Koroonapandeemia ajal on teadusest rääkimine muutunud igapäevaseks, kuid teaduse tegemine on olnud ühel või teisel põhjusel varasemast keerukam. Peale selle, et osa uuringuid ei saa uudsetes segastes oludes teha, on olnud probleeme uuritavate leidmise ja valimi kallutatusega.

Meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember tõdes, et Eestis ei ole aastakümneid olnud sellist tervisekriisi, mis paneks proovile terve meditsiinisüsteemi võimekuse.

„See tuletab meelde, et jagame oma planeeti paljude teistega, sealhulgas viirustega. Siin ei kehti reegel, et targem annab järele, oluline on hoopis kohaneda. Seda tuleb teha targalt ja teaduspõhiselt,“ ütles Lember.

Tema sõnul on koroonakriis näidanud, et teadlased ja nende kompetents on ühiskonnale möödapääsmatult vajalikud. Teadlased ja meditsiiniteaduse praktikud on Covid-19 patsientide ravi ja ravikorralduse eesliinil, nõustavad valitsust teadusnõukojas, vahendavad avalikkusele teaduspõhist infot, algatavad ja korraldavad olulisi uuringuid. Tööd on palju ja osa varem kavas olnud teadusprojekte kipub venima. 

Ebakindlad tarneajad

Nii mõjutavad teadustööd näiteks kriisist tingitud tarneraskused. Antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson tõdes, et see muudab projektide lõpptähtaegadest kinnipidamise pingeliseks. 

„Tellid midagi novembris, tarnija lubab detsembriks, kuid kätte saad märtsis. Proovid aga peavad tähtajaks analüüsitud saama ja aeg selleks jääb väga lühikeseks. Teadmata, millal midagi teha saab, on raske tööd ümber korraldada,“ kirjeldas Tenson.

Loo kirjutamise ajal oli Tenson Eesti Teadusinfosüsteemi andmetel seotud kaheksa aktiivse projektiga. Neist üks tuntumaid on reovee seireuuring, mille tulemustest on iga nädal olnud võimalik ajakirjanduses lugeda. Tensoni sõnutsi tuli kogu selle projekti alustamiseks vajalik asjaajamine, mis tavatingimustes võtaks aega pool aastat, ära teha vaid paari nädalaga, mis tähendas suurt pinget ja kiirustamist.

Oma praeguseks murelapseks peab Tenson hoopis programmi „Horisont 2020“ raames ellu viidavat projekti, mille eesmärk on arendada koos Umeå ja Baseli ülikooliga teadustöö võimekust krooniliste nakkuste bioloogia alal. Tensoni sõnul on see projekt pandeemia tõttu lausa kolmekordselt kahju saanud.

Esiteks oli tarvis projektipartnerite juurde kohale sõita, et vajalik teadusmetoodika võimalikult täpselt üle võtta, kuid partnerite laborid on kinni olnud ja reisimine keeruline. Teiseks said projekti siinsed põhiosalised Tenson, biomeditsiinitehnoloog Mart Ustav ja viroloog Andres Merits ootamatult kriisiaja kõneisikuteks ning peavad tegelema kiireloomuliste riiklikult tähtsate küsimustega. Kolmandaks tegi muret see, et Euroopa Komisjoni poolne projekti järelevaataja ei  soovinud koroonaprobleeme tööplaanist mahajäämise põhjusena arvesse võtta.

Inimeste leidmine

Sotsiaalteaduste valdkonna dekaan, makroökonoomika professor Raul Eamets ütles, et teistega võrreldes on sotsiaalteadlastel olnud mõnevõrra lihtsam töötada, kuna suures osas tegeldakse andmetega, mis on teadlastel endil või kellelgi teisel juba kogutud. Kui aga on vaja hankida uusi andmeid, tekivad probleemid arvutit vähe kasutavate uuritavatega. Katsete tegemisel on raskusi eelkõige neil, kes peavad inimestega kohtuma.

Neuroturunduse labori juhataja Andres Kuusiku sõnul on labori töö olnud koroona tõttu tugevalt häiritud. Kui enne kriisi tegid nad paljude ettevõtetega arenduskoostööd, siis praegu ei ole võimalik leida inimesi, kes oleks nõus laborisse tulema või katse tegemiseks näiteks pilgujälgimise prillid ette panema. Seetõttu on mitu projekti pausile pandud.

Seda, et uuringus osalejad pole nõus uurijate juurde kohale tulema, märgivad ka eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja Liina Lindström ja tehnoloogiauuringute kaasprofessor Mihkel Solvak. Keeruline seis on rakendusuuringutega, kus tuleb teha fookusgrupi intervjuusid. Solvak tõi näiteks riigi tellitud ja RITA meetmest rahastatava projekti, kus tuleks uurida suurema töötusriskiga inimesi, ent selle sihtrühmaga veebis suhelda ei saa.

„Nad lihtsalt ei kasuta internetti ja veebikanaleid eriti palju, nii et arvuti vahendusel ei saa vajalikke inimesi ega tõeseid tulemusi kätte,“ põhjendas Solvak.

Sotsioloogia professor Veronika Kalmus tõi esile, et sellisel juhul on lahendus lükata osa sihtrühmade uurimist edasi – näiteks loodab ta ühe uuringu tarbeks vanema põlvkonna esindajaid intervjueerida suvel, kas või õues.  

Solvak nimetab teisegi takistuse: kuigi andmeanalüüsi tegemist piirangud üldiselt mõjutada ei tohiks, on projekte, mille tundliku iseloomuga andmeid võib töödelda vaid kindlas keskkonnas, tellija või lepingupartneri ruumides.

Sisuliselt on olnud raskendatud kõik projektid, mis sõltuvad inimeste kokkusaamisest. Takistatud on näiteks mitme Euroopa teadusruumi õppetooli ehk ERA Chairi töö. Selliste suurte grandi toel ellu viidavate projektide üks eesmärk on tuua ülikooli mainekaid teadlasi, kes kasvataksid koos oma meeskonnaga teadustöö võimekust mingil kindlal alal. Inimesi on olnud aga raske värvata, sest tavaliselt luuakse suhteid konverentsidel ja kohtumistel. 

Väsimus takistab

Veronika Kalmuse töörühm alustas aprilli lõpus Eesti koolide 6.–9. klasside õpilaste seas noorte digipädevust käsitlevat küsitlust, mida tehakse esimest korda veebitundide ajal internetis täidetava ankeedina. Pärast esimesi küsitluspäevi võisid töörühma liikmed tõdeda, et vastamisaktiivsus on hea ning õpilaste  kaugjuhendamine õnnestub hästi.

„Üks põhimure on olnud uuringus osalemisest keeldumine – mõned koolijuhid on tunnistanud, et õpetajad on kaugõppest niivõrd väsinud, et neile pole võimalik anda väiksemaidki lisaülesandeid. Ka lastevanemate nõusoleku saamine on keeruline, kuna üllatavalt suur osa neist on veebikeskkondades suhtlemisel passiivsed või sellest lihtsalt tüdinenud,“ rääkis Kalmus.

Tema sõnul tuleb arvestada, et pandeemia tingimustes on uuringute valimid mõnevõrra kallutatud, sest osalevad eelkõige digipädevamad, aktiivsemad ja eluga paremini toime tulevad inimesed. 

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas on teadusprodekaan Riho Altnurme sõnul kõige suurem kannataja olnud ilmselt kultuuriteaduste instituut, mille etnoloogid ja folkloristid peaksid välitöid tegema. Instituudi juhataja Art Leete kinnitas, et ära on jäänud kõik väljaspool Eestit toimuma pidanud välitööd. Nende asendamine virtuaalsete kanalite kaudu toimuva suhtlusega ei anna aga autentset uurimismaterjali. Seetõttu on paljud uurimisrühmad jäänud ootama piirangute lõppu, et saaks normaalsetes oludes tööd teha.

„Meil on näide sellest, et välismaale plaanitud välitöö ja filmimise asemel kogutakse projekti sihtrühma koduvideoid, et materjal kuidagi kätte saada. Aga vahetu kontakt on niivõrd oluline, et seda virtuaalsusega ei asenda,“ lausus Leete. 

Pigem on kasvanud kirjandusel ning arhiivi- ja vanadel materjalidel põhineva uurimistöö maht. Samas on ka raamatukogudesse ja arhiividesse olnud varasemaga võrreldes palju raskem pääseda.

Elu piirangutega

Viirusega seotud piirangud on uurimisrühmade töö kõrval mõjutanud ka teadlaste enesetäiendamisvõimalusi. Näiteks võttis meediauuringute professor Andra Siibak eelmiseks kevadeks vaba semestri, et see aeg Fulbrighti stipendiaadina Chicago Illinois’ Ülikooli kommunikatsiooniosakonnas veeta. Olude sunnil jäid plaanitud kohtumised ja ettekanded ära.

Kuigi loos sõna saanud teadlased tõid esile hulga probleeme, on pandeemia kaasa toonud ka arengu. Näiteks mainiti, et koroonakriis on õpetanud, et virtuaalselt on võimalik palju ära teha. Niisamuti on varasemast lihtsam osaleda veebis teadusüritustel ja koosolekutel.

Kriisi mõju ulatust on raske ennustada. Veronika Kalmus usub, et see võib olla arvatust kestvam ja laiaulatuslikum. Juba praegu räägitakse kriitilistes kõrgharidus- ja teadusuuringutes teadussüsteemi „kovidiseerumisest“, mis tähendab, et enam rõhku pannakse koroonauuringutele. Arvatakse, et see viib suure prioriteetide muutuseni teadusuuringute rahastamisel ja nende ühiskondliku olulisuse hindamisel.

„See on suurendanud rahvusvahelises teadlaskonnas ebakindlust tuleviku ees: Frontiersi uuringu* järgi kardab 2020. aasta mais-juunis küsitletud rohkem kui 25 000 teadlasest peaaegu pool, et nende uurimisvaldkonna rahastamine väheneb,“ nentis Kalmus.

Viide artiklile

* Chantelle, R., Frederick, F., (2020). The academic response to COVID-19. Frontiers in Public Health, 8, 797. DOI: 10.3389/fpubh.2020.621563. 

Loe lisaks: Veronika Kalmuse artikkel ajakirjas tripleC: „Jobs that Really Matter“: Critical Reflections on Changes in Academic Life during/after the Covid-19 Pandemic | tripleC: Communication, Capitalism & Critique. Open Access Journal for a Global Sustainable Information Society (triple-c.at).

Koroonakriis kui helde teemapakkuja

TÜ teadlased reageerisid koroonakriisile väga kiiresti. Olukorra lahendamise nimel pandi riigi aitamiseks ruttu kokku erialaülesed meeskonnad ja korraldati ümber oma töökava.

Praegu on üle ülikooli aktiivselt töös enam kui poolsada koroonaviiruse ja selle põhjustatud tervisekriisiga seotud uurimisprojekti. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadlased uurivad näiteks kriisi tavalisuse kujutamist, eriolukorra argikogemust ja selle soolist mõju, ent vaatlevad ka inimeste ootusi-lootusi pandeemiajärgsele maailmale ning töötavad häirekeskuse jaoks välja interaktiivse õpiprogrammi prooviversiooni.

Sotsiaalteadlaste huviorbiidis on paljud interneti kasutamisega seotud uurimisküsimused, aga ka koroonakriisi mõju majandusele, kultuurile ja vaimsele tervisele. Loodus- ja täppisteaduste ning meditsiiniteaduste valdkonnas uuritakse SARS-CoV-2 ja viise, kuidas end selle viiruse eest kaitsta.

Paljusid juba käimasolevaid projekte on võimalik koroonateemadega siduda. See puudutab eelkõige e-riigi, digiteenuste ja -pädevusega seotud uurimusi. Kuna inimesed on peaaegu kõike pidanud tegema distantsilt – õppima, töötama, ostlema, suhtlema jm –, on teadlastele avanenud harukordne võimalus jälgida väga suure valimi käitumismustreid.

Samuti saab koroonakriisiga siduda paljud tervist käsitlevad teadustööd. Ei juhtu tihti, et inimeste päriselu saab uurida eeldusega, et nende probleemid on sarnased. Sellest tulenev suur valim tähendab tõsiselt võetavaid tulemusi ja järeldusi.

Üha enam on hakatud tähelepanu pöörama vaimsele tervisele. Riigi lisaeelarves suurendati seoses koroonaolukorraga rahvastiku vaimse tervise toetamise meetme rahastust ja Sotsiaalministeerium tellis sel teemal kogurahvastiku esindusliku uuringu, mille tegemisel TÜ osaleb. Lisaks on käimas geenivaramu suur heaolu ja vaimse tervise uuring.