Miks mõjuvad hormoonid naistele nii erinevalt?

Üks naine kasutab hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid aastaid ilma ühegi probleemita. Teine lõpetab juba mõne nädala pärast, sest kõrvaltoimed on talumatud.

Mõni naine läbib menopausi peaaegu märkamatult, teine kogeb aastaid kuumahooge, une­häireid ja meeleolumuutusi. Ühele on menstruatsioonieelne periood lihtne, teisel mõjutavad sümptomid iga kuu töövõimet ja igapäevaelu.

Kas kõlab tuttavalt? Sellised lood on nii tavalised, et sageli peetakse neid lihtsalt osaks inimeste loomulikust erinevusest. Kuid teadlase jaoks peitub siin põnev küsimus: miks reageerivad mõned naised hormoonide muutustele väga tugevalt, teised aga peaaegu mitte üldse?

Just sellele küsimusele püüab vastata Euroopa Teadusnõukogu (ERC) rahastatud projekt „UNDERwHER“ („Understanding women’s health through the lens of hormone sensi­tivity: genetics, trajectories, and mecha­nisms“), kus uuritakse naiste hormoon­tundlikkust Eesti geeni­varamu andmete põhjal.

Naistest ja hormoonidest koos rääkides mõel­dakse sageli ainult vilja­kusele või menstruaal­tsüklile. Tegelikult mõjutavad suguhormoonid peaaegu kõiki organ­süsteeme.

Kehahormoonide tõusud ja mõõnad

Naiste tervise seisukohast on kesksed hormoonid östrogeen ja progesteroon. Östrogeeni ja progeste­rooni retseptoreid leidub ajus, südames, vere­soonte rakkudes, immuun­süsteemi rakkudes, luukoes ja paljudes teistes kudedes. Seega mõjutavad need hormoonid lisaks reproduktiiv­funktsioonile ka ainevahetust, luutihedust, mälu, und ja immuuntasakaalu.

Hormoonide tase ei püsi muutumatuna. Suuremad muutused toimuvad puberteedis, igas menstruaal­tsüklis, raseduse ajal, pärast sünnitust ning menopausi üleminekul. Lisaks mõjutavad hormoontasakaalu teatud ravimid, näiteks rasestumisvastased vahendid või hormoonasendusravi, mida kasutavad miljonid naised üle maailma.

Elu jooksul kogeb naine kordu­valt suuri hormonaalseid kõiku­misi, mis mõjutavad pea kõiki organ­­süsteeme. Ometi suudab organism enamasti tasakaalu säilitada ja muutustega kohaneda.

Eraldi tasub rõhutada, kui hästi naise organism enamasti nende hormonaalsete muutustega toime tuleb. Elu jooksul kogeb naine kordu­valt suuri hormonaalseid kõiku­misi, mis mõjutavad pea kõiki organ­­süsteeme. Ometi suudab organism enamasti tasakaalu säilitada ning nende muutustega kohaneda. Viimastel aastatel on teadlased üha enam rõhutanud, et just see kohanemisvõime on üks naise orga­nismi tähelepanuväärsemaid omadusi.

Võib-olla ei ole kõige suurem teaduslik mõistatus mitte see, miks mõned naised kogevad tugevaid sümptomeid, vaid hoopis see, kuidas enamik naisi nii suurte hormonaalsete muutustega kogu elu vältel toime tuleb. Hormoontundlikkus on seega justkui selle kohanemisvõime spektri teine äärmus, kus organism reageerib hormonaalsetele kõikumistele tava­pärasest tugevamalt.

Identsed näitajad, erinev kogemus

Kuigi hormoonide roll liigi tasandil on universaalne, ei ole nende mõju kõigile ühesugune. Kahe samas vanuses naise hormoonitasemed võivad olla peaaegu identsed, kuid nende kogemus sellest hoolimata täiesti erinev. See viitab võimalusele, et oluline pole mitte ainult hormoonide tase, vaid ka see, kui tundlik on organism nende muu­tuste suhtes ehk kuidas erinevad retseptorid ja rakud reageerivad hormoonide kõikumisele.

Paljusid hormoon­tundlikkusega seotud seisundeid uuritakse praegu eraldi. Menstruatsioonieelsed sümptomid ehk premenstruaal­sündroom (PMS), hormonaalsete ravimite kõrvaltoimed, sünnitus­järgsed meele­oluhäired või meno­pausi­sümptomid kuuluvad eri eri­alade ja teadus­rühmade uurimisvaldkonda. Meie projekt lähtub ideest, et neil eri väljen­dustel võib olla ühine bioloogiline alus.

On väga tõenäoline, et inimesed erinevad hormoontundlikkuse poolest samamoodi, nagu nad erinevad näiteks valuläve, kofeiini­tundlik­kuse või ravimivastuste poolest. Kui see on tõsi, siis võivad näiliselt erine­vad seisundid olla tegelikult sama bioloogilise mehhanismi erinevad avaldumisvormid erinevates elu­etappides. Selle hüpo­teesi kontrollimine ongi meie töörühma keskne eesmärk.

Meie lähenemisviis võimaldab esimest korda uurida hormoontundlikkust kogu repro­duktiivse elukaare ulatuses. Teada­olevalt pole midagi sellist kunagi varem nii suures mahus tehtud, veel vähem geeni­andmetega ühendatult.

Projektis osalevad Tartu Üli­kooli genoomika instituudi teadlased ja meie rahvusvahelised partnerid, kelle abil saame oma valimit suuren­dada teiste biopankade andmetega. Töö ühendab geneetika, epidemioloogia, andmeteaduse ja statistika meetodeid. Projekti käigus soovime saada senisest tervikli­kuma pildi sellest, kuidas naised reageerivad hormonaalsetele muutus­tele kogu elu jooksul. Selleks kasu­tame enam kui 130 000 naise geeni- ja tervise­andmeid Eesti geenivaramust.

Lisaks plaanime koguda uut infot otse naistelt endilt suure küsimustiku abil, mis käsitleb menstruaal­tsüklit, hormonaalsete ravi­mite kasutamist, rasedust ning sünnitus­järgset perioodi, menopausi ja nende kogemustega seotud sümptomeid. Selline lähenemine võimaldab esimest korda uurida hormoontundlikkust mitte ühe seisundi või elu­etapi, vaid kogu repro­duktiivse elukaare ulatuses ning teada­olevalt pole midagi sellist kunagi varem nii suures mahus tehtud, veel vähem geeni­andmetega ühendatult.

Hormoontundlikkuse kirjeldamine

Alguses keskendume hormoontundlikkuse mõõtmisele ja kirjeldamisele. Meid huvitab, kas seda on võimalik kuidagi konkreetselt defineerida, kas suudame eristada tundlikkuse trajektoore ning kui levinud on erinevad tundlikkuse mustrid. Järgmistes etappides uurime hormoontundlikkuse geneetilist tausta ja selle laiemat mõju naiste tervisele.

Üks olulisemaid küsimusi on, kas hormoontundlikkusel on geneeti­line alus. Geneetilistes seose­analüüsides tuvastatud signaalid on kui juht­lõngad, mis viitavad erine­vate tun­nuste kujunemisel olulis­tele bioloogilis­tele radadele, kude­dele ning raku­tüüpidele. Lisaks võimaldavad geneetilised seosed hin­nata tunnuste oma­vahelist jagatud geneetikat. Kui teatud geenivariandid on seotud nii PMS-i sümpto­mite, hormonaal­sete ravimite kõrval­toimete kui ka menopausikaebustega, viitaks see ühisele bioloogilisele mehhanismile.

Kuna Eesti geenivaramu doono­rite kohta on olemas ulatuslikud tervise­andmed riiklikest registritest, saab uusi küsimustikuandmeid kii­resti siduda olemasoleva tea­bega. Nii­moodi andmeid kombineerides on meil võimalik paremini mõista, kuidas hormoontundlikkus mõjutab naiste tervist laiemalt.

Kui me ei mõista, miks osa naisi kogeb tugevaid sümptomeid ja osa mitte, on raske pakkuda ka tõhusamaid lahendusi.

Kas see on seotud näiteks vaimse ter­vise, südame-vere­soonkonna­haiguste või ainevahetus­häirete ris­kiga? Kas hormoontundlikkus püsib elu jooksul suhteliselt stabiil­sena või muutub vanusega? Kas suu­dame geneetika või terviseprofiili abil ennustada, kellel tekivad hormoon­ravimeid võttes kõrvaltoimed? Praegu ei oska neile küsimustele keegi kindlalt vastata.

Projekti teises pooles liigume andme­analüüsist edasi laborikatse­teni ning hindame, mille poolest erinevad hormoontundlike naiste rakud nende naiste omadest, kellel pole hormoontundlikkuse sümptomeid esinenud. See võiks anda meile parema ülevaate konkreetsetest mehhanismidest ning pakuks olulist infot, mis ühendab geneetilise eelsoodu­muse ja fenotüübilise väljenduse.

Naiste tervisest teise pilguga

Esimesed vastused loodame saada juba lähiaastatel. Kuigi teaduslikud läbimurded võtavad aega, võivad esimesed tulemused aidata muuta arusaama sellest, kuidas hormoonidega seotud terviseprobleeme käsitletakse.

Hormoonidega seotud sümptomid mõjutavad väga suurt osa naistest. Ometi on nende põhjuste mõistmine sageli jäänud tagasihoidlikuks ning paljud naised on kuulnud ütlusi, et nende vaevused on lihtsalt normaalne osa naiseks olemisest. Samas võivad need sümptomid mõjutada haridusteed, tööelu, peresuhteid ja üldist elu­kvaliteeti. Kui me ei mõista, miks osa naisi kogeb tugevaid sümptomeid ja osa mitte, on raske pakkuda ka tõhusamaid lahendusi.

Oma teadustööga soovime välja selgitada, kas hormoontundlikkus on seni märkamata jäänud bioloogiline omadus, mis ühendab paljusid naiste tervisega seotud nähtusi. Kui see hüpotees peab paika, võib see muuta viisi, kuidas mõistame PMS-i, hormonaalsete ravimite kõrvaltoimeid, menopausisümptomeid ja teisi hormoonidega seotud seisundeid.

Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele küsimusele: miks mõjuvad samad hormoonid erinevatele naistele nii erinevalt?

Kohanemine kui naiste supervõime

Naise organism on erakordselt kohanemis­võimeline süsteem. Elu jooksul tuleb kehal toime tulla suurte füsioloogiliste muutustega, mis mõjutavad korraga aju, immuunsüsteemi, ainevahetust, südant ja veresoonkonda ning reproduktiivsüsteemi.

• Puberteet. Mõne aasta jooksul muutuvad keha koostis, luustik, ainevahetus ja reproduktiivsüsteem. Sugu­hormoonide tootmine suureneb hüppeliselt, algavad menstruaaltsüklid.

• Menstruaaltsükkel. Keskmiselt on naisel elu jooksul umbes 400 menstruaaltsüklit. Iga tsükli jooksul muutuvad hormoonitasemed, emaka limaskest, immuun­süsteemi aktiivsus ja energiakasutus. Organism kohaneb nende muutustega kuust kuusse aasta­kümnete vältel.

• Rasedus. Üheksa kuu jooksul suureneb vere maht ligikaudu 40–50%, et tagada hapniku ja toitainete jõudmine areneva looteni. Süda peab pumpama rohkem verd ja selle minuti­maht suureneb kuni poole võrra. Emakas, mis enne rasedust kaalub umbes 60 grammi, võib raseduse lõpuks kaaluda ligi kilogrammi. Samal ajal kohaneb immuun­süsteem olukorraga, kus organism peab taluma loodet, mis on ema keha jaoks geneetiliselt osaliselt võõras.

• Sünnitusjärgne periood. Sünnitusjärgsetel päevadel toimuvad väga ulatuslikud hormonaalsed muutused, kui rasedust toetanud hormoonide tase kiiresti langeb. Organism alustab taastumist ning kohaneb vajadusel ka imetamisega, samal ajal kui paljud organsüsteemid liiguvad tagasi raseduseelsesse seisundisse.

• Menopaus. Aastakümneid toiminud hormonaalne süsteem kujuneb ümber. Organism kohaneb uue tasakaaluseisun­diga, mis mõjutab muu hulgas luustikku, südant ja vere­soon­konda, ainevahetust ja aju talitlust.

• Ainevahetuse paindlikkus. Uuringud on näidanud, et naiste organism kasutab füüsilise koormuse ajal keskmiselt rohkem rasvavarusid ja vähem süsivesikuid kui meeste organism. Selline ainevahetuslik paindlikkus aitab tagada stabiilse energiavarustuse ka perioodidel, mil energia­vajadus on tavapärasest suurem, ning pakub kuni menopausini ka teatud kaitset näiteks diabeedi ja metaboolse sündroomi eest.

Nende muutuste taustal on tähelepanuväärne, kui mängleva kergusega naised oma elu jooksul esine­vate suurte füsioloogiliste ümberkorraldustega toime tulevad. Mõned teadlased on viimastel aastatel pakkunud, et naise organismi üheks suurimaks tugevuseks ongi just selle võime kohaneda väga erinevate bioloogiliste seisunditega, säilitades samal ajal organismi toimimise ja tasakaalu.