„Tere! Meil venib täna ürituse esimene pool natuke pikemaks. Kas te saaks bändiga tund aega hiljem alustada?“ Selline kõne võõralt numbrilt ei pane üsna mitut Tartu Ülikooli töötajat kulme kergitama, kuigi nad pole ise muusikud – elu kuulsuse nimekaimuna on sedalaadi eksimused üsna tavapäraseks teinud.
Ülikooli infotehnoloogia osakonnas tarkvaraarendajana töötava Tanel Padariga võttis kunagi ühendust Kaitseväe juhataja Martin Herem. Kuna Padar oli hiljuti just kaitseväeteenistuse lõpetanud, oli ta esimene mõte, et millega ta nüüd küll hakkama on saanud. Lõpuks tuli välja, et Herem tahtis kutsuda laulja Tanel Padarit reservväelaste päevale esinema.
„Ja kui too kuulus Padar läks oma abikaasast lahku, kirjutas mulle mitu naist kirja lootusega kohtingule pääseda,“ muigab ta. „Midagi sarnast juhtus siis, kui olin veel päris noor ja broneerisin esimest korda oma praeguse juuksuri juurde aega. Juuksur rääkis mulle hiljem, et kõik salongi naissoost töötajad olid läinud ennast tööruumi meikima, arvates, et juuksurisse tuleb laulja – tegelikult tuli umbes 15-aastane poiss.“
Nooremana tuli tal kellegi uuega kohtudes tihti näidata ID-kaarti, sest muidu arvasid inimesed, et ta teeb end tutvustades nalja.
„Ma ei ole kahjuks laulja Tanel Padariga isiklikult kohtunud, kuid ta on minust teadlik. Tema sõbrad on minuga kohtudes talle minust pilte saatnud. Sama nimi on minu elu palju lõbusamaks teinud, negatiivseid kogemusi mul sellega seoses ei ole,“ jutustab tarkvaraarendaja Padar.
„Võin esineda küll, lihtsalt teise asjaga!“
Õpetajahariduse nooremlektorit Kerli Kõivu on elu jooksul korduvalt segi aetud laulja Kerli Kõivuga. Eriti sagedasti juhtus seda ajal, mil nimekaimust laulja populaarsus Eestis oli haripunktis.
„Muutsin oma e-posti aadressi lõpuks ära, sest kirju, mis olid ilmselgelt mõeldud kellelegi teisele, oli päris palju,“ räägib Kõiv.
Üllatavalt palju on olnud ka kurje ja ründavaid sõnumeid. „Oli olukordi, kus pidin lausa politseisse pöördumisega ähvardama, et asi vaibuks. See kogemus pani mind mõistma, kui keeruline võib olla tuntud inimese elu.“
„Küsi honorar ära ja mine kohale! Pole ju öeldud, et peab laulma!“ – Kerli Kõivu kodused
Tööl kasutab ta loomulikult oma täisnimega meiliaadressi, kuid loodab, et töökoha nimetus selles annab aimu, et tegu ei ole lauljaga. Iga kord, kui siiski saabub järjekordne esinemiskutse, teevad kodused nalja: „Küsi honorar ära ja mine kohale! Pole ju öeldud, et peab laulma. Mine lavale, pane projektor püsti ja tee oma teadusettekanne ära.“
Kord helistati talle televisioonist ja küsiti, kas räägitakse Kerli Kõivuga. Ta hakkas juba selgitama, et ilmselt on neil vale number, kuid siis täpsustati, et ei otsitagi lauljat … Taheti rääkida hoopis korvpallimängija Kerli Kõivuga!
„Võib-olla on see mulle andnud isegi lisamotivatsiooni oma teadustöös pingutada ja silma paista,“ mõlgutab Kõiv mõtteid. „Mõnikord teen väikese Google’i-otsingu, et vaadata, mitmendal leheküljel mina välja tulen. Kunagi olin kaugel tagapool, nüüd olen tasapisi ettepoole liikunud. Tundub, et minu enda töö ja tegemised on hakanud otsingutulemustes oma kohta leidma!“
„Ärapanijast“ ähvarduskõneni
Mõni Eesti kuulsuse nimekaim võib mujal maailmas hoopis tuntum olla. Näiteks oma valdkonna tippude lühikesi elulugusid sisaldavast sarjast „Who’s who in the world“ leiab üksikute eestlaste hulgast ka Peeter Oja – ei, mitte näitleja, vaid arvutusmeetodite eksperdi, Tartu Ülikooli emeriitdotsendi.
Nende nimede kokkulangevust on kajastanud ka kunagine hittsaade „Ärapanija“: Mart Juur oli leidnud Peeter Oja kirjutatud matemaatikaõpiku, kust palus sama nimega kaassaatejuhil „autorina“ paar lõiku ette lugeda.
„See lugemine kukkus väga koomiliselt välja: sõnarõhud olid valed ja tema kõnest ei olnud üldse aru saada, millest jutt käib. Lugesin samal ajal selle õpiku ainetel ülikoolis kursust ja pärast saadet küsisid tudengid, kas kaeban „Ärapanija“ kohtusse. Ma ütlesin, et ei, tegu oli ju tasuta reklaamiga! Võib-olla ostetigi õpikut selle peale rohkem kui muidu,“ muigab Oja. Ta tõdeb, et mõnes mõttes on õppejõu ja näitleja töö üsna sarnased: mõlemad peavad kuulajaid-vaatajaid kaasa haarama ja jälgima panema.
„Lõbusas meeleolus seltskond helistas ja tahtis, et ma neile nalja teeks. Asi läks üsna ruttu imelikuks.“ – Peeter Oja
Peeter Oja on ka Tartu Akadeemilise Tenniseklubi liige. Tartus teavad teised mängijad teda nii nime- kui ka nägupidi, kui aga pealinnast Tartusse võistlustele tullakse, imestavad tallinlased küll, kuidas ikka telepilt võib moonutada – pole üldse selline nägu, nagu ekraanilt nähtud!
Alati aga pole tore, kui sind kellegi teisega sassi aetakse. „Kunagi helistas mulle lõbusas meeleolus seltskond lauatelefonile ja tahtis, et ma nalja teeks. Püüdsin rahulikult seletada, et ma ei ole see Peeter Oja ja nalja ma neile ei tee, aga asi läks üsna ruttu imelikuks. Nad hakkasid ähvardama, et lõikavad mul keeldumise eest kõri läbi. See oli üks nende pehmemaid lubadusi, teised ei kannataks trükimusta,“ meenutab Oja.
„Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati Karu sai?“
Meditsiiniteaduste valdkonna kliiniliste uuringute keskuse juhiabi Kati Karu sai selle toreda nime endale abielludes, kuid juba pisikesena kutsus vanaema teda hellitavalt Karu-Katiks. „Mõmmi aabitsa“ karutüdruk oli tuntud tegelane toona ja on seda nüüdki.
„Oma töös puutun kokku inimeste tööle vormistamisega. Mõned on mulle tunnistanud, et kui saatsin kirja palvega edastada lepingu sõlmimiseks vajalikud isikuandmed, pidasid nad seda saatja nime tõttu esialgu õngitsuskirjaks ning kustutasid lihtsalt ära,“ muigab Karu.
Telesarjast ja laulust tuttav nimi on üksjagu segadust tekitanud – peamiselt seetõttu, et Eestis on mitu selle nimega inimest. „Kord juhtus mänguasjapoes üks eriti vahva lugu. Tegin seal esimest korda ostu ja mul paluti vormistada kliendikonto. Kui ütlesin oma nime, sain teiselt poolt letti vastu laia naeratuse. Kui kinnitasin: „Just, olen Kati Karu“, vastati mulle: „Mina ka.“ Selgus, et olin sattunud kokku ühega oma nimekaimudest!“
Heal lapsel on mitu nime ja heal nimel võib olla mitu kandjat. Ülikooli töötajate hulgast leiab peale eelnimetatute veel „lauljaid“, „näitlejaid“, „kirjanikke“ ja „poliitikuid“, kes tegelevad siin hoopis muude, ehk ka põnevamate asjadega.
