Haritud inimeseks võiks pidada inimest, kes on nii akadeemiliselt kui ka emotsionaalselt intelligentne. Need kaks poolt toetavad teineteist ja kujundavad inimese üldist toimetulekuvõimet. Ometi jääb sageli mulje, et haridussüsteemis väärtustatakse ainult akadeemilist võimekust ja emotsionaalne intelligentsus on vajunud tagaplaanile.
Emotsionaalne intelligentsus tähendab muu hulgas võimet tajuda ja mõista iseenda ja teiste inimeste emotsioone, oma tunnetega toime tulla ning end tegutsema motiveerida. See võime ei ole kaasasündinud, vaid vajab teadlikku arendamist. Emotsionaalne intelligentsus eeldab sotsiaalseid oskusi: oskust aktiivselt kuulata, konflikte lahendada ja teist vaatenurka mõista. Kõik see mõjutab edu koolis, tööl ja mujalgi.
Suutlikkus neid sotsiaalseid oskusi igapäevaelus rakendada on sotsiaal-emotsionaalne pädevus. Seda on võimalik arendada koolis, kus on toetavad täiskasvanud, asjakohane ainekava ja positiivne keskkond.1 Sotsiaal-emotsionaalne õpe hõlmab praktilisi harjutusi, rollimänge ja teooriat.
Uuringud kinnitavad, et õpilastel, kellel on välja arenenud head sotsiaal-emotsionaalsed oskused – tugev enesekontroll, koostööoskus, abivalmidus, emotsioonide mõistmise võime –, on väiksem tõenäosus narkootilisi ja psühhotroopseid aineid kuritarvitada ning kuritegelikule teele sattuda.2, 3 Emotsionaalsel intelligentsusel on ka positiivne seos tööalase subjektiivse eduga4, s.t emotsionaalselt intelligentsed inimesed on tõenäolisemalt oma tööeluga rahul.
Sotsiaal-emotsionaalseid oskusi tuleks hinnata samaväärseks kui akadeemilist võimekust. Need kaks valdkonda toetavad teineteist ja kujundavad inimese üldist toimetulekuvõimet. USA haridusteadlased on leidnud, et õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamise programmid parandavad üldist koolikliimat ja on tugevalt seotud ka akadeemilise edukusega.5
Mõõdetavus ja mõõdetamatus
Üldhariduskoolides väärtustatakse enim siiski akadeemilist võimekust – eesmärk on saada häid hindeid ja teha eksamid võimalikult hästi, et edasi gümnaasiumi ja ülikooli pääseda. Millal, kus ja kuidas omandatakse siis aga eluks vajalikud sotsiaal-emotsionaalsed oskused? On arusaadav, et neid on keerulisem mõõta. Ometi on need oskused vähemalt sama tähtsad kui akadeemilised teadmised – on ju teada, et tööturul peetakse meeskonnatöö-, suhtlus- ja probleemilahendusoskust väga väärtuslikuks.
Enamikus põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes ainekavades on rõhk mõõdetavatel ja võrreldavatel teadmistel. Sotsiaalainetes on õpetajatel suurem vabadus kohandada õpet õpilaste vajaduste järgi. See võib samas kaasa tuua õppe sisu varieeruvuse, mistõttu ei pruugi samad teadmised ja oskused ühtmoodi kõigi õpilasteni jõuda. Et tagada võimalikult tasakaalustatud ja mitmekülgne käsitlus kõigile õpilastele, on oluline toetada õpetajaid ühtsete suuniste ja õppematerjalidega.
Meie arvates on vajalik, et Eesti koolis käsitletaks ka sotsiaal-emotsionaalseid oskusi hariduse loomuliku osana. Selle aasta alguse seisuga korraldatakse Eestis sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpiringe teadaolevalt 17 koolis6. See on hea, sest näitab, et teadlikkus on kasvanud. Enamik õpilasi jääb neist aga endiselt kõrvale.
Lahendus algab juurtest
Inimese- ja perekonnaõpetuse tunnid toetavad seda, et õpilastest kasvaksid täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Ühiskonna toimimispõhimõtete tundmise ja mõistmise kõrval eeldab see ka emotsionaalset intelligentsust, sh üldisi suhtlemisoskusi, tervislike suhete loomise oskust jne.
Üks osa sellest on seksuaalharidus. Justiitsministeeriumi 2020. aasta uuringu järgi on 45% 16–26-aastastest Eesti noortest kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Registreeritud seksuaalkuritegude arv Eestis kasvab.7
See on tundlik teema ja ehk just seetõttu on seni levinud arvamus, et kool ei peaks seksuaalharidusega tegelema. Mõjusam on aga tegeleda just probleemi juurte, mitte sümptomitega. Kui noortel puuduvad teadmised ja oskused, sh sõnavara, et väärkohtlemist mõista, piire seada ja abi otsida, ei lahene probleem kunagi.
Suhtevägivalda ei ole võimalik tõhusalt ennetada üksnes tagajärgede tundmise kaudu. Ennetus algab sellest, et kõik isiklikud suhted põhinevad vabatahtlikul, teadlikul ja pideval nõusolekul.
Põhikooli ja gümnaasiumi 2023. aasta riikliku õppekava sotsiaalainete ainekavas järgi peaks õpilane ära tundma suhtevägivalla tunnuseid ja probleeme ning oskama abi leida. Nõusoleku käsitlus on aga õppekavas puudulik – seda pole isegi mainitud. Ometi on nõusolekul lähisuhete kujunemisel keskne koht. Suhtevägivalda ei ole võimalik tõhusalt ennetada üksnes selle tagajärgede tundmise kaudu. Ennetus algab sellest, et kõik isiklikud suhted põhinevad vabatahtlikul, teadlikul ja pideval nõusolekul. Nõusolek ei ole pelgalt tehniline pisiasi, vaid aluspõhimõte.
Seksuaalhariduse programmide kaudu on kõige tõhusam noortele seletada, mida tähendab nõusolek, kuidas ära tunda lähisuhtevägivalda ning kuhu pöörduda, kui midagi halba on juhtunud. Neil programmidel on tõendatud mõju seksuaalse väärkohtlemise, koolikiusamise ja üldise vägivalla vastu8 ning need suurendavad noorte valmidust väärkohtlemist nähes sekkuda.
Seksuaalharidus ei puuduta ainult seksuaalvahekorda, nagu sageli ekslikult arvatakse. Selle eesmärk on kujundada noorte oskusi luua tervislikke suhteid ja suhtuda teistesse inimestesse lugupidavalt. Need on olulised sotsiaalsed oskused, mis aitavad vähendada vägivallaohtu nii isiklikes suhetes kui ka kogukonnas.
Seetõttu ei saa pidada seksuaalharidust millekski, mis võiks jääda koolis valikuliseks teemaks või üldse koduseinte vahele. Perekond küll kujundab laste väärtushinnanguid, kuid ei saa eeldada, et kõigil vanematel on piisavad pedagoogilised oskused, nüüdisaegsed teadmised ja neutraalsed hoiakud. Matemaatika ja füüsika kohta ei arva ju keegi, et seda peaks õpetama kodus.
Võti peitub järjepidevuses
Juhuslike üksikute loengutega ei ole võimalik süsteemselt ja teaduspõhiselt sotsiaal-emotsionaalseid oskusi õpetada. Üks lahendus võiks olla ka asjakohaste programmide järjepidev rakendamine. Näiteks populaarsed kiusamisvaba kooli ja vaikuseminutite programmid ning VEPA käitumisoskuste metoodika on edukalt aidanud koolikiusamist vähendada.
Sotsiaalseid oskusi, emotsioonidega toimetulemist ja teiste mõistmist õpetades on võimalik parandada koolikeskkonda ja sealt edasi kogu ühiskonna hoiakuid. Muutusi on vaja alustada just kooliajal, kui õpilaste väärtushinnangud ja maailmapilt alles kujunevad. Paraku on sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine ebaühtlane ja sõltub suuresti õpetajatest.
Seega tuleb nende oskuste õpet koolides ühtlustada ja pakkuda järjepidevalt kõigis kooliastmetes. Seda saab ka ilma, et õpetajate koormus liialt kasvaks – näiteks lõimides olemasolevatesse ainetesse rohkem arutelusid ja rühmatöid. Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpe ei tohiks toimuda teistest tundidest eraldi, vaid peaks olema seotud üldise õpetamismetoodikaga.
Lisaks võiks mitmekesisuse huvides tundidesse kutsuda külalisesinejana rohkem oma ala spetsialiste: psühholooge ja noorsootöötajaid. Seda saaks teha klassijuhataja- ja inimeseõpetuse tundides.
Viited
- 1 S. M. Jones, E. J. Doolittle, Social and Emotional Learning: Introducing the Issue. – The Future of Children, 2017, vol 27, nr 1. ↩︎
- 2 T. E. Moffitt, A Gradient of Childhood Self-Control Predicts Health, Wealth, and Public Safety. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 2011, vol 108. ↩︎
- 3 D. E. Jones, M. Greenberg, M. Crowley, Early Social-Emotional Functioning and Public Health: The Relationship Between Kindergarten Social Competence and Future Wellness. – American Journal of Public Health, 2015, vol 11. ↩︎
- 4 I. Urquijo, B. Extremera, G. Azanza, The Contribution of Emotional Intelligence to Career Success: Beyond Personality Traits. – Environmental Research and Public Health, 2019, vol 16, nr 23. ↩︎
- 5 S. M. Jones, E. J. Doolittle, Social and Emotional Learning: Introducing the Issue. ↩︎
- 6 Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamise õpiringid. Noored Kooli. ↩︎
- 7 Kuritegevus Eestis 2024. Justiits- ja Digiministeerium. ↩︎
- 8 E. S. Goldfarb, L. D. Liebermann, Three Decades of Research: The Case for Comprehensive Sex Education. – Journal of Adolescent Health, 2020, vol 68 ↩︎
