Eesti digiriik on suur edulugu. Me saame internetis hääletada, luua ettevõtte minutitega ja vaadata perearsti retsepte telefonist. Märkamatult on aga esile tulnud ka teistsugune Eesti, kus riik kogub inimeste kohta järjest rohkem andmeid ja jälgib neid üha ulatuslikumalt.
Aina enam räägitakse näo- ja numbrituvastuskaameratest, vahemaakaameratest, tehisaru sidumisest avalike ja erakaameratega ning rahapesu tõkestamiseks mõeldud suurandmebaasidest. Lisaks on viimastel nädalatel üles kerkinud küsimus, mis puudutab ametnike ligipääsu inimeste terviseandmetele.
Eraldi võttes võib iga asi neist tunduda praktiline. Kes ei tahaks, et politsei leiaks varastatud auto kiiremini üles või et liikluses oleks vähem hukkunuid? Probleem tekib siis, kui tõhusus muutub ettekäändeks üha ulatuslikumale jälgimisele. Liberaalne demokraatlik riik ei peaks kasutama kõiki tööriistu lihtsalt selle pärast, et need on olemas, ta peab oskama endale piire seada.
Ühiskondlik vaidlus sideandmete kogumise üle on ilmekas näide sellest, et tõhusus hakkab saamas tähtsamaks kui põhiõigused. Euroopa Liidu Kohus otsustas juba aastaid tagasi, et sideettevõtted ei tohi säilitada andmeid selle kohta, kellega iga inimene suhtles, millal ta seda tegi ning kus ta mis tahes ajal asus, sest see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Riigikohus jõudis samale järeldusele ja leidis, et Eesti seaduse säte, mis kohustas sideettevõtteid niimoodi andmeid säilitama, ei oleks tohtinud sellisel kujul kunagi kehtida. Ometi on see säte endiselt kehtiv, sideettevõtted koguvad andmeid edasi ja politsei kasutab neid jätkuvalt süütegude uurimisel.
Inimese ja riigi suhe muutub
Sideandmete õigusvastane kogumine on suurem probleem kui lihtsalt privaatsuse rikkumine. Kui kohus ütleb, et piir on ees, kuid täitevvõim otsib ikka võimalusi endisel viisil jätkamiseks, siis on võimude tasakaal paigast ära. Õigusriigi täitevvõim ei tohi eirata kohtuotsust, ta peab olema piiratud, kontrollitav ja läbipaistev.
Samalaadne näide on ühiskondlik arutelu numbrituvastuskaamerate üle. Politsei kasutas üle kümne aasta enam kui 200 kaamerast koosnevat üleriigilist võrgustikku, et teha iga kuu sõidukitest üle 20 miljoni pildi. Sellise süsteemi loomist ja kasutamist ei olnud kunagi avalikult arutatud ning niisuguse andmetöötluse õiguslik alus ei olnud piisavalt selge ega konkreetne.
Siseministeerium on otsustanud minna veelgi kaugemale ja arendada ka näotuvastuskaamerate võrgustikku. Keegi ei vaidle vastu, et numbrituvastuskaamerad võivad aidata mõne kuriteo uurimisel. Küsitav on aga, kas sellises ulatuses on inimeste liikumise salvestamine ja nende otsitavaks muutmine seaduslik ja õigusriigi põhimõtetega kooskõlas.
Kui riik hakkab ka väikeste rikkumiste tuvastamiseks kasutama ebaproportsionaalselt võimsaid tööriistu, muutub inimese ja riigi suhe.
Sageli vastatakse kriitikale, et ausal inimesel ei ole midagi karta. See kõlab veenvalt, aga kui riik hakkab ka väikeste rikkumiste tuvastamiseks kasutama ebaproportsionaalselt võimsaid tööriistu, muutub inimese ja riigi suhe. Kodanik ei ole enam inimene, kelle vabadust riik peab austama, vaid potentsiaalne õigusrikkuja.
Selline riik võib muidugi olla väga tõhus. Võib-olla leitakse kiiremini üles mõni käekotivaras, määratakse rohkem trahve või lihtsustatakse menetleja tööd. Kuid liigne jälgimine võib oluliselt kahjustada usaldust riigi vastu. Tekib küsimus, kas õiguskaitseasutused tegutsevad ikka mõõdukalt ja õiglaselt. Usaldamatus ei tee riiki turvalisemaks.
Arutelu ei tohi alata ja lõppeda ametniku mugavusega. Enne uue jälgimissüsteemi loomist tuleb kaaluda, kas see on päriselt vajalik ja kes kontrollib, kuidas süsteemi tegelikult kasutatakse. Siseministeeriumi ülesanne ei ole anda politseile maksimaalselt mugavaid tööriistu, vaid tasakaalustada turvalisus, põhiõigused ja avalik usaldus. Mõnikord tähendab see, et ei pea kasutama kõike, mida tehnoloogia võimaldab.
Jälgimissüsteemid kui julgeolekuoht
Julgeoleku nimel loodud jälgimissüsteemid võivad paradoksaalsel moel muutuda julgeolekuohuks. Eestis on õigusega räägitud sidevõrkude turvalisusest ja sellest, et elutähtsas taristus ei tohiks kasutada ebausaldusväärset tehnoloogiat, näiteks Huawei seadmeid. Sama loogika peaks kehtima kaamerate, andmebaaside ja teiste jälgimissüsteemide kohta. Elukauge on arvata, et vaenulikud riigid ei püüa meie süsteemidele ligi pääseda.
See ei ole teoreetiline hirm. Venemaa sõjaväeluure üksus on korraldanud küberrünnakuid lääne tehnoloogiaettevõtete vastu, võttes sihikule internetiga ühendatud kaamerad. Et jälgida Ukrainasse liikuvat abi, püüti ligi pääseda umbes 10 000 kaamerale muu hulgas Poolas, Rumeenias, Ungaris ja Slovakkias.
Veel karmim näide on Iraanist, kus ehitati üles ulatuslik kaameravõrk ühiskonna kontrollimiseks. Iisrael kasutas sedasama võrku Iraani ajatolla Ali Khamenei asukoha tuvastamiseks ja tema tapmiseks. See on julgeoleku paradoks. Mida rohkem me jälgime, seda rohkem infot me kogume ja loome, ning seda rohkem on võimalik infot kuritarvitada.
Advokaatide ja opositsiooni kriitika tõttu ei tehta Eestis nn superandmebaasi ehk andmeladu, kuhu oleks suures hulgas koondatud eraisikute ja ettevõtete andmed, et neid töödelda ja vajadusel isikustada. See on kindlasti samm õiges suunas.
Uues digiühiskonna arengukavas rõhutatakse, et Eesti konkurentsieelis peaks olema usaldus ja digiriigi hukukindlus. See peabki olema meie lähtekoht. Eesti ei tohi olla lihtsalt kõige tõhusam riik. See peaks olema riik, kus tehnoloogia teenib inimest, mitte vastupidi.
Lõppude lõpuks on küsimus selles, millist ühiskonda me soovime. Kas sellist, kus iga uus tehnoloogiline lahendus võetakse kasutusele kohe, kui see lubab menetlejale paremat tulemust, või sellist, kus mõtleme enne läbi, millise hinnaga see tulemus tuleb? Jälgimine võib mõnikord olla vajalik, kuid pidev ja eristamata jälgimine ei ole vaba ühiskonna loomulik seisund.
Eesti tugevus on usaldus, avatus ja usk sellesse, et vaba inimene suudab ise vastutada. Kui me selle unustame, võime turvalisuse nimel ehitada süsteemi, mis teeb meid lõpuks vähem vabaks ja vähem turvaliseks.
