Ülikool pargis ja esimene sammastega peahoone

Anu Ormisson-Lahe uuris oma doktoritöös „Tartu Ülikooli hoonete ansambli kujunemine valgustusajastu ülikoolide maastikul“ peahoone, anatoomikumi, raamatukogu, tähetorni ja botaanikaaia kujunemist tervikuks, milles ilmnevad Euroopa eeskujud, teadustöö vajadused, linnaruumi võimalused ja arhitekt Johann Wilhelm Krause tööviisid.

Euroopa ülikooliarhitektuuri aja­lugu võib vaadata kui aeglast liikumist müüride vahelt välja. Kesk- ja varauusajal oli ülikool sageli seotud suletud või poolsuletud ruu­miga: kolleegiumi, kloostri, palee või sisehooviga. Akadeemiline kogukond oli eraldatud ümbritsevast linnast ja selle argisest segadusest. See polnud juhuslik: toonane ülikool vajas vaikust, korda, õpetuse järjepidevust ja omaette seisvat institutsionaalset ruumi.

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul sellest enam ei piisanud. Valgustusajastu muutis arusaama teadmistest ja teadusest. Uus ülikool vajas loengu­saalide kõrval kohti, kus teadmisi mitte ainult edasi anda, vaid ka luua: anatoomikumi, tähetorni, botaanika­aeda, raamatukogu, kliinikut ja teadus­kogusid. Nii hakkas ülikool otsima teistsugust ruumi: avaramat, liigendatumat ja erialade vajadustega paremini seotud keskkonda.

Nii ei olnud ülikool enam surutud ühte hoonesse või kvartalisse, aga seda ei viidud ka linnast välja. Kujunes lahendus, mis paiknes kahe võimaluse vahel: ülikool ühtaegu linnas ja pargis.

Tartu Ülikooli ajalooline hoone­ansambel sündis just selles muutuses. Kui ülikool 1802. aastal taas­avati, tuli kõigepealt lahendada rida väga praktilisi küsimusi. Kuhu panna raama­tud? Kus õpetada arste? Kuidas rajada tähetorn? Millist kohta vajab botaanika­aed? Kus peab paiknema peahoone, et see oleks korraga ligi­pääsetav, esinduslik ja õppetööks sobiv? Need ei olnud ainult ehituslikud küsimused. Nende kaudu otsustati, millise ruumilise kuju saab Tartu linnas uus ülikool.

Lähteolukord oli tähelepanu­väärne. Ülikoolile anti kasutada nii süda­linnas asunud vana Maarja kiriku krunt kui ka Toomemägi. Nii ei olnud ülikool enam surutud ühte hoonesse või kvartalisse, aga seda ei viidud ka linnast välja. Kujunes lahendus, mis paiknes kahe võimaluse vahel: ülikool ühtaegu linnas ja pargis.

18. sajandi alguse Toomemägi ei olnud muidugi kuigi pargilik: endist kindlustusala kasutati karjamaa, prügi­mäe ja liivakarjäärina. Park tuli sellest alles luua. Keelati prahi mahaviskamine ja loomade karjatamine, kavandati teed, sillad ja istutusalad. Esimesed puud ei jäänud rahulikult kasvama – ratsutajad murdsid neid vitsadeks ja sead tuhnisid istutusaladel. Korra loomiseks tuli Toome­mäele panna relvastatud valvur. Korrarikkujatele määrati trahv, selle tasumiseni võis pandiks minna ka müts, vest või pintsak.

Krause kui vahemees ja tõlkija

Ülikooli hooneansambel kujunes sammhaaval, praktiliste otsuste ja vaidluste kaudu. Ehitusprotsessis osalesid professorid, nõukogu, kuraatorid, ehitusmeistrid, käsitöölised ja ametnikud. 1803. aastal Tartusse kutsutud arhitekt Johann Wilhelm Krause oli justkui tõlkija, kes vormis eri suundadest tulevad soovid ja piirangud joonisteks. Ta visandas professorite vajadused paberile ja tõi need kaasaegsesse arhitektuurikeelde, olles samal ajal sunni­tud arvestama kruntide pinnase­olude, rahaliste piirangute ja kohaliku ehitus­võimekusega.

Krause ei olnud arhitekt täna­päeva­ses kitsas tähenduses. Ta oli auto­didakt, kes õppis lugedes, kopeerides, reisides ja joonistades. Tema lugemislaual kohtusid klassikaline arhitektuuri­teooria, kaasaegne ehitus­kirjandus ja pargikunst. See­tõttu ei ole tema Tartu töödes mõtet otsida üht puhast stiili.

Peahoones, mille esimesed visandid tegi ta juba oma esimesel Tartus käigul, on näha küps klassitsism, toomkiriku raamatukogus gootika- ja keskajahuvi, Toomemäel pargikunst, anatoomikumis ja tähetornis aga teaduse praktilised nõuded. Krause tugevus oli võime eri kihid kokku siduda.

Sammastega peahooned said hiljem akadeemiliseks normiks nii Helsingis, Moskvas, Kaasanis kui ka Oslos.

Kuuest sambast on tänapäevaks kujunenud Tartu üks tuntumaid motiive, kuid nende esialgset uudsust on harjumuse tõttu raske näha. Doktoritööd kirjutades jõudsin järeldusele, et Tartu Ülikooli peahoone oli esimene suurte sammastega ülikooli peahoone ja kujunes 19. sajandil eeskujuks: sammastega peahooned said hiljem akadeemiliseks normiks nii Helsingis, Moskvas, Kaasanis kui ka Oslos.

Üles Toomele liikudes muutub ülikooli ruumiline laad. Linnaruumi pidulikkuse asemel tuleb esile maastik, kus õppe- ja teadushooned ei moodusta suletud kompleksi, vaid paiknevad keset parki, vaateid ja ajaloolisi kihistusi. Selle maastiku kõige keerulisem sõlmpunkt oli keskaegne toomkirik.

Uut väärtust kandev sümbol

Raamatukogu rajamine toom­kiriku kooriosa varemetesse ei olnud pelgalt praktiline kaalutlus olemas­olevate müüride taaskasutamiseks, vaid teadlik soov neid hoida ja väärtus­tada, sidudes ülikooli tuleviku Euroopa kultuurimäluga.

Ehkki tänapäevases tähenduses muinsuskaitset ei olnud sel ajajärgul veel olemas, kaitses raamatukogu esimene direktor Karl Morgenstern asukohta Toomemäel tuliselt. Tema jaoks taandus küsimus sellele, kas Tartu saab tavapärase lugemissaali, milliseid leidus sadu, või ühe Põhjamaade erakordseima raamatukogu. Georges Frédéric Parrot’le kirjutades küsis ta ajatult: „Elab siis inimene üksnes leivast?“

Tänu Krausele, kes säilitas toom­kiriku gooti karakteri – võlvid, piilarid, ümbruse romantilise haljastuse –, sai ajaloolistest varemetest uut väärtust kandev sümbol. Sellest hoonest kujunes minu töö järelduste kohaselt ilmselt esimene neogooti stiilis arhitektuurilahendus 19. sajandi alguse Baltimaades.

Toomkirikust oleks võinud saada veel palju suurem ülikoolihoone. Krause 1803. aasta kavandites on näha teadustemplit, kus sama katuse all kohtunuks religioon, astro­noomia ja raamatud, s.t lisaks kooriosas paikne­vale raamatukogule planeeris ta torni­desse tähetorni ja keskossa üli­kooli kiriku. Selle mõtte juurde pöördus ta tagasi veel aastaid hiljemgi, kuid lõpuks ehitati üles ainult koori­osa.

Uus teadus ei tulnud linna­ruumi ilma hõõrdumiseta.

Arstiteaduse vajadustest võrsunud anatoomikum tõi valgustusliku teaduse empiirilisse tegelikkusse. Krause kavandatud tsentraalne ruum, mille keskmes asub altarilaadne lahkamislaud, ümberringi pingistik ning kapid preparaatide ja skelettide eksponeerimiseks, teenis otseselt inimkeha uurimist ja näitlikustamist. Ka asukoht bastionil polnud juhuslik: kliinikust eraldatuna võimaldas see rajada vajalikud prepareerimis­ruumid ja jääkeldri ning ära hoida lagunevate laipade haisu, viies valgustus­ajastu ideaalid vahetult kokku pinnaseolude ja hügieeni­nõuetega.

Uus teadus ei tulnud linna­ruumi ilma hõõrdumiseta. Paruka­meister Johann Georg Drewingu maja, mida varem lahkamisteks kasutati, sattus põlu alla ja pere­mehest, keda kahtlustati saa­tana abistamises, sai lõpuks anatoomi­kumi teenija. See on ilmekas näide, kuidas akadeemi­line murrang nõudis peale uue arhi­tektuu­ri ka ühiskonna hoiakute muutumist.

Tähetorn ja botaanikaaed

Tähetornis tuli arhitektuuril alluda vaatlemisvajadustele. Krauset nõustas keerulise tehnilise hoone kavandamisel terve hulk professoreid. Otsus rajada observatoorium toom­kiriku tornide asemel Toomemäe teise serva, vana piiskopilinnuse asukohale tegi ehituse pikemaks ja kulukamaks, sest arvestada tuli pinnase iseära­suste, vanade müüride, vundamentide ja raskete vaatlusinstrumentidega.

Kui 1824. aastal jõudis Tartusse tolle aja moodsaim teleskoop, Fraunhoferi refraktor, selgus kiiresti, et olemas­olev ruum ei võimalda seda parimal viisil kasutada, ning tähe­tornile tuli ehitada uus pöördtorn.

Botaanikaaed lisas ülikooli ruumi veelgi rohkem loodust, toimi­des valgustus­ajastu akadeemilises mudelis ühtaegu didaktilise õppe­vahendi ja teadusliku välilaborina. Selle kujunemislugu tähendas aga palju füüsilist vaeva.

Tartus on tänini näha see hetk, mil ülikooli hakati mõistma mitte ainult õppeasutusena, vaid teadusliku ja esteetilise keskkonnana.

Ebasobiva pinnase ja vee­­problee­mide tõttu Õpetaja tänava piir­konnast Laia tänava ja Emajõe äärde ümber paigutatud aias tuli Krause kavandatud kasvuhoonetes ühen­dada põrandaalused küttekanalid, klaas, õpperuumid ja taimede süsteemne klassifitseerimine.

Tulemuseks ei olnud pelk romantiline jalutuspaik, vaid elav ja tehni­line õppekeskkond. Selle rajamise rasket tööd sümboliseerib aednik Johann Anton Weinmanni ränk rabele­mine kahe aia vahel, mida Krause kirjeldas hiljem rännakuna läbi kõrbe enne oma Kaananimaa leidmist. Eks iseloomusta see kujund mõneti kogu Tartu ülikooliansambli otsingute­rikast sünnilugu.

Euroopa ülikooliarhitektuuri taustal on Tartu huvitav just vahepeal­suse tõttu. Ajas lähedased Göttingeni ja Helsingi ülikooliansamblid kujunesid linnaruumiga dialoogis ole­vana, ideeliselt lähedane Virginia Ülikool USA-s aga loodusesse kavandatud täiesti uue akadeemilise külana. Tartu paikneb nende lähenemis­viiside vahel: ülikool ei lahkunud linnast, kuid ei jäänud ka ainult majade vahele. Südalinnas asuv peahoone ja Toomemäe maastik moodustasid koos lahenduse, mida võib nimetada ülikooliks pargis.

Sellepärast ei seisne Tartu Üli­kooli ajaloolise ansambli väärtus ainult üksikute hoonete vanuses, stiilis või tuntuses, vaid nende koos­mõjus. Tartus on tänini näha see hetk, mil ülikooli hakati mõistma mitte ainult õppeasutusena, vaid teadusliku ja esteetilise keskkonnana.

Tartu võinuks olla ka sõjaväelinn

Ülikoolilinna sünd sõltus ühest varasemast ajaloopöördest, mille tõttu ei kujunenud Tartust kindlustuslinna.

18. sajandi plaanide järgi oli Toomemägi ja selle ümbrus kavandatud linnakindlustuseks. Ühel plaanil oli Toomemäele mõeldud viis kasarmut ja abihooned ning kunagise Maarja kiriku, hilisema ülikooli peahoone kohale arsenal. Kaaluti toomkiriku korrastamist suurtükkide hoiustamiseks.

Pärast 1775. aasta ulatuslikku tulekahju arvati Tartu kindlustuslinnade nimekirjast maha ning Toomemägi ja kiriku krunt jäid riigi kasutuses olnud maavaldustena üle. Senati 1799. aasta ukaasiga lubatigi ülikoolile Maarja kiriku plats ehk hilisem peahoone krunt ning Toomemägi koos seal paiknenud kasarmuga (nüüdse Riigikohtu hoone põhikehand).

Allikas: Anu Ormisson-Lahe

Johann Wilhelm Krause. Illustratsioon: Gerhard von Kügelgen

Kes oli ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause?

Johann Wilhelm Krause (1757–1828) sündis Sileesias, õppis Leipzigi Ülikoolis teoloogiat ning teenis Ameerika iseseisvussõja ajal sõjaväelasena.

1780. aastatel saabus Liivi­maale koduõpetajaks. Lisaks õpeta­misele tegeles mõisates agronoomia, maastikukujunduse ja ehitusega ning kujunes laia silmaringiga praktikuks.

Krause ei olnud saanud akadeemilist arhitektiharidust, vaid oli väsimatu iseõppija, kes luges, kopeeris ja joonistas. 1803. aastal kutsuti ta taasavatud Tartu Üli­kooli põllumajanduse, tehnoloogia ja tsiviil­arhitektuuri professoriks ning hoonete peaarhitektiks.

Krause loomingus on ainu­laadsel moel ühendatud Saksa valgustus­ideed ja Liivimaa praktilised kogemused. Ülikooli pea­hoones avaldub küps klassitsistlik esinduslikkus, toomkiriku raamatukogus romantiline keskaja- ja katedraalivaimustus, Toomemäel maastikupargi kujunduskunst ning anatoomikumis ja tähetornis otsesed teadustöö vajadused.

Allikas: Anu Ormisson-Lahe