Eesti 2017. aasta kohalikud valimised on järjekorras üheksandad e-hääletuse võimalusega valimised kaheteist aasta jooksul. Pikast ajast hoolimata oleme aga ikka veel maailmas ainuke riik, mis võimaldab oma kodanikel piiranguteta interneti kaudu hääletada.

E-hääletamine on kasutusel küll ka mujal, kuid reeglina võimaldatakse seda piiratumal kujul, näiteks mitmes Šveitsi kantonis vaid välisriigis viibivatele šveitslastele või Kanadas loetud arvus omavalitsustes, kusjuures viimases on mitmed omavalitsused läinud üle puhtalt elektroonilistele valimistele ehk kaotanud paberil jaoskonnas hääletamise võimaluse.

Juba harjumuseks saanud e-hääletamisest hoolimata on 2017. aasta valimised aga oluliselt erinevad nii tehnoloogiliselt kui ka võimalike kasutajarühmade poolest.

Tehnoloogilised muutused

E-valimiste tulek on valimiste administreerimisel tõstnud päevakorda asjaolu, mis paberhääletamisel erilist tähelepanu reeglina ei pälvi, nimelt valimiste kontrollitavuse. Kuna hääletamisest füüsilist jälge sedeli kujul ei jää, tekib vajadus usaldada valimiste tehnilist lahendust, tehnoloogiat pimesi usaldada on aga problemaatiline.

Paberhääletamise puhul on tulemus kontrollitav lihtsalt pabersedelite uuesti ülelugemise teel, arvestades veapiire, mida inimtegur häälte lugemisel tekitab. E-hääle ja e-valimiste kontrollitavuse võimaluse loomine on seega vajalik leevendamaks tehnoloogia usaldamise probleemi.

Juba 2013. aastast oli Eesti valijatel võimalik oma isiklikku e-häält kontrollida, et näha, kas see jõudis kohale ja oli just selline, nagu valija tahteavaldus ette nägi, kasutades eraldi nutiseadet ja kontrollimise äppi.

Teoreetiline probleem aga jääb, sest kui mina saan oma häält kontrollida ja veenduda, et valimiseks kasutatud rakendus edastas mu hääle õigesti, siis teiste e-häälte ja seega valimiste kui terviku kohta ma seda ei tea.

Uus e-hääletamise süsteem toob kontrollitavust juurde ka kesksesse häälte lugemise süsteemi, luues nn otsast otsani kontrollitavuse (end-to-end verifiability), mille abil saaks kolmandad osapooled ilma hääle salajasuse põhimõtet rikkumata kontrollida, et individuaalsed hääled on arvesse võetud ja õigesti kokku loetud.

Valimiste administreerimise tehnoloogia muutub selle võrra keerulisemaks, see on aga paratamatus, mida tehnoloogia laiem kasutuselevõtt valimistel endaga igal pool kaasa toob.

Valijaskonna muutus

Peale tehnoloogia muutub ka valijaskond, sest 16–17-aastastel tekib esimest korda võimalus (e-)hääletada. Võib aga ennustada, et hoolimata noorte tehnoloogialembusest me neid rohkem e-hääletamas ei näe.

Näiteks 2015. aasta valimistel oli kõige nooremate ehk 18–19-aastaste valijate seas e-hääletamise osakaal sama suur kui 70-aastaste seas. Teisisõnu on vanaemad-vanaisad sama tõenäosusega elektrooniliselt hääletamas kui nende lapselapsed.

Põhjuseid on siin kaks. Esiteks on noorte valimisosalus üleüldse väga madal ja veel madalam kohalike omavalitsuste valimistel. Näiteks oli küsitlusandmete alusel 2013. aasta KOV-i valimistel 18–21-aastaste valimisosalus alla 50%.

Teine põhjus on esmakordsete valijate soov hääletada tavapärasel viisil ehk jaoskonnas sedeli ja pastakaga, et kogeda valimiste riitust natuke vahetumalt, kui seda on e-hääletamine. Tüüpiline e-hääletaja ei ole Eestis tegelikult kunagi olnud kõige noorem seltskond, see valimisviisi on olnud kõige menukam hoopis 30–40-aastaste seas.

Mõju osalusele

E-hääletamine on lihtsalt üks paljudest viisidest, kuidas valida ja selle kasutamist selgitavad seetõttu ka sarnased tegurid. Me teame, et valimisosalus ja vanus on muus osas väga erinevates ühiskondades ikkagi seotud tagurpidi U-kujulise mustriga, see on reeglina madal noorte seas ning suures vanuses inimeste seas ja seletatav elutsükliga. Noored ei vali, sest ei taju paljude vaidlusteemade vahetut olulisust endale.

Miks peakski 16-aastane näiteks huvituma tulumaksu või lastetoetuse küsimustest, kui ta ei ole ise tööturul ja lapse saamise keskmise vanuseni on veel ligi 13 aastat aega? Üldise ühiskondliku ja eraelulise aktiivsuse ning mobiilsuse vähenemisega teises vanuseskaala otsas väheneb osalus samuti.

Inimene hääletab (elektrooniliselt) siis, kui seostab ennast avaliku arutelu probleemidega, mitte tingimata sel põhjusel, kuivõrd kerge on füüsiliselt või tehnoloogiliselt oma hääl anda. Siin peitub ka seletus vastuolule, kus iga kolmas hääl viimasel paaril valimisel Eestis anti elektrooniliselt, aga valimisosalus ise sisuliselt tõusnud ei ole.

Tüüpiline e-valija ongi oma põhijoonte poolest tüüpilise valija moodi ehk endised paberil hääletajad on selle lihtalt e-hääletamise vastu vahetanud.
Lootus, et valimisosalus suureneb, on ilmselt üks suuremaid täitmata ootusi, mis Eestis selle valimisviisiga seotud oli, kuid tagantjärele tark olles tundub see igati loogiline.

Juba enne e-valimisi oli meil paberil valida väga lihtne ja on seda siiani: Eesti valimissedel on ülimalt lihtne ja eeldab vaid ühe kandidaadi numbri sedelile märkimist; on pikk eelvalimiste aeg, kus saab hääle anda ka väljaspool oma valimisjaoskonda; valimised on puhkepäeval ja valimisjaoskondade võrk on niivõrd hea, et keskmiselt kulub inimesel jaoskonnas käigule vaid 30 minutit.

Seega on väike nende osakaal, kelle valimisosalust mõjutab hääle andmise keerukus ja madala valimisosaluse põhjused ei ole reeglina keerulises hääle andmise protsessis, vaid mujal: väheses huvis poliitika vastu või pettumuses.

Neid asjaolusid ei mõjuta hääletamise tehnoloogiaga mugavamaks tegemine kuidagi ja sellest johtuvalt ei mõjuta see ka osalust. Kui aga hääle andmine on võimalikult mugavaks tehtud, on suurem tõenäosus, et need, kes on reeglina valimas käinud, jäävad seda tegema ka tulevikus.

Viimased andmed näitavad, et e-hääletajad jäävad keskmiselt 10% suuremas osakaalus hääletama ka järgnevatel valimistel kui seda teevad paberil hääletajad. E-hääletamine võib seega valimisosalust siiski mõjutada, aga mitte uusi valijad juurde tuues, vaid hoides neid, kes käivad eri põhjustel valimas ka suurema tõenäosusega tulevikus hääletamas.