Tartu ülikooli akadeemilise personali eelmised ametijuhendid ja ametinõuded kehtestati ligi seitseteist aastat tagasi. Mõlemaid on aja jooksul küll kohendatud, kuid eelmise aasta detsembris leiti rektoraadi koosolekul, et mõlemad dokumendid tuleb ajakohastada ja ühte liita.

Praegustes õigusaktides on vananenud mõisted ja akadeemiliste töötajate tegevusvaldkonnad on liiga kitsalt piiritletud, arvesse ei võeta töötajate muid rolle, mis on tänapäeval aina olulisemaks muutunud. Seega oleks eeskirjas tarvis rohkem paindlikkust.

Mitu kooskõlastusringi läbi teinud uue õigusakti puhul paistabki enim vaidlusi tekitavat paindlikkuse lisamine. «Igasugune paindlikkus on väga tore täpselt selle hetkeni, kui tekib konflikt: siis tahavad nii juht kui töötaja, et kuskil oleksid nõuded väga täpselt kirjas,» rääkis personaliosakonna juhataja Kristi Kuningas ning lisas, et raamdokument püütakse teha piisavalt lai, et kõikide huvid oleksid tasakaalustatud.

Juba enne ametijuhendi uue versiooni kooskõlastusringile minekut põhjustas vaidlusi õppetöö koormuse arvestamine: kas jätkata seda kontaktõppetundidena arvestamise või ainepunktide (EAP) alusel. Esimese variandi puhul hinnatakse vaid otsest loengute, seminaride, praktikumide andmist ja e-õpet, EAP-dena arvestatakse ka loengule eelnevat ettevalmistust, hilisemat tagasisidestamist, aga ka tudengite lõputööde ja uurimuste juhendamist.

Sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani Margus Pedaste hinnangul on ametijuhenditega üldjoontes kaks probleemi: esiteks on ülikooli üksustes õppe- ja teadustöö tasakaal erinev ning tuleks mõelda, kuidas panna üksuseid vastavalt üht või teist rohkem tegema. Teine probleem on ülikooli üldine mure – ootused teadustulemuslikkusele. Valdkonniti hinnatakse neid tulemusi ju erinevalt. «Oluline on selgelt välja öelda, et valdkond peab ise otsustama, kui suures mahus teadustööd oodatakse,» rääkis Pedaste.

Üksustele vabamad käed?

Margus Pedaste leiab, et lahendus oleks ehk anda uue ametijuhendiga üldine struktuur ja kindlad mõisted, samas jätta ootuste täpse määratlemise õigus üksustele. «Maailma kogemus on näidanud, et suurem autonoomia on iseloomulik edukatele asutustele. Seda küll õpetamise mõttes. McKinsey raportis ilmnes, et suurem vabadus nii kooli kui õpetajate tasandil toob edu,» sõnas Pedaste.

Paindlikkust peakski uus juhend oma ideelt lisama. «Püüame teha nii, et raamdokument saaks piisavalt lai, nii et kõikide huvid oleksid tasakaalustatud,» rääkis Kristi Kuningas. Kuninga sõnul oli üks põhjus, miks muudatus ette võeti, kontaktõpe. Seni on selle näitaja abil mõõdetud õppetöömahtu, kuid samas väärtustatakse praegu ka e-õpet, praktilist õpet ning muud tegevust. Ainult kontaktõppega mõõtmine pole sel juhul asjakohane.

Selleks tarbeks oligi kavas hakata õppetöömahtu mõõtma samamoodi nagu tudengitel, ainepunktide alusel. «Tagasisidest võib näha, et mõnele instituudile sobib see väga hästi,» sõnas Kuningas. Nii näiteks kasutab ka Tallinna ülikool akadeemiliste töötajate õppetöö mahu hindamisvahendina EAP-sid.

Positiivsena tuuaksegi tagasisides esile seda, et uue eeskirja abil püütakse EAP-de abil ka juhendamistööd mõõta. Professori puhul eeldati varem, et professori juhendamisel kaitstakse viie aasta jooksul vähemalt üks doktoritöö, aga muudel juhtudel otseselt mõõdikut polnud, kontakttundidesse on juhendamist väga keeruline panna.

Uuendustega kaasneb ka hirm, et bürokraatia, paberitöö ja aruandlus suureneb. Praegusel juhul võib näiteks tuua juhi aruannet ja portfooliot. Viimase puhul peab õppejõud andma ülevaate oma tegevusest ja seda analüüsima. Nii ongi kavas asendada sõna «portfoolio» mõistega «õpetamise analüüs».

Kas on vaja rohkem aruandlust?

«Kuidagi tuleb ju viie aasta jooksul aru anda, mida on tehtud ja mida on kavas teha. See ongi keeruline, sest me ise teame, mida me teeme, meie peas on see teadmine olemas, aga see teadmine tuleb ka kuidagi teistele kättesaadavaks teha,» rääkis Kristi Kuningas.

Ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja Anti Selart leidis teisalt, et selliste teadmiste kättesaamise süsteem on meil juba olemas. Õppeinfosüsteemil ja selle tagasisidestamise võimalustel on küll omad puudused, kuid ÕIS-i tehaksegi praegu ümber. Veel ühe aruandluskohustuse panemist peab ta üleliigseks.

Akadeemiline sekretär Andres Soosaar arvab siiski, et õppeinfosüsteemi pakutavad võimalused ei anna õppejõu tegevusest ja selle aluspõhimõtetest küllaldast ülevaadet. «Õpetamise analüüs annab õppejõule võimaluse oma senist tegevust subjektiivselt hinnata ja mõtestada,» rääkis ta. Õpetamise analüüs paneb õppejõu oma õpetamisarusaamu ja tegevust enda ja teiste jaoks analüüsima, ÕIS-i võimalustest selleks ei piisa.

Kuna üksuste tegevuse iseloom on kohati erinev, võiks Anti Selarti hinnangul jääda siin valdkondades mõni asi rohkem instituudi otsustada. Ka tema toob esile selle, et ühes valdkonnas on rohkem rõhk teadusel, teises õpetamisel ja nii võib juhtuda, et mõnes valdkonnas kehtestatakse liiga kõrged nõuded õppejõule, teisal on aga teadustöö nõuded liiga madalad.

Mõnedest erimeelsustest hoolimata peab Anti Selart ametijuhendite uuendamist kindlasti vajalikuks, näiteks kontakttund ei näita kõike seda, mida akadeemiline töötaja teeb. «Eks iga kompromiss seda tähendabki, et keegi pole lõpuni päris rahul,» lausus Selart.

Kaalumisel on uus arvestusviis

Andres Soosaar rääkis, et kuna õppetöö koormuse arvestamine paistab enim lahkarvamusi tekitavat, siis tegeletaksegi praegu hoopis uue mõõteviisi välja töötamisega. Kaalumisel on võimalus mõõta akadeemilise töötaja töömahtu ning selle jaotumist nelja põhilise suuna – teadustöö, õpetamise, ülikooli juhtimises osalemise ja ühiskonna teenimise – vahel protsentuaalse jaotumise alusel. «Rõhutan, et see lahendus on alles loomisel,» täpsustas akadeemiline sekretär.

«Üks selle dokumendi suuri eesmärke on senisest enam tähtsustada õppetegevust, ülikooli juhtimises osalemist ja ühiskonna teenimist,» rääkis Soosaar. Üks peamisi kriitikaid olemasolevate ametijuhendite ja nendest lähtuvate praktikate suhtes ongi seni olnud see, et need on liiga teadustöökesksed, tähtsustatakse ülemäära teadustegevust, eriti selle väljundeid. «Kui jämedalt öelda, siis ole sa muidu nii hea kui tahes, siis sinu tegevust mõõdavad ikka vaid ETIS-e 1.1 märkega publikatsioonid,» sõnas Soosaar. Sellega kaasneb aga oht, et iga hinna eest publikatsioone taga ajades mõeldakse vaid nende arvule, mitte sisukusele, kvaliteedile, tsiteerimistele ning unarusse kipuvad jääma teised akadeemilise töötaja põhitegevused.

Teistes ülikoolides on üsna laialdaselt rakendatud tööaja jaotust põhitegevuste osakaalude kaupa. «Järgmine küsimus niisuguse lähenemise puhul ongi kohe see, kuidas see ära jagatakse ja kuidas seda mõõdetakse, hinnatakse. Siin on terve rida praktilisi juhtimise küsimusi,» rääkis Soosaar.

Kuna tegemist on nii ülikooli kui ka selle akadeemiliste töötajate jaoks tähtsa dokumendiga, siis ei saa seda kiiruga, kvaliteedile lõivu makstes vastu võtta ning tõenäoliselt lükkub senatis algselt maisse kavandatud dokumendi vastuvõtmine sügisesse.

Praegune ametijuhendite uuendamine on akadeemilise karjääri arendamise esimene järk, mis toimub olemasoleva õigusruumi raames. Samas plaanitakse riigi tasemel uuendada ka õppejõudude ja teadustöötajate ametikohti korraldavaid seaduseid. «Akadeemilise karjäärimudeli arendamise teise etapi raames on tööd alustanud karjääriraja komisjon, mis loob lähtekoha pikema tulevikuväljavaatega tegevuseks, võimalik, et oluliselt muudetud karjäärimudeli loomiseks,» sõnas Andres Soosaar.