga sõltuvad suuresti akadeemilise maailma eneseregulatsioonist.
1. Kõrgkoolides toimuvad struktuursed muutused, mille tõttu on vähem pikaajalise kindlusega töökohti. Mõnikord peab teadlane töötama ajutiste lepingute ja kõikuva sissetulekuga enam kui kümme aastat, et lõpuks stabiilne tööleping sõlmida.
2. Palkade konkurentsivõime on vähenenud. Kõige suurem on palgalõhe inseneerias, andmeteaduses, õigusteaduses, majanduses ja ärinduses.
3. Teadlase elus saabub finantsstabiilsus hilja. Pikk õppeaeg – doktorantuur ja järeldoktorantuur – tähendab stabiilse sissetulekuni jõudmist hilisemas eas, väiksemat pensioni ja suuremaid raskusi kodu ostmisel võrreldes eakaaslastega, kes asuvad pärast magistrikraadi omandamist tööle teistesse sektoritesse.
Aina enam on teadlased vaid ühe kitsa valdkonna eksperdid ja üha vähem intellektuaalid, kelle töö on mõtestamine, katsetamine, avastamine ning põhjalike arutelude pidamine.
4. Akadeemiline konkurents on muutunud intensiivseks. Publitseerimisralli on ületanud otstarbekuse kriitilise piiri. Kvantiteet tapab kvaliteedi. Aina enam on teadlased vaid ühe väga kitsa valdkonna eksperdid ja üha vähem intellektuaalid, kelle töö on mõtestamine, katsetamine, avastamine ning põhjalike arutelude pidamine. Publitseerimisralli koos grantide saamisega on stressi, läbipõlemise ja karjäärivahetuse peamised põhjused. See stress viib sageli ka küsitavate publitseerimisviisideni.
5. Õpetamise väärtus on mõõdikupõhises süsteemis alahinnatud. Märkamata jääb see, et õppetöö on esimene, mis ülikoolist üliõpilaste kaudu ühiskonda tagasi jõuab, ja ka õppejõu teadustegevuse viljad kanduvad sel moel ühiskonda palju kiiremini kui ingliskeelsed teadusartiklid.
6. Intellektuaalne uudishimu ja vaimne pingutus on väärtustena mõõdikute ees taandunud. Akadeemilise karjääri suur võlu ettevõtluskarjääri ees oli varem see, et inimese töö väärtust hinnati vaimse pingutuse skaalal, mitte tulemustükkide põhjal. Mina tegin 26-aastasena just selle valiku ja tulin ärimaailmast ära, aga avastasin, et akadeemilises maailmas valitseb samasugune kvantitatiivne mõõduvõtmise süsteem, mille väärtust hinnatakse rahas.
7. Uued põlvkonnad väärtustavad senisest rohkem paindlikkust ja liikuvust – akadeemiline karjäär on aga pika stardiga ja paindumatu. Eriti on seda märgata ülikooli sisse ja sellest välja liikumisel.
Mida siis teha?
Pingutame ministeeriumis selle nimel, et parandada rahastamise stabiilsust ja eelistada pikaajalisi toetusi lühiajalistele. Tihti tuuakse probleemiks konkurentsipõhise rahastuse suur osakaal, kuid minu hinnangul ei ole küsimus selles, kas raha jagatakse konkurentsipõhiselt, vaid selles, kas rahastus on lühiajaline – aasta-paar – või pikaajaline. Eesti õnnetus on teaduse suur sõltuvus Euroopa Liidu toetustest, mida eraldatakse üksnes lühikeste või heal juhul keskmise pikkusega projektide elluviimiseks.
Muuta saab pika- ja lühiajalise toetuse osakaalu.
Riigi tasandil saab muuta pika- ja lühiajalise toetuse osakaalu ning samamoodi on võimalik seda teha ülikoolisisest rahastamissüsteemi muutes, mis tähendab ülikoolile muidugi ka rahaliste riskide võtmist.
Keerulises seisus on ka õpetava akadeemilise töötaja palk. Veelgi kriitilisem on kombinatsioon kolmest akadeemilise karjääri nõrgast kohast: akadeemilise karjääri alustamise pikk teekond, selleaegse ja -järgse sissetuleku ebastabiilsus ja väiksus osas sektorites ning hiline finantsstabiilsuse saavutamine.
Kutsun Tartu Ülikooli üles kaasa mõtlema ja tegema ettepanekuid akadeemilise teekonna lühendamiseks ning stabiilsuse kiiremaks saavutamiseks.
Mida teha aga publitseerimisralliga? Õpetamise vähese väärtustamisega? Mõõdikute domineerimisega ja akadeemilise karjääri paindlikkusprobleemidega?
Osa lahendusi ei sõltu ülikooli või Eesti riigi otsustest, sest kõrgharidussüsteem toimib rahvusvahelises konkurentsis. Kuid nii mõnigi muutus on siiski võimalik – näiteks õpetamise väärtustamine ja akadeemilise karjääri paindlikkus.
Möödunud sajandi lõpp ja uue sajandi algus oli Eesti ülikoolidele hiilgeaeg, mida iseloomustas üliõpilaste arvu kiire kasv, tormiline tõus maailma teaduse tippude hulka, rahvusvahelistumine, aina suurem rahaline tugi ja töötajaskond, Tartu Ülikooli kõigi näitajate kiire areng ja ülikooli laienemine Tartu linnas. Need tegurid, mis seda hoogsat kasvu soodustasid, on nüüdseks aga kadunud – globaliseerumine teeb tagasipööret, raha ja üliõpilasi on vähem.
Kuigi me ei tea veel täpselt, kuidas mõjutavad muutunud maailmaolud Eesti ülikoolide tulevikku, teame, kuidas akadeemilise maailma senised toimimisreeglid mõjutavad noorte karjäärivalikut. Nende muutmine on meie endi kätes.
