2025. aasta kevadel sai alguse Piibli tõlkimine eesti keelde. See suur ja mitmetahuline ettevõtmine, mis kannab ühisnimetajat „Piibel 2039“, vajab selgitamist mitme kandi pealt.
Tihti küsitakse meilt, miks üldse Piiblit tõlkida, kui tõlkeid on niigi. See mulje on tegelikult petlik. Eesti keeles on tervenisti algkeeltest tõlgitud Piibel avaldatud vaid kaks korda, aastatel 1739 ja 1968.
Täpsustamiseks tuleb lisada, et algkeeltest tõlgitud Piibel tähendab heebrea ja osaliselt aramea keelest tõlgitud Vana Testamenti koos kreeka keelest tõlgitud Uue Testamendiga. Viimast on eraldi tõlgitud veel kaks korda: juba 1686. aastal ilmus lõunaeesti keeles Wastne Testament ning 1989. aastal avaldas luterliku kiriku konsistoorium esimest korda Toomas Pauli ja Uku Masingu tõlke.
Enamikule tuntud, 1997. aastal esimest korda ilmunud ja hiljem korduvalt uuesti trükitud Eesti Piibliseltsi Piibel on tegelikult 1968. aasta Vana Testamendi ja 1989. aasta Uue Testamendi tõlgete redigeeritud versioon.
Peale selle on kogu Piibli tõlkinud eesti keelde Jehoova tunnistajad. Nende „Uue maailma tõlge“ valmis aastaks 2014, ent see on eestindatud Jehoova tunnistajate ingliskeelse standardtõlke põhjal. Üksikuid piibliraamatuid, nagu evangeeliumid või psalmiraamat, on tõlgitud rohkemgi. Hiljemalt aastal 2039 peab ilmuma niisiis alles kolmas eestikeelne täistõlge, mis on tehtud otse algkeeltest.
Igal põlvkonnal peaks olema oma Piibel
Tavatsetakse öelda, et iga uus põlvkond vajab uut Piiblit, kuna keel muutub. Põlvkonna all mõeldakse tavaliselt veerandsajandit. Suurtes, laialt levinud keeltes pole sellega probleemi, sest tõlkeid tehakse piisavalt tihti ja erinevaid. Meie ahtakeses keele- ja kultuuriruumis pole see aga kuidagi võimalik, sest tõlkimine nõuab aega, raha ja paljude inimeste pühendumust.
Teoloog Toomas Paul ütles aastaid tagasi, et Piibli tõlkimine on üldse üksikute fanaatikute töö. See kehtib kindlasti 1968. ja 1989. aasta tõlgete kohta. 1739. aasta Piibli tõlkimisse oli kaasatud aga terve töörühm, keda juhtis vaimulik ja kirjamees Anton Thor Helle. Selline hulk motiveeritud ja eesti keelt hästi tundvaid vaimulikke – mis siis et saksa soost – oli tol ajal olemas.
2024. aastal tundus, et aeg on uueks tõlkeks küps. Aastatepikkune töö selle nimel, et Piibli tõlkimisest saaks oluline teema ja et oleks pädevaid tõlkijaid, oli lõpuks andnud tulemust.
Eesti kultuuriloos jõudis kätte unikaalne hetk: oli võimalik kokku panna üheksast tõlkijast koosnev töörühm. Esimest korda Piibli tõlkimise ajaloos on nad kõik eestlased, esimest korda kõik Tartu Ülikoolist ja esimest korda enamuses naised.
Lisaks aitasid kaasa soodsad asjaolud nagu aastail 2020–2024 Eesti Teadusagentuurilt Iiobi raamatu uurimiseks saadud rühmagrant ning see, et usuteaduskonda oli sattunud korraga terve rida andekaid ja motiveeritud üliõpilasi. Eesti kultuuriloos jõudis kätte unikaalne hetk: korraga oli võimalik kokku panna üheksast tõlkijast koosnev töörühm. Esimest korda Piibli tõlkimise ajaloos on nad kõik eestlased, esimest korda kõik Tartu Ülikoolist ja esimest korda enamuses naised.
Peale siinkirjutaja tegelevad suurtõlkega judaistika asjatundja, lektor Anu Põldsam ja Uue Testamendi spetsialist, külalislektor Ergo Naab, doktorandid Kristin Klaus, Agne Pilvisto, Rahel Toomik ja Sander Tulk ning kaks hiljuti usuteaduskonna lõpetanut, eesti filoloogi ja teoloogi haridusega Triin Leesmann ja praegu Leuveni Katoliku Ülikoolis magistrantuuri lõpetav Timoteos Pilli.
Tõlkijaid toetab nõuandjate rühm, kelle hulgas on suurepärane eesti keele ja selle ajaloo uurija, eesti fonoloogia teadur Külli Prillop, varase kristluse asjatundjana maailmas tuntud külalisteadur Tarmo Toom, Uue Testamendi lektor Ain Riistan ja kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets. Väljastpoolt ülikooli lisandub neile EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor Randar Tasmuth.
Kutsume oma neljateistliikmelist seltskonda piiblitõlke töörühmaks.
Suur töö ei piirdu ainult tõlkimisega
Usuteaduskonnas käiv tõlketöö on aga alles pool kogu ettevõtmisest. Uus piiblitõlge vajab nii sisulist abi kui ka heakskiitu suurelt piiblitõlke komisjonilt, mille kutsus kokku Eesti Kirikute Nõukogu. Sellesse kuuluvad Eesti kirikute esindajad, usuteaduskonna kõrval kolme teoloogilise erakõrgkooli esindajad ning Eesti Piibliseltsi esindajad.
Komisjon on koos käinud kaks korda, ette valmistatakse kolmandat, suuremat koosolekut. Selleks, et tõlketöö saaks ühistel alustel jätkuda, on vaja kokku leppida põhimõttelised küsimused: eeldatavad põhilised sihtrühmad ja funktsioon, sellest tulenevad sihtkeele parameetrid, tekstikriitiliste otsuste kajastamise viis, pärisnimede õigekiri, tõlkele lisatavate märkuste hulk ja laad jne.
Nagu ütleb siinse artikli pealkiri, valmistatakse tegelikult ette mitut tõlget. Kogu projekt koondnimega „Piibel 2039“ sisaldab lisaks rahvapiiblile veel akadeemilist piiblitõlget ja mahukaid kommentaare.
Kui rahvapiibel on mõeldud kasutamiseks kirikutes ja ühiskonnas laiemalt, siis akadeemilistes tõlgetes eelistatakse sõnasõnalisemat ja usundilooliselt tundlikumat tõlkimist, mille juures ei peljata ka eksperimenteerida.
Need ettevõtmised kuuluvad alaprojekti „Piibel kontekstis“, mis on tagasihoidlikumal kujul olnud olemas juba üle kümne aasta. 2013. aastal ilmus samanimelise sarja esimese köitena Tartu Ülikooli kirjastuses Iiobi raamatu uus tõlge koos mahukate kommentaaridega, autoriks siinkirjutaja. Kaks aastat hiljem järgnes Kalle Kasemaa tõlgitud ja kommenteeritud mišnatraktaat „Sabat“.
Nüüd on meeldiv teatada, et pärast pikka pausi ilmus just äsja sarja kolmas köide, Ergo Naabi tõlgitud ja kommenteeritud Iiobi ja Aabrahami testamendid. Järgnevate köidete ettevalmistus on käinud kogu aeg edasi. Praegu toimetatakse näiteks Surnumere käsikirjade valikut. Neist ja teistestki akadeemiliste tõlgete tööversioonidest saavad huvilised aimu usuteaduskonna veebilehe rubriigist „Piibel kontekstis“.
Kui rahvapiibel on mõeldud kasutamiseks kirikutes ja ühiskonnas laiemalt, siis akadeemilistes tõlgetes eelistatakse sõnasõnalisemat ja usundilooliselt tundlikumat tõlkimist, mille juures ei peljata ka eksperimenteerida.
Esmakordsed ja ajaloolised ettevõtmised
Aga seegi pole veel kõik. Teatavasti kuuluvad paljude kirikute kaanonitesse ka raamatud, mida protestantlikus kultuuriruumis nimetatakse apokrüüfideks ja deuterokanoonilisteks raamatuteks. Apokrüüfid on plaanis uuesti tõlkida. Samuti on kavas tõlkida esmakordselt Eesti ajaloos mitu Vana Testamendi raamatut Septuagintast. See on paljudes idakirikutes kasutatav kreekakeelne Vana Testament, mis sai alguse juba 3.–2. sajandil eKr ja millest on kujunenud pooleldi iseseisev versioon. Ka Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku traditsioon toetub tervikuna kreekakeelsele Piiblile, mis tähendab, et on õigustatud vähemalt psalmide tõlkimine ka nende vanakreekakeelsest versioonist.
Ja isegi see pole veel kõik: „Piibel 2039“ hõlmab ka eesti piiblitõlke ajaloo uuesti kirjutamist. Seda, suurprojekti kolmandat tegevussuunda veab eest Priit Rohtmets. Senise käsitluse kirjutas küll Toomas Paul 1990. aastatel, ent aeg on edasi läinud. Praeguseks on kogunenud palju rohkem kirikuloolisi teadmisi ja lisaks keeleloolisele kontekstualiseerimisele on nüüd tarvis ka senise tõlkeloo teoloogilist ja kirikuloolist kontekstualiseerimist.
Piibli tõlkimise edusammudest saab igaüks aimu, kui külastab tulevikus lehekülge piibel.net ja eelmainitud veebilehekülge „Piibel kontekstis“. Esimene kuulub Eesti Piibliseltsile, seal hakatakse avaldama rahvapiibli tõlget raamatukaupa, loodetavasti alates 2028. aastast. Paberile trükitakse uus Piibel siis, kui kõik raamatud on tõlgitud, ehk hiljemalt 2039. aastaks, kui täitub 300 aastat esimesest eestikeelsest piiblitõlkest.
Akadeemilistele tõlgetele lisanduvad tasapisi sarja „Piibel kontekstis“ köited, millesse on lisatud ka mahukad kommentaarid. Teosed eelretsenseeritakse ja toimetatakse põhjalikult.
Kogu projekti käimalükkamiseks on olnud väga tähtis Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna, usuteaduskonna ja Siseministeeriumi tugi. Hea meel on tõdeda, et Eesti Kultuurkapitali juurde loodi tõlkeprogramm „Piibel 2039“, mis kindlustab tõlke-, toimetamis- ja kommenteerimistöö honorarid kümneks aastaks.
Ehkki nii mitmepalgeline ettevõtmine nõuab veel palju rohkem rahastust kui seni kokku lepitu, võib nüüdseks öelda, et Eesti ühiskonnas tervikuna on tekkinud arusaam: piiblitõlkeprojekt on vajalik.
Põhimõisteid
„Piibel 2039“ – suurprojekt, mille raames valmib uus rahvapiibli tõlge, Piibli akadeemiline tõlge, piibliraamatute kommentaarid ja Eesti piiblitõlke ajalugu käsitlev teos. Suurem osa tööst tehakse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
„Piibel kontekstis“ – Tartu Ülikooli kirjastuse raamatusari ja usuteaduskonna veebilehe rubriik, kus avaldatakse raamatukaupa akadeemilist piiblitõlget, muu Piibliga seotud vana kirjanduse tõlkeid ja mõlema põhjalikke kommentaare.
Rahvapiibel – nii kirikutes kui ka mujal ühiskonnas kasutatav ametlik Piibel, mis on ühtsete põhimõtete järgi tõlgitud, keeleliselt põhjalikult toimetatud ning Eesti Kirikute Nõukogu kokkukutsutud piiblitõlke komisjoni kinnitatud.
Apokrüüfid – valik raamatuid, mis sisalduvad kreeka- ja ladinakeelses Vanas Testamendis, aga mitte heebreakeelses Piiblis, ja mille Martin Luther jättis oma piiblitõlkest välja.
Evangeeliumid – Jeesus Kristuse kannatusloost, surmast ja ülestõusmisest rääkivad kreekakeelse Uue Testamendi raamatud (kreeka keeles ‘rõõmusõnumid’).
Iiobi raamat – Vana Testamendi raamat, mis räägib legendaarsest õigest kannatajast ning arutleb inimese eksistentsiaalsete ja usuliste küsimuste üle.
Mišnatraktaat – juudi usuliste seaduste keskse kogumiku osa, milles ajaarvamise vahetusel ja paaril järgneval sajandil elanud rabid kommenteerivad piibliraamatuid, eriti seadustekste.
Psalmid – Vana Testamendi tuntumaid raamatuid, millesse on koondatud 150 heebreakeelset laulu ja palvet 1. aastatuhandest eKr.
