Jalgpallistaarid võivad päästa maskuliinsuse

Päev enne sellesuviste jalgpalli maailma­meistrivõistluste finaali arreteeriti USA-s Miamis kaks kurikuulsat suunamudijat, vennad Andrew ja Tristan Tate. Juhuse tahtel toimus see samal päeval ja samas linnas, kus Prantsusmaa ja Inglis­maa koondised pidasid unustamatu jalgpallilahingu, lüües kokku kümme väravat.

Ehkki neil kahel sündmusel pole otsest seost, võiks jalgpalli MM ja Tate’ide vahistamine olla algus uuele kultuurilisele nihkele arusaamades maskuliinsuse kohta.

Vendi süüdistatakse vägistamises ja inim­kaubanduses seksuaalse ärakasutamise eesmärgil. Nende arreteerimisele järgnes ulatuslik naeru­vääristamine. Irvhammaste märklauaks said riided, mida Andrew Tate vahistamise hetkel kandis: seljas lilla siidpluus, jalas pahkluid paljastavad kitsad kapripüksid ja mokassiinid. Teda võrreldi lahutatud keskealise tädi või odavriiete kataloogi naismodelliga. Sotsiaalmeedias visati nalja, et arreteerijaks oli moepolitsei.

Feminiinne riietusstiil ei sobi kuidagi kokku end kogu maamuna kõige kõvemate alfa­isastena reklaamivate Tate’ide sõnumiga. Nad õpetavad noortele meestele, kuidas olla tõeline mees: domineeriv, heas füüsilises vormis, distsiplineeritud, rahaliselt edukas ettevõtja. Iseenesest ei kõla need omadused ju halvasti, aga probleemne on vendade suhtumine naistesse, mis kajastub ka nende vastu esitatud süüdistustes.

Tate’ide arvates valitsevad meeste ja naiste vahel konkureerivad võimusuhted ning nende meelest peaksid mehed naiste üle domi­neerima. Nende keskne idee on, et lääne ühiskond on liiga feminiseeritud ja nemad sõdivad maskuliinsuse nimel selle vastu.

Universaalse naiselikkuse esiletõus

Selline arusaam meeste ja naiste vahelistest võimu­suhetest ei ole tekkinud tühjale kohale. Eelmisel aastakümnel levis arusaam, et võistluslikkusel, füüsilisel üleolekul ja autoriteedil põhinev mehelikkus on toksiline ja vale. Sugude­­vahe­lisi suhteid hakati nägema nullsumma­mänguna, kus ühe sugupoole edenemine tähendab teise kaotust. Meedias ilmusid lood sellest, kuidas tüdrukud haridusvaldkonnas, töö­turul ja kõikjal mujal poistele tuule alla teevad.

Arusaam, et naiselikud omadused on universaalsed, kuid traditsioonilise mehe­likkuse väljendus on hälbeline, pani poisse tundma end kõrvalejäetuna ja nad otsisid alternatiive.

Traditsiooniliselt naiselikkusega seotud omadusi – hoolivust, empaatiat, koostöövõimet ja tundlikkust – hakati pidama millekski, mille poole peaks iga moodne mees pürgima. Paraku ei kõneta selline sõnum testosteroonist pulbitsevaid adrenaliinijanuseid teismelisi.

Arusaam, et naiselikud omadused on universaalsed, kuid traditsioonilise mehe­likkuse väljendus on hälbeline, pani poisse tundma end kõrvalejäetuna ja nad otsisid alternatiive. Mängu astusid vennad Tate’id, kes täitsid tühimiku kõige provokatiivsemal ja seega tähele­panu­majanduses meeldejäävaimal moel.

Tate’id võtsid sugudevahelise võitluse narra­tiivi ja pöörasid selle teistpidi. Kui peavoolusõnum oli, et tulevik on naiste päralt ja mehed käigu kuradile, siis Tate’ide loodud paralleelses maailmas õpetati mehi domineerima kõige ja kõigi, sealhulgas naiste üle.

Mehelikkus ja naiselikkus kui sümbioos

Mõlemad sugudevahelistele võimu­suhetele keskendunud pooled olid valel teel. Tegelikult vajab maailm nii tugevaid mehi kui ka tugevaid naisi ja üht sugupoolt ei saa esile tõsta teise arvelt. Ühiskond vajab tasakaalu. Mehelikkus ja naiselikkus peaksid ideaalis teineteist täien­dama, moodustades sümbioosis inimlikkuse.

New Yorgi Ülikooli turundusprofessor ja ettevõtja Scott Galloway, kes on oma tasku­häälingute ja kõnedega saanud meeste probleemide eest­kõne­lejaks, ütleb, et isegi kui varasemate põlvkondade meestel on naistega võrrel­des teenimatud privileegid, siis selles pole süüdi ükski 15-aastane poiss. Kui soolise diskri­mi­neerimise eest kätte makstes tekita­takse juurde terve hulk üksikuid, kõrvale­jäetud, töötuid ja depressioonis noori mehi, siis on see kogu ühiskonna probleem: sellised mehed on varmad radikaliseeruma või kuritegelikule teele minema.

Noored mehed janunevad eeskujude järele ja vajavad üleskasvamiseks palju rohkem suunamist kui tüdrukud.

Ka üha enam naisi kurdab, et enam pole normaalseid mehi, kellega kohtingul käia või peret luua. Seda, et mees teeniks hästi, oleks enese­kindel ja heas vormis, paistavad tahtvat nii naised kui ka mehed ise. Vajadus pakkuda kindlustunnet, kaitsta lähedasi ja paljuneda on meeste loomupärased omadused, mida ei tohiks alla suruda, vaid tuleks õigesti suunata.

Nagu ütleb professor Galloway, pole olemas toksilist maskuliinsust, on vaid julmus ja võimu kuritarvitamine. Traditsioonilised masku­liinsed omadused pole halvad ja neid ei tule asendada feminiinsetega – mõlemal on ühiskonnas oma osa.

Noored mehed janunevad eeskujude järele ja vajavad üleskasvamiseks palju rohkem suunamist kui tüdrukud. Kui „naiseriietes“ vahistatud Andrew Tate enam noori mehi ei kõneta, siis võiks tema asemele tulla uued meeskujud, keda ei huvita mingid sugudevahelised võimusuhted. Seepärast toimuski Tate’ide vahistamine suurepärasel ajal.

Jalgpallikuulsused on üldjuhul pööraselt rikkad füüsilises tippvormis noored mehed – täpselt nagu Tate’ide ideaal –, kuid nende ellusuhtu­mine on täiesti teistsugune. See jäi silma ka professor Gallowayle. Ta ütles, et jalgpallistaaride käitumises suvisel MM-il on mõn­dagi, mille poole noored mehed võiks püüelda – olgu selleks mees­konnavaim, pingutus riigi ja rahva nimel, austus ja tänutunne fännide vastu, spordi­mehelikkus ja võistluslikkus, kuid mitte vaen.

Tagasi traditsiooniliste eeskujude juurde

Spordistaarid on traditsiooniliseltki olnud ju poistele suured eeskujud. Tõrvatilk meepotis oli Argentina mängijate häbitu käitumine turniiri ajal, ent MM-i suurimad staarid jäid silma igati positiivselt. Näiteks viikingisõdalase mõõtu Norra ründestaar Erling Braut Haaland, kes väljakul on vastastiimi kaitsjate hirm, paistab sotsiaalmeedias silma vahetu suhtlemise ja isegi totravõitu huumorisoonega, kuid mitte kunagi üleolekuga teiste suhtes. Oma tüdruksõpra ja vanematesse suhtub ta austusega ja lugupidavalt, nagu iga normaalne mees peakski tegema.

Kas jalgpallistaaridest võiks Tate’ide asemel saada (taas) noorte meeste iidolid? Kui kultuuri­line peavool ei vaatle mehelikkust enam patoloogilise hälbena, siis pole ka vajadust eeskujude järele, kes kogu maailma vastu sõdivad. Siis on see nihe võimalik.