Keda mõjutas majanduskriis Eestis kõige valusamalt ja milline ebavõrdsus tööturul ilmnes?

Nendele küsimustele leiab vastuse Kerly Espenbergi äsja majandusteaduskonnas kaitstud doktoriväitekirjast: «Ebavõrdsus Eesti tööturul suure majanduslanguse ajal.»

Kuidas jõudsite sellise doktoritöö teemani?

Minu doktoritöö aluseks on neli teadusartiklit. Neist esimene kajastab üldisemalt tööturu arengut Eestis kriisi ajal ja teine keskendub avalikule sektorile. Need artiklid valmisid rahvusvaheliste projektide raames ning mul on hea meel, et juhendaja Jaan Masso pakkus mulle võimalust osaleda Eesti tiimi liikmena. Olime justkui rindereporterid: kuna pääsesime ligi andmetele, siis saime Eestis toimuvaid muutusi tööturul kajastada n-ö reaalajas. Paljudes teistes riikides avaldatakse andmed märksa pikema ajalise viivitusega. Seetõttu on alles nüüd ilmunud ka kriisiaja alguse tööturuarenguid tutvustavad uuringud. 

Socialia ja realia valdkonna ülikooli lõpetanute tööturu edukuse analüüs pakkus mulle huvi, kuna Eesti meedias on viimastel aastatel palju räägitud, et vajame reaalteadlasi ja meie ülikoolid «ületoodavad» sotsiaalteadlasi, kelle tööturuväljavaated on lõpetamise järel kehvad. Tahtsime välja selgitada, kas tegu on müüdi või tegelikkusega. Kuna olime TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuses jõudnud lõpule vilistlasuuringuga, siis olid meil olemas andmed, mille põhjal sellist analüüsi teha. Äsja ülikooli lõpetanud meeste-naiste palgalõhe teema pakkus huvi seetõttu, et Eestis on sooline palgalõhe Euroopa riikidest suurim. Naljatamisi öeldakse, et palgalõhe on meie rahvuskala. Teistes riikides tehtud uuringutest on selgunud, et karjääritee alguses on meeste ja naiste palgaerinevused väiksemad, eriti ülikooli lõpetanute puhul. Seetõttu uurisime, milline on olukord Eestis.

Miks on oluline uurida ebavõrdsust tööturul?

Ebavõrdsus ei pruugi olla iseenesest halb. N-ö õiglane ebavõrdsus tuleneb teguritest, mida saame ise mõjutada, mis sõltub meie pingutusest ja valikutest. Näiteks, kui parema haridusega inimesed on tööturul edukad just oma teadmiste ja oskuste tõttu, siis ei ole haridusest tingitud ebavõrdsus halb. Kui aga inimestel on tööturul keeruline hakkama saada näiteks oma rassi, soo või mõne muu isikuomaduse tõttu, mida ta ise ei saa muuta, on tegemist ebaõiglase ebavõrdsusega. Sel juhul räägime diskrimineerimisest, milleni võivad viia näiteks ühiskonnas juurdunud sotsiaalsed normid ja stereotüübid. Selline ebavõrdsus vähendab ühiskonna sidusust ehk teisisõnu tekitab eri ühiskonnagruppide vahel pingeid, suurendab teatud gruppides vaesus- ja kuritegevusriski ning ohustab riigi arengut tervikuna.

Milliseid kohanemismehhanisme Eesti kasutas, et majanduskriisiga toime tulla?

Kriisiajal saavad tööandjad tööjõukulude vähendamiseks kasutada kolme võimalust: vähendada palkasid, töötunde või töötajate arvu. Eestis rakendati kõiki kolme meedet, seejuures avalikus ja erasektoris mõnevõrra erinevalt. Avalikus sektoris tuli valdav osa kokkuhoiust palkade vähendamise arvelt, kriisi ajal langetati töötasu umbes 70%-l avaliku sektori ja 40%-l erasektori töötajatest.

Hõive vähenemisest tuli 97% erasektorist. Eestis vähenesid keskmised töötunnid Euroopa Liidu riikidest kõige enam, avalikus sektoris kasutati näiteks kriisi alguses tasustamata puhkepäevi ning erasektoris osaajaga tööd. Samas oli töötundide vähenemine ajutine meede, mida tööandjad kasutasid kriisi alguses, kui polnud selge, kui sügavaks langus kujuneb. Mingil hetkel tuli siiski vastu võtta raske otsus ja töötajate arvu vähendada, kui nõudlus toodete ja teenuste järele ei taastunud.

Kas riik oleks võinud ka teisiti reageerida? Mõtlen siin töölepingu seaduse vastuvõtmist ja eurole üleminekut, mis oma hinnatõusuga lõi inimesi valusalt?

Eesti oleks võinud näiteks loobuda eesmärgist ühineda eurotsooniga. Avaliku sektori palgakärped ja töötundide arvu vähendamine oli seotud vajadusega hoida riigieelarve defitsiit madal. Näiteks oleks olnud võimalik suurendada välisvõlga, finantseerida selle arvelt eelarvedefitsiiti ja mitte vähendada palku. Samas ma arvan, et Eesti tegi väga valusaid otsuseid, mis olid pikemas perspektiivis vaadates halbadest valikutest just ühed parimad.

Kuidas reageerisid tööturuga tegelevad institutsioonid kriisi tingimustes?

Uurisin kahte tööturuinstitutsiooni: miinimumpalka ja ametiühingute tegevust. Miinimumpalk väga suurt rolli ebavõrdsuse arengul kriisi ajal ei mänginud, see jäi samale tasemele, saajate arv ei suurenenud samuti, püsides umbes 5% juures.

Ametiühinguliikumine on meil olnud kogu taasiseseisvumisaja võrdlemisi tagasihoidlik. Paljudes riikides olid ametiühingud selgelt võimalike muutuste vastu, ent meil majanduslanguse alguses protestiaktsioone ja streike polnud. Eri asutuste juhtumiuuringud näitavad, et ametiühingud olid paljuski sunnitud nõustuma ettevõtja-tööandja palgalangetuse või töötajate arvu vähendamise otsustega.

Millist liiki ebavõrdsus uurimise käigus veel ilmnes?

Analüüsisin töös ka soolist, hariduslikku, vanuselist ja rahvuselist tööturul ilmnenud ebavõrdsust. Mehi tabas kriis rohkem kui naisi, mille põhjuseks on sektoriline segregatsioon. See tähendab, et rohkem kannatasid kriisi tõttu sektorid, kus on töötajaskonnas ülekaalus mehed. Näiteks ehitussektoris, kus kahel esimesel kriisiaastal vähenes hõive ligi 40%, on ligi 90% töötajatest mehed. Kui palga alandamist oli Eestis tunduvalt enam kui teistes EL-i riikides, siis kriisiaja tööpuuduse areng olid Eestis paljuski sarnane teiste liikmesriikidega: noorte seas kasvas töötus enam kui teistes vanusegruppides, madalamalt haritutel enam kui kõrgema haridustasemega inimestel, mitte-eestlastel enam kui eestlastel. Küll aga oli Eestis erinev muutuste kiirus ja kriisi sügavuse tõttu kasvas vanemaealiste ja kõrghariduste seas tööpuudus enam kui EL-is keskmiselt.

Kui kõrgkooli lõpetanute vahelisi ebavõrdsusi vaadata, siis millised siin esile kerkisid?

Vaatasime kahte aspekti – socialia ja realia erinevust ja soolist palgaerinevust. Sotsiaalteadlastest räägime siinkohal kui neist, kes on lõpetanud sotsiaalteadused, ärinduse või õiguse. Palju räägiti, et socialia lõpetanud tudengid ei leia tööturul rakendust ja nende palgad on kehvemad. Meie uuring näitas, et töötuid on nii realia kui ka socialia vilistlaste seas vähe, samuti töötab mõlemas valdkonnas sama suur osakaal lõpetanutest sel erialal, mis on nende õpitud valdkonnaga seotud. Socialia lõpetanud teenivad mõnevõrra kõrgemat palka kui realia lõpetanud. Osaliselt on see selgitatav sellega, et socialia tudengid töötavad juba õpingute ajal ja seega on neil lõpetamise hetkeks pikem töökogemus.

Kas teie töö teeb ettepanekuid poliitika kujundamiseks?

Töö on loodetavasti alusmaterjal poliitikasoovituste tegemiseks, kuigi soovituste tegemisel tuleb jälgida, millist liiki ebavõrdsus jääb püsima ka taastumisperioodil. Küll aga on töös osutatud mitmetele probleemkohtadele, millega Eesti täna silmitsi seisab. Murelikuks teeb see, et nüüd, kui räägitakse majanduse taastumisest, on vanemaealiste ja mitte-eestlaste seas pikaajaliste töötute hulk kasvamas. Need viitavad arengule, millega tuleb hakata tegelema. Samuti on probleemiks meeste-naiste palgaerinevus, mis on ühiskonnas sedavõrd tugevalt juurdunud, et stereotüüpe murda on keeruline.